Valged linnad

Mare Vindi valged linnad võtavad jälle kord kokku eestlase ärapääsemise igatsuse, kauguste ja võõraste maade ihaluse.

VIIVI LUIK

Klikimeedia ei väsi toonitamast, kui oluline on kunstniku, kirjaniku või helilooja teoste juures autori isik, tema eraelu ja kõik, mis sellega seotud, sest kunstniku eraelu põhjalik tundmine aitavat paremini mõista tema teoseid.

Sellel hästi ette valmistatud ja hoolega kobestatud pinnasel lokkab terve leegion kirjanduse- ja kunstiuurijaid, kes ei analüüsi enam teoseid, vaid teenivad oma raha hoopis hõlpsamalt ja toidavad oma pead hoopis kavalamalt.

Nad paljastavad kunstniku niinimetatud inimlikke külgi, jahivad niinimetatud saladusi ja püüavad tõestada, et tabamatu on tabatav ja paljastamatu on paljastatav, ning lõppkokkuvõttes kinnistavad tänapäevainimeste alateadvusse vana salakavalalt proletkultlikku hoiakut, mis toonitab, et mis see raamatu kirjutamine või pildi tegemine siis ikka ära ei ole.

Siinkohal tuleb meelde üks ammune ja omal ajal laialt levinud lugu Nõukogude Vene kirurgidest-materialistidest, kes, vastu tulles ülemuste soovile, kinnitasid, et nad on küll palju lõikusi teinud, rinnakorve ja kolpasid avanud, kõike sorti organeid lõikunud, kuid inimese hinge pole üles leidnud ega kordagi näinud.

Samuti ei olevat Nõukogude kosmonaudid mitte kordagi näinud ilmaruumis sedasamust Jumala-nimelist vanameest.

Kunstniku loomingut ainuüksi tema eluloo põhjal analüüsides tuleb välja täpselt seesama, mis Nõukogude kirurgidel. On küll lihakeha, avatud rinnakorv, aju, süda ja igat sorti organid, kuid hinge pole näha kuskil.

Kes ei oleks kuulnud lihtmeest praalimas: „Mina teeksin ise kah sihukese pildi valmis, kui ma aga kätte võtaksin! Ma võiksin kah sedamoodi luuletada, kui oleks aega!“

Nüüd on aeg edasi läinud ja lihtmehel julgust rohkem. Nüüd ta teebki pildi valmis ja luuletab, mis laksub. Paneb CVsse elukutse lahtrisse kirja „kunstnik“ või „kirjanik“.

Maailmakirjanduse vana kala Thomas Mann aga teatab meile endiselt: „Kirjanik on see, kellele kirjutamine on raskem kui teistele inimestele.“ Võite kindlad olla, et ilmaasjata ta seda ei ütle.

Täpselt sedasama võiks öelda ka mõni kujutava kunsti korüfee, sel juhul kõlaks lause nii: „Kunstnik on see, kellele joonistamine on raskem kui teistele inimestele.“

Kogu see sissejuhatus, nagu lugeja juba võib aimata, valmistab pinda ette minu radikaalsele hoiakule, mida väljendan siin veel isegi ettevaatlikult. Nimelt olen veendunud, et kunstiteose juures ei oma mitte mingit erilist tähtsust kunstniku rahvus, sugu, perekonnaseis, tervis ega rahakott.

Alles siis, kui teos vaatajat, lugejat või kuulajat tõesti kõnetab, võivad autori elufaktid talle mingit huvi pakkuma hakata.

Nii.

Ja nüüd lõpuks jõuan peaasja, Mare Vindi näituse „Valged linnad“ juurde.

Vaatasin valgeid linnu kõigepealt Mare Vindi ateljees ja unustasin selle juures täielikult, et ma tunnen Maret kui inimest peaaegu kogu oma teadliku elu, olen oma silmaga näinud tema ema, venda ja abikaasat, et ma tean, mis asjad tal on ateljees ja mis asjad tal on kodus, tean ta elumuresid ja hoiakuid.

Kuid sellest hoolimata ei teadnud ma järsku mitte midagi sellest Mare Vindist, kes on loonud need valged linnad. Tema elul väljaspool valgeid linnu polnud järsku enam mitte mingisugust tähtsust.

Neid pilte vaadates nägin ma lihtsalt inimese saladust, mida muidu, igapäevaelu surve all, juhtub nägema aruharva.

Nägin sedasama saladust, mida iga inimene teiste eest varjab ja mida siiski, kõigest hoolimata ja ikka jälle väljendab järsku mõni tekst, pilt või helitöö ja mida tajudes mõistad nii inimeste ühtekuuluvust kui ka inimese üksindust.

Kui seda oled näinud, oled saanud midagi teise kaudu teada ka iseenda kohta. Ja mis, jumal paraku, huvitaks inimest veel rohkem kui ta ise!

Mare Vindi valged linnad võtavad kokku midagi, mida eestlane naljalt endas ei tunnista, kuid mis vääramatult kuulub ja on kuulunud selle maa ja keele juurde.

Valged linnad võtavad jälle kord kokku eestlase ärapääsemise igatsuse, kauguste ja võõraste maade ihaluse. Väljendavad sedasama, mida on väljendanud kõik need Ernst Ennod ja Juhan Liivid, Kristjan Rauad ja Märt Laarmanid, Ado Vabbed ja Agathe Veeberid, igaüks omal viisil.

Mare Vindi väljendatuna omandab see igatsus teatava jaheduse ja peenuse, mis paradoksaalsel viisil rõhutab eriliselt selle igatsuse teravust.

Niisamuti nagu valged suvepilved taevarannal ei ole Alpid ega Apenniinid, vaid on vihje Alpidele, võlumäe pilt, nii ei ole ka kõnealused Mare Vindi valged linnad tuhande ja ühe öö valged paleed, mitte tolmune ja verine orient ise, vaid põhjamaa külma päikese käes pleekinud ja meretuulte puhtaks uhutud unistus oriendist.

Võimalik, et ka unistus valgest laevast.

Kuid valged linnad on veel midagi. Nad ütlevad seda, et inimese sisemisel maakaardil, kui soovite, siis hinge maakaardil, on alati valgeid laike, tundmatuid maailmu. Ja et nende olemasolu on üks kunsti paljastamatutest saladustest.