Valged seinad on seest õõnsad

Teosed on suurepärases dialoogis, kuid muuseumi eneserefleksioon jääb turvalistesse raamidesse.

INGRID RUUDI

Näitus „Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve“ Kumus kuni 17. II 2017. Kuraator Kati Ilves, kujundanud Neeme Külm, graafilised disainerid Mikk Heinsoo ja Kaarel Nõmmik (Stuudio Stuudio). 14. XII kell 18 esitletakse näituse kataloogi.

Kumu kümne tegutsemisaasta täitumise puhul on muuseumihoone viiendal, kaasaegsele kunstile pühendatud korrusel sel sügistalvel suisa viis kuud avatud näitus „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“, kus kunstnikud Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on kutsutud pakkuma oma vaatenurka ja kommentaari meie esindusmuuseumi arhitektuursele, institutsionaalsele ja diskursiivsele ruumile. Kuraator Kati Ilves juhatab näituse sisse Georges Pereci tuntud tsitaadiga: „Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.“

See on vajalik meeldetuletus: Kumu olemasolu on ehk tõepoolest jõudnud muutuda enesestmõistetavaks antuseks, milles kahelda ei ole igapäevane. Kriitilise eneserefleksiooniga on Kumu seni tegelenud eelkõige kunstiajaloo kirjutamise seisukohast, tekitades nii algse kui ka hiljuti juba uuendatud püsiekspositsiooniga seoses poleemilise dialoogi, mida ja kuidas lähiajaloost, eriti Nõukogude perioodist eksponeerida. Vähem läbipaistvad ja avalikud on olnud otsustused, mis puutuvad Kumusse kui arhiivi: kuivõrd muuseum teadvustab end kaasaegse kunsti ajaloo peamise jäädvustajana, siis millistest kaalutlustest lähtuvad need kasinates ja oludest liigagi sõltuvates tingimustes tehtud kogude täiendamise ostud? Rahvusmuuseumi ja kaasaegse kunsti näitusepinda ühendava Kumu tegevusvõimalusi kaasaegse kunsti pildis üritas mõne aasta eest lahata Eesti kunstiväljade näitus, kuid viienda korruse näitusepoliitikas on sellegipoolest olnud mõndagi juhuslikku. Millist rolli endal analoogsete näituseasutuste seas ikkagi nähakse?

Neeme Külma väljapoole intensiivsus. Nende suurte ja vastutusrikaste küsimuste valguses teostub enesereflektsioon „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“ subtiilselt, intelligentselt ja maitsekalt, kuid väga üldistatult. Võrreldes näiteks paari aasta taguse märksa teravama Tartu kunstimuuseumi näitusega „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“, jääb Kumu näitus oma kommentaarides sümboolsele tasandile, pakkudes pigem kontemplatsiooni muuseumi kui võimu ja teadmiste kompleksi tootja asjus. Seda hoolimata isegi sellest, et Neeme Külma teosed on kohaspetsiifilised vägagi konkreetsel füüsilisel moel. Teos „Sambad“ viienda korruse keskses ruumis tegeleb konkreetselt ja käegakatsutavalt selle ruumi materiaalsete parameetritega: piki kaarjat seina kinnitub sirge käsipuu, keset ruumi seisvate valgete sammaste absurdsust võimendavad nende külge koormarihmadega tõmmatud graniidist teisikud ning alumise korruse õhuruumi avanevast rinnatisest on läbi murtud vaateplatvorm-puur. Kunstniku sõnul oli tema eesmärk töötada muuseumi nn surnud ruutmeetritega – momentidega ruumis, kus arhitekti esteetilised otsustused domineerivad sedavõrd, et kunstnikul või teostel, milleks muuseum ju mõeldud, sinna enam asja ei ole.

Kui Kumu valmimisjärgses üleüldises rõõmus kostiski erialameedias kriitikat hoone arhitektuuri suhtes, keskendus see valdavalt ehitise probleemselt introvertsele suhtele ümbritseva keskkonnaga, mis mängib maha võimaluse integreeruda Lasnamäega ega leia õiget suhet ka pargipoolse linnaruumiga. Kui loogiline või mugav on see arhitektuur oma põhifunktsiooni täitma, tollal jutuks ei tulnud. Aja jooksul on aga hulk kuraatoreid ja näitusekujundajaid, sealhulgas korduvalt ka Külm, pidanud neid põikpäiseid ruume kunstile sobivaks painutama.

Nüüd on antud võimalus kättemaksuks või vähemalt positsioonide tagasivallutamiseks: arhitektuuri isanda suhe hoone sisuga saab nähtavale toodud, vaidlustatud ja kohati ka katkestatud. Mõttetu käsipuu, millest võiks kasu olla ehk ainult balletitunnis, paneb märkama kaarja seina ebafunktsionaalsust. Balti börsihoone fassaadilt pärit graniitsambad loovad kontseptuaalse seose Külma eelmise näituse, arhitektuurimuuseumis koos Ralf Lõokese ja Maarja Kasega valminud installatsiooniga „Face to face“, mis seadis vaataja silmitsi arhitektuuri kui võimu vahendiga nii füüsilisel kui ka representatiivsel tasandil. Läbilõigatud rinnatis paljastab õilsate valgete seinte varjatud siseelu, sileda pinna peidus kokkuklopsitud olemuse, arhitektuuri fiktiivsuse ja kokkuleppelisuse. Neljanda korruse kohal kõõluvat platvormi piirab keevispaneeltara – industriaalehitusega seotud materjalid on Külmale iseloomulikud nagu viited maskuliinsele füüsilisele jõulegi.

Kuid turvatarade ja aedikute ehitamiseks, inimese liikumisvabaduse või ligipääsu piiramiseks kasutatav keevispaneel seostub veelgi otsesemalt kontrolli, korra ja seaduskuulekusega.

Külma platvorm-puur toob EKKMi katusele lisatud „Maja“ vabadussepürgimise-puuripistetuse poeetika märksa karmimalt maa peale (otsapidi õhku jäämisest hoolimata), aga ka jätkab juhusliku catwalk’ina tema „Lavade“ seeriat, kus on tekitatud ruumiolukord, kus inimesed osutuvad eksponeerituks.

Külm on intervjuudes tunnistanud, et teda huvitab väga, kuidas kunsti vastu võetakse ja galeriiruumi tajutakse. Ka nüüd tegelevad tema erakordselt kehalised teosed muu hulgas küsimusega, kuidas näituseruumis olla: kus asuda, kuidas liikuda, mida tohib katsuda ja kuidas.

Valge kuup on alati olnud ka tsiviliseerimisvahend, keha õpetamise masinavärk, mis näitusevaatamise ritualiseerimise kaudu konstrueerib ideaalse vaataja – tasase, hästikasvatatud, huvivaba keskklassi esindaja. Kogemusmuuseumid eesotsas Tate’i turbiinihalliga on sellise kunsti vastuvõtuviisi muidugi ammu ära põlanud ja vaatajate kehad on saanud vaatemänguliste lavastuslike teoste täieõiguslikuks osaks. Kuid olles alles hiljuti saanud ühes Tallinna esindusgaleriis tuttavaga vestlemise tõttu valvurilt korralekutsuva märkuse, pean tunnistama, et meil on näitust kogevate kehade vabastamine, millega Külm tegeleb, ilmselt täiesti aktuaalne.

Krista Möldri sissepoole intensiivsus. Kui Neeme Külm ründab Kumu mattaclarkilike tööriistadega, siis Krista Mölder õõnestab muuseumi autoriteeti märksa subtiilsema lähenemisega. Oma loomingus järjekindlalt vaatamiskonventsioonide nihestamisele, tähenduste eestlibisemisele, potentsiaalsustele ja pooleliolekutele keskenduv Mölder on seekord suunanud oma pilgu muuseumi külastaja eest varjule jäävatele ruumidele, näiteks hoidlatele ja transpordikäikudele. Ka need on näituseruumide valgete seinte tagused kohad, kus toimub tegelik füüsiline töö muuseumi masinavärgi toimimiseks, kus on hoiul vara, teadmised ja võim. Need on otsustuste, veendumuste, klassifitseerimise ja süstematiseerimise ruumid, kuid Möldri fotodel esitatuna on nad kaotanud oma kindluse ja autoriteetsuse, astudes ette juhuslike, põgusate ja anonüümsetena. Kesksuvisest päikesevalgusest ülevalgustatud videol transformeerub utilitaarne transpordisissepääs peaaegu immateriaalseks, raske metallist liuguks muutub hüpnotiseeriva aeglusega liikuvaks paberõhukeseks pinnaks. Muidu nii enesekindel ja stoiliselt maassekaevunud hoone mõjub järsku justkui tahtetu isetoimiv automaat, „nõrk masin“, mille ideeliseks sugulasteks võiksid olla Elmgreen ja Dragseti institutsioonid võimutute struktuuride seeriast. Arhiivi lõputu akumuleerimise imperatiivile vastandab Mölder vajaduse unustada, küsides budisti kombel tõelise teadmise olemuse järele. Näituse teises otsas on Mölder taaslavastanud Köleri auhinna näituselt tuttava video, kus ruumist läbi lipsav koer saab uue rolli: institutsionaalses muuseumiruumis on loom sama süsteemiväline element nagu näiteks teatrilaval, kus ta jääb isegi põhjalikult dresseerituna lõpuni kontrollimatuks, lisades ettearvamatuse momendi ja lõhkudes sedakaudu veelgi kultuurikonventsioonilist reeglistikku. Koera metronoomilik liikumine ühes ja ukse kinni-lahti libisemine näituse teises otsas tekitavad omalaadse venitatud, sünkopeeritud rütmi, mille taotluseks on valitseda näituseruumi aega. Oma argirütmist tulnud vaataja põrkub arhiivi ajarütmiga; Külma teoste väljapoole-intensiivsus saab tasakaalustatud Möldri sissepoole-intensiivsusega.

Taavi Talve kontraarhiiv. Neeme Külm ja Krista Mölder on kuraatorile ruumitemaatikas tegelikult turvaline yin’i ja yang’i kooslus, kes timmis vastastikust tasakaalu ka paari aasta tagusel näitusel „Kohalolu“ Tallinna Kunstihoone galeriis. Taavi Talve „Pimetähn“ täiendab neid diskursiivse kohaspetsiifikaga, ehitades kriminalisti järjekindlusega üles institutsionaalse ajalookirjutamise mehhanismidele vastanduva kontra-arhiivi. Ajades eesti päritolu tantsija Epp Kotka jälgi 1970. aastate New Yorgis, tabab ta põgusaid märke tema kohalolust arhiivinimestikes, filmitiitrites, juhuslikel fotodel, aga ka üldist suurlinnadiskursust loovates tekstides, hajutades reaalse isikuloo fiktiivsesse. Ettekujutusele teaduspõhisest ja verifitseeritavast muuseumiarhiivist seatakse vastukaaluks avatud ja ebastabiilne ajalooloome, kus fragmentidest saab kokku laduda mitmesugust võimalikkust ja uuritavast objektist olulisemakski saab uuriva subjekti enese teekond. Mis tunne on olla kataloogitud institutsiooni arhiivi, märksõnastatud, tähendusväli piiritletud, puudutab ilmselt iga tegevkunstnikku olenemata sellest, kas ta osutub ääremärkuseks kellegi teise teostes või tunnistatakse isikufondi vääriliseks. Lisaks näib Talve teos osutavat sellele, kui tugevalt defineerib meid ruumiline keskkond – linnad, mis on korduvate ülekirjutamistega kunstis ja kirjanduses muutunud tähenduste poolest nii tihedaks, et selles tegutsejaile kleepub külge terve kultuuriline diskursus. Kas Tallinn või Kohila defineerib inimest teisiti, kultuurikihi armetuse kaudu? Samaväärne kultuuriline akt oleks märksa vähem tähenduslik, kui ta ei haarduks konteksti. Epp Kotka loo intriig tuleneb suuresti tema tegutsemiskeskkonnast ja siin ei puudu väike rahvuslik iha oma avangardi ajalugu natukenegi tihedamaks kirjutada. Ajal, mil meie maailmatajus tundub pimetähn tänu ühismeedia kajakambritele suurem kui kunagi varem, kulub Talve meenutus ajaloo- ja enesejutustuste fiktiivsusest kahtlemata ära.

Kokkuvõttes on „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“ ehitatud üles nagu õpikunäide Miwon Kwoni kohaspetsiifika eri vormidest: kunstnikud suhestuvad üksteise järel füüsilise, institutsionaalse ja diskursiivse kohaga. Esmapilgul ehk üsna eriilmelised kunstnikupositsioonid ja teosed on tegelikult üksteisega suurepärases ja hästi tasakaalustatud dialoogis, pakkudes nii nauditavat intellektuaalset mängu, poeetilist melanhooliat kui ergastavat kehakogemust. Siiski jääb muuseumi seisukohast vaadates see eneserefleksioon turvalistesse raamidesse. Institutsiooni sümboolset korda on korraks kõigutatud, kuid näituse lõppedes saavad kõik augud põrandas jäljetult suletud, status quo taastatud. Seni aga pakuvad teravamaid žeste provokaatorid väljastpoolt, näiteks Arhitekt Must, kelle plaan laiendada Kumu ekspositsiooni Lasnamäe kanali sillale oli raamistatud küll peamiselt teavituse ja reklaami retoorikaga, kuid võimaldaks edasimõtlemist ka avalikkuse suunal laiemalt. Mitte et see oleks vähimalgi määral etteheide näituse kunstnikele – Külm, Mölder ja Talve on igaüks omale seatud ülesande tõesti nauditavalt lahendanud. Kuid kureerimise poole pealt jään ootama eneserefleksiooni jätkumist järgmistes vaatustes.