Valgevene, sürrealism ja hoolivus

Reet Varblane

 

Tsesler, Sergei Voitšenko (Valgevene). “Pidu Hollywoodi moodi“. Tekstiil. REPRO

 

XIII rahvusvaheline aktinäitus “Mees ja naine. Savist marmorini” Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 28. IX.

 

Pärnu uue kunsti muuseumi suvised aktinäitused on saanud nii harjumuspäraseks, lausa enesestmõistetavaks, et neile ei kipu enam vajalikku tähelepanu jaguma, äärmisel juhul kehitatakse ainult õlgu. Vaatamata segastele aegadele, ei saa muuseum siiski kurta publiku vähesuse üle. Ja, mis kõige olulisem, “Mehe ja naise” näitusel on alati väljas midagi tavaväljapanekutest teistsugust, midagi, millest ei saa mööda vaadata, kas see läheb siis vaataja kunstimaitse ja -eelistustega kokku või mitte.

Tänavuse näituse trump on vaieldamatult valgevene kunst. Kontrastiderikkas Valgevenes toimub rohkem ja põnevamat, kui siin tahame või oskame ette kujutada. Meie õnneks on Tallinna Valgevene saatkonda sattunud töötama inimesed, kes tõesti tahavad valgevene kultuuri tutvustada ning on valmis kaasa aitama, et siia jõuaksid ka sellised kultuuriilmingud, mis võiksid siinses kontekstis huvi pakkuda. Mark Soosaar on oma valikus lähtunud valgevene praeguse kunsti tuntud nimedest: Ruslan Vaskevitš, Vladimir Tsesler ja Sergei Voitšenko, Valeri Slauk, Slava Zahharinski ja Andrei Štšukin. Kolm esimest esindasid Valgevenet eelmisel Veneetsia biennaalil, kõigi töid võib kohata näitustel üle kogu maailma ning nende loomingu kohta on välja antud esinduslikke raamatuid ka väljaspool Valgevenet. Tsesleri ja Voitšenko reklaamplakati formaadis tööd puudutavad teravalt praegust, tarbimisühiskonna sissetungi aega. Kas Valgevene valitsus seda tahab või mitte, kuid neis ei puudu otsene side möödunud nõukogude korraga. Nii võib neid töid vaadata kui ülemineku, silla, aga ka ei kuhugi kuuluva vaheetapi tõlgendust. Hoopis põnevamad on aga nende kotiriidele maalitud rahvalikud pilapildid, mille sõnum on suunatud praegusesse aega: mitme ajastu keele ning hoiakute segu, oma identiteedi jonnakas maksmapanek järjest ühesugusemaks muutuvas maailmas. Slauki, Zahharinski jt tööde puhul ei saa mööda sürrealismist või õigemini sürreaalse kujutamisviisi tähendusest suletud ühiskonnas. Valgevene puhul ei saa rääkida enam totalitaarsusest selle kanoonilises tähenduses, sest muu maailm on sinna liialt sisse sõitnud, pigem võiks valgevene sürrealismi vaadata kultuuride kokkupõrkamise prisma kaudu, traditsioonide säilitamise soovi kaudu ka siis, kui uued eluhoiakud, ihad ja pettumused tungivad jõuliselt peale.

Aga see, mida võib praegu veel Pärnus ja mida võis juunis Tallinnas Vene Föderatsiooni saatkonna galeriis näha, pole kaugeltki kogu Valgevene kunst. Valgevene tuleb meil alles avastada.

 

Mark Soosaar, kuidas kuraatorina hindad sellesuvist näitust “Savist marmorini”? Milline koht on sellel kõigi kolmeteistkümne rahvusvahelise aktinäituse “Mees ja naine” seas?

Arvan, et see on Pärnus siiani toimunud aktinäitustest kõige küpsem. Just sotsiaalse närvi poolest. Kui täpsem olla, siis kunstnike ühise mure poolest. See on mure inimeste lõputu alandamise pärast. Taani skulptori Betty Engholmi karje Bosnia tragöödia, Tsesleri, Zaharinski  ja teiste valgevene kunstnike appikarje variserliku ühiskonna pärast ja eesti kujurite vabanemistunne, raiutud jumalikku carrara marmorisse, annavad mitmekülgse pildi tänasest maailmast.

Kuidas publik selle vastu võttis?

Publik võttis näituse hästi vastu. Külalisraamat kubiseb kaastundeavaldustest meile olukorras, kus Pärnu linnavalitsus saadab muuseumi hädatapmisele. Kurb, et kunstiteadlane Mari Kartau ühines selle aktsiooniga ning tegi Postimehe veergudel maha nii meie näituse kui ka sürrealismi ja valgevene kunstnike loomingu ühekorraga. Aga pole imestada, sest Pärnus valitseb ju totalitaarne mõtlemine ja juhtimine.

Seekordne külalismaa oli Valgevene. Miks valgevene kunst su tähelepanu köitis ja kuidas iseloomustad praegust valgevene kunsti? Kuidas ilmneb Valgevene kummaline olukord – majanduslik vabadus ning kindlakäeline, isegi diktaatorlik poliitiline valitsemine – praeguses kunstis?

Ma ei oleks nii kategooriline Valgevene kunstielu hindamisel. Tsesleri geniaalsed “12 muna” rändavad mööda maailma tähtsamaid muuseume  ning ametkonnad ei tee takistusi. Polnud ka probleeme raskelt sotsiaalkriitiliste tööde toomisega Eestisse (kui mitte arvestada ülibürokraatlikke tolliformaalsusi). Need valgevene kunstnikud, kes on tahtnud asuda elama läände, on seda saanud vabalt teha (Andrei Zadorine Hollandisse jne). Valgevene kujutav kunst erineb tänasest eesti kunstist siiski selle poolest, et vaatajal pole vaja kummardada pildi kõrvale kinnitatud pealkirja ja teksti lugemiseks. Enamiku valgevene kunstnike kontseptsioon on visuaalsetes kujundites selgelt loetav ning teoste mõistmiseks pole abivahendeid vaja. Näiteks kas või meie kollektsiooni Ruslan Vaškevitši maal “San Sebastian”, kus  kangelane on tänu kanoonilisele poosile äratuntav, ning kaasaegseks teeb teose asjaolu, et vibunoolte asemel on pühaku kehas kuuliaugud. “Kelle lastud?” küsib mõtlev vaataja. Kui kunstiteoses leiduks vaid ühene vastus, siis ilmselt ütleks kunstnik: “Maffia …” Võib-olla on pikk ajalõik totalitarismi õpetanud valgevene kunstnikke oma mõtteid rohkem kujunditesse ja sümbolitesse kodeerima.

Loodetavasti “Mees ja naine” jätkub järgmisel suvel, isegi, kui, nii ebaloomulik kui see ka pole, Pärnu uue kunsti  muuseumi asukoht polegi enam Pärnu, vaid Viljandi või… Mis on järgmise aasta näituse ühendav loosung?

See pole veel lõplikult kindel. Meie kollektsiooni peaekspert Edward Lucie-Smith on tugevasti töötanud Hiina suunal ja ma ise süüvinud kaasaegsesse Jaapani kunsti. Pole välistatud, et see on pühendatud protsessidele, mis toimuvad täna seal kaugel, kust tõuseb Päike.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming