Valgus mäluaukudes

Andri Ksenofontov

Ära karda. 2007. Akvarell, tint, litopaber. Suren väheke. 2007. Akvarell, tint, litopaber. autori fotod Kui nähtavad oleksid jooned pildil, kui seal ei oleks tühjust? Kui erksad oleksid mälestused unustamiseta? Vahemere viimase sopi uhtumine algas juba ürgmere tigudest, kes kaotasid mudases vees aeglaselt pehmeid tükke, mille asemele saviosakesed paigutusid ja paeks moondusid. Maakoore nihkumine kurrutas paekihid lumiseks mäestikuks ning avas need vihma ja põhjavee keemilistele intriigidele. Mille meri kasvatas, selle mage vesi õõnestas, kandis lubja tagasi merre ning jättis maha eriskummalise kujuga karstisambad. Need kaamelid, sfinksid ja elevandid istusid künkatippudel puntis oreliviledega ja jälgisid ümbritsevat ilma. Võib-olla olid nemad esimesed, kes nimetasid selle maanurga valgete mäetippude järgi Liibanoniks. Oru lõunaveerel seisvad Faitrouni ja Baskinta karstisambad olid ka Hanna Geara üleskasvamise tunnistajateks vastaskaldal Kayaati külas, mis asub Kesserwani kazaa’s Jabal Libnani ehk Valgemäe” muhafazat’is. Geara, mis tähendab kurja koera, sobis kiviloomade seltskonda, nagu ka Hanna eesti pruut, sündinud Rebane. Ent Liibanonis lähevad ka lihtsad asjad keeruliseks. Tegelikult kutsuti poissi prantsuspäraselt Jeaniks. Alles passiealisena sai ta teada, et ta on ametlikult Hanna. Tuli hirm, et kui tema dokumente kontrollitakse ja ta end harjumuspäraselt Jeaniks nimetab, arreteeritakse ta spioonikahtlustusega, mis tähendab protseduurilist ülekuulamist ja peksu. Seepärast tuli ennast ja sõpru uue nimega harjutada. Kuigi Hanna on aramea mehenimi ja Hanni naisenimi, on Hanna Euroopas naisenimi ja nii sai temast Itaalias dokumentide järgi sinjoora. Itaalia on õnneks salliv riik ja seesugused libastumised seal pahandusi kaela ei too.

Umbes viis tuhat aastat tagasi, kui soomeugrilased jõudsid Läänemere äärde, kerkis Byblos, maailma vanim püsima jäänud linn, foiniiklaste tsivilisatsiooni häll. Pere kasvades ehitasid foiniiklased oma mäenõlvamajadele igasse ilmakaarde ruume juurde kui geoloogilisi ladestusi, välja arvatud läände. Seal oli merevaade ja viinamarjalehtla, mis varjas kuuma õhtupäikese suvel ning kust pärast lehtede langemist sai sisse talvel. Euroopa ja Aasia poliitilised intriigid lagundasid võrdselt kõiki valitsusi, mistõttu pidid Liibanoni päikeseloojanguid imetlenud imperaatorid peagi koha järgmisele loovutama: pärslased, makedoonlased, roomlased, bütsantslased, araablased, ristisõdijad, ottomanid.

Kolmsada aastat tagasi tulid maroniidi-mägilased šiiidi maahärrade orgu põldu harima. Igal külal oli hüüdnimi, maroniidid narrisid Kayaati kõrbešiiite maasonkijateks. Maroniidid edenesid nii hästi, et ostsid teenitud rahaga maa endale ning araablased ristisid oru Ristioruks (Salib) ja selle järgi ka Kesserwani ja Matni kazaa piirijõe. Kuigi šiiidid on lahkunud, kutsutakse Kayaate tänapäevani maasonkijateks.

Hanna Geara armastas poisikesena oma maja kohal Punase künka mändide vahel raamatut lugeda ja sõpradega mängida. Vaade avanes haljasse orgu, Beirutile, selge ilmaga isegi Küprose saarele. Õhtune udu tõusis mäkke nagu üle ääre ajav meri, jättes ainult kiriku risti loojangusse särama. Kõik pidulikumad sündmused toimusid kogu külarahva osavõtul. Hanna Geara armastas matuserongkäikusid, sest kalmistutee läks tema majast mööda. Keegi ei osanud korralikult pilli mängida, ent seda huvitavamalt mängiti. Marsi lõpu poole tagusid orkestrandid taldrikuid ja puhusid pasunaid üha kasvava tunderõhuga. Hanna Gearale meeldis raamatutest Leonardo da Vinci pilte kopeerida ja loota, et ka temast saab kunagi Leonardo. Isa ja kiviraidurist sõber õpetasid talle kõiksugu töid, mistõttu ei valmista talle ükski meedium kunstitegemisel raskusi.

 

Joonistamine annab jõudu

Sõda juba käis. Kui Hanna oli kolmeaastane, jäi ta kaksikvend sõjaväeauto alla, mis ajas taga putku pannud palestiinlast. Suurimaks katsumuseks sai 1988. ja 1989. aasta, kui puhkes konflikt kristlaste endi vahel. Põhjuseks Ameerika Ühendriikide, Iisraeli ja Süüria vahel sõlmitud Taifi kokkulepe, millega Liibanon jäeti Süüria mõjupiirkonda. Kristlased jagunesid kindral Michel Aouni regulaararmeeks ja komandör Samir Geagea Liibanoni väeks, mis moodustati falangide ja teiste kristlike malevate liitmisel. Aoun tõrkus Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli kokkulepet tunnistamast ning hakkas süürlastele vastu. Teda toetas Prantsusmaa, relvad sai Saddam Husseinilt. Kuigi kristlased on alati Süüria mõju vastu olnud, sai seekord Liibanoni väest kui ameeriklaste ja juutide truust liitlasest äkitselt Süüria toetaja.  Puhkes armee ja malevate sõda, mida võis vaadata ka kui Prantsusmaa-Ameerika sõda.

Kayaat sattus armee ja malevlaste rindejoonele. Kui Hanna pärast mitmenädalast pommitamist varjendist välja tuli, oli tal mälu- ja kõnekaotus, ta suutis ainult joonistada. Kodust olid järel auklikuks puretud rusud. Ent midagi oli ka uut, nagu seinakritseldused „Abu Leila oli siin”. Paari päevaga hakkas mälu tagasi tulema ning 17aastane Hanna Geara tõotas isale, et ehitab kodu taas üles. Endale tõotas ta Liibanoni tolmu jalgadelt pühkida. Hinge ei mahtunud, et kõikidest võimalustest valis rahvas taas sõja. Ka malevas kirja pandud vend ja nõbu tulid rindelemineku asemel pere juurde varjendisse. Kui armee küla vallutas, koputas keegi venna kui malevlase peale ning vend ja nõbu sattusid vangi. Vend ütles õigesti oma ema nime, ent nõbu oma tädi nime ei mäletanud, mistõttu tekkis spioonikahtlus ning mõlemat kongi sattunud poissi kolgiti kuus kuud.

Maja ehitades paranesid haavad. Hanna Geara avastas, kui iidsed on ta kodu meetripaksused saviseinad. Ta otsustas õppida arhitektiks. Liibanoni ülikooli kaunite kunstide instituuti sai ta sisse esimesena, ja kuna joonistuskatsed läksid eriti hiilgavalt, otsustas Hanna Geara hoopis kunsti õppida. Kuna ülikool paiknes samuti armee ja kristlike malevlaste demarkatsioonijoonel, polnud akendel klaase ning seinad olid põlengutest mustad. Sealsamas kõrval, terveks jäänud sunniitide kunstiakadeemias sai kasutada graafikatöökoda ja fotolaborit, Liibanoni ülikoolil oli vastu pakkuda alasti poseeriv modell. See-eest olid neil parimad õppejõud, New Yorgis, Itaalias ja Moskvas töötanud kunstnikud.

Hanna Geara lõpetas 1995. aastal. Ta alustas haljaste puude sarja, mida ta on eksponeerinud hiljem ka Eestis G-galeriis. 1995. aastal põletasid süürlased kõik tema küla ümber kasvanud puud süteks ning org nägi välja kui konidega kõrvetatud lagendik, iga must laik nagu pommiauk majaseinas. Sealt sündis mustade puude sari. Liibanoni arendajad hävitasid Fartouni karstisambad. Karstihobuselt võeti pea maha, et see ei varjaks vaadet reklaamtahvlile. Üks rahamees erastas Punase künka ja ehitas selle männitukka punkrit meenutava villa. Oli õige aeg minema uhutud lapsepõlvemaalt välismaale minna. Hanna Geara sai õppetoetuse Vatikani Saleesia ülikooli. Ta jätkas õpinguid kommunikatsiooni alal ning tegi töö videokunstist. Rooma isikunäitusel esitas ta traatinstallatsioone, kus on käsitletud traati pliiatsijoontena. Samast ideest on kantud ka tema ArtDepoo näituse suuremad tööd, ainult seal on traatpildid valatud plastikusse. Klassikalise akadeemilise ettevalmistusega Hanna Gearalt on tellitud ka seinamaale renessansi meistrite laadis piiblistseenide ja maastikuvaadetega. Tekkis taas lootus kodumaale naasta ning ta asus kavandama mosaiikmaale ühte Beiruti kirikusse. Siis lasti õhku ekspeaminister, kärgatus kostis isegi kodukülla. See tõmbas kriipsu tulevikuplaanidele Liibanonis. Hanna Geara jäi Eestisse. Ent ta ei ole esimene oma suguvõsast, kes on põhja rännanud. Oma isa vanaema poolt, kellele ka maja kuulus, on ta Kesseb ehk Kassab. Osa Kayaati Kessebitest rändas Hardini külla. Sellest perest võrsus Püha Hardini ehk Püha Nimatullah Youssef Kassab Al-Hardini, kelle pühakuks pühitsemisest Hanna Geara 2004. aastal Roomas osa võttis.

Püha Hardini oli tuntud vaga elu poolest, mille ta pühendas kaasmunkadele ja kohalikule kogukonnale. Ta ravis imepärasel viisil ja aimas ette, kui sein inimestele ja katus lehmadele kaela kukkuma hakkas. Ta surnukeha ei lagunenud sargas, sellel olevat siiani tervendav mõju. Võib-olla saab temastki fossiil, võib-olla olid Fartouni karstisambad kunagi pühakud. Liibanonis ei saa milleski kindel olla.

Unustamisel ja hävingul on siis mõte, kui jäänuseid märgates mälu taas sähvatusena tagasi tuleb, kui sõdivad inimesed vahel kõdunematuteks pühakuteks ning meremudas roomavad teod mägifossiilideks ülenevad. Muidu läheb ka unustamine meelest. Fartouni karstikaljud seisavad oma endises kohas Mikhail Nuama juttudes: ta on üks Liibanoni tuntumaid kirjanikke. Tema nägu on raiutud Baskinta karstikaljule, kust ta alla vaatab ja kiviselt muigab, sest tema kõrgemal mägedes asuva koduküla kliima on elamuarenduseks liiga karm. Ent kõlbas küll Venemaa keiserlikule õigeusklikule Palestiina ühingule, et asutada 1899. aastal seminar, kus algas tulevase kirjaniku haridustee. Kindlasti kirjutas ta oma araabiakeelset nime ka kirillitsas, ladina tähestikus tuleb see ette veel kui Mīkhā’īl, Mikhael ja Mikha’il. Kirjaviiside-vaheliste keemiliste reaktsioonide, lingvistiliste unustamiste ja andmesisestajate näpuhooletuste tulemusena moondub ta nimi sama mitmekesisel moel nagu karstikaljud ilma käes: Nu’ayma, Naimy, Na’ayma, N’aimeh, Na’ima, Nouhayme, Naimeh, Naime või lihtsalt N. temale pühendatud entsüklopeediaartiklites. Nagu Hanna Geara ütleb, asjade olemuse tabamine on nagu mõistmise tunne religioossete otsingutega kaasnev, mis on iga kord erinev. Suur kunstnik suudab seetõttu sama asja lõputult uut viisi kujutada. See saab ainult siis võimalik olla, kui puhtad olemused on jäädavalt unustatud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming