Valgeid roose, valgeid roose

Siram

Andrus Joonase näitus ?Aledoia? Draakoni galeriis 25. I ? 12. II. Andrus Joonase teosed, olgu siis maalid, installatsioonid või performance?id, on alati nukrad ja naljakad ühteaegu. Lisaks on ta suuteline sama vägevalt tegema miniatuuri ja monumentaali. Nii et ühest märgilist väljendust tema loomingule on raske leida. Võib-olla sellepärast ongi ta ise turule toonud uudismõiste ?Aledoia?, mis aitab neid variante kokku võtta. See ei tähenda mitte midagi, kõlab pidulikult ja müstiliselt, kuid on samas lihtne ja meeldejääv. Mida sa ühelt brändinimelt veel tahad.

Mis küll aga Joonase loomingut läbib, on kujutatava üldistamine meie peade kohal hõljuvale, võib-olla aga ka meie minevikust heiastuvale või tulevikus terendavale tasandile, kus kaovad detailid, ebaolulise väiksed intriigid, mööduvad tüütused. Alles jäävad puhtad pinnad ja värvid, mille läbi noor ja vana, ülev ja ropp, jumalik ja inimlik saavad üheks. Mõni võib nimetada seda maalitehniliseks oskamatuseks, kui tahab. Ma küll ei tea, mille alusel, sest ei maalikunstnike liidu ega mingi muu asjasse puutuva institutsiooni põhikirjas pole minu mäletamist mööda öeldud, et kõik peavad maalima hüperrealistlikult ja kujutama fragmente argielust. Joonal on oma tehnika, mis on välja töötatud ja peensusteni lihvitud väljendamaks seda, mida nõuab tema loominguline kreedo ja eeldab personaalne taust.

Kõik siin elus on tegelikult võrdse tähtsusega juhul, kui subjektil jagub aru asetada toimuvat toimivatesse seostesse ning asju adekvaatsesse tähtsusjärjekorda. See võib kõlada paradoksaalselt, aga kui see nii ei oleks, poleks tegu kunstiga, vaid mingi tarbelise jamaga.

Ja miks ei võiks siis olla lilled see infokandja, mida mööda maalija üritab iseendas ja maailmas toimuvat jälitada? Muidugi mõjub see veidi võõrana professionaalsele vaatajale, kes on harjunud, paberipakk kaenlas, mööda kunsti-institutsioone tormama ja kel on näituste vaatamiseks aega ainult väliskomandeeringute ajal. Normaalse inimese jaoks on lilled täiesti vastuvõetav kujutamisobjekt. Sellele Joonas rõhubki. Ilu ja romantika varjus hiilib ta sisse vaataja teadvuse varjatud pragudest. Siis ei ole enam raske leida end küll lillemeres, kuid silmitsi iseenda allasurutud tungidega. Sinnasamasse on autor paigutanud ka iseenda noorpõlveportree värvimeres eristuva monokroomse sinise figuurina, kes otsib toimuvas iseend.

On möödunud paarkümmend aastat. Väike sinine poiss on suureks kasvanud, temast on saanud Kollane Huntmees ja ta ei mahu enam oma kitsale ku?etile. Unistused ideaalsest elust lillede keskel on aga alles, ku?ett on kaetud elusalt sisselakitud elulõngaõitega. Unistusi täiendavad loomulikult läbi elatud pettumused, keset kõike seda morbiidset esteetikat on toimunud plahvatus, mis jätnud keset magamisaset maha hirmuäratava kraatri. Tunneli lõpust paistab siiski valgus. See ei pruugi aga olla päikesevalgus ega paradiisikuma, vaid lamp palati- või kongilaes ? need valged roosid seal kraatris ei ole päris. Teekond ei ole lõppenud, tõde ei ole veel leitud ja loodetavasti näeme varsti kusagil taas mõnd Andrus Joonase kunstiteost või näitust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming