Valguse värvid

Mai Levin

Näitus „Valguse värvid” Kumus kuni 5. VI, kuraator Tiina Abel, kujundaja Inga Heamägi.  Näituse pealkiri ei ole inspireeritud Leili Muuga loomingut käsitlevast raamatust „Valguse värvid”, millele andis nime selle kujundaja Andrei  Kormašov. Aga seegi kokkusattumus peegeldab tõsiasja, et valgus on maalikunstis keskne asi. Loomulikult läheneb iga maalija valguse ja värvi suhetele omamoodi. Muuga, näiteks, on ise juhtinud tähelepanu oma valgusekäsitluse eripärale, pannes 2003. aastal Adamson-Ericu muuseumis korraldatud isikunäitusele pealkirjaks „Valge valgus”. Kui impressionistid – vähemalt osa neist – pihustavad valge valguse oma lõuendeil värvilisteks refleksideks, siis Muuga kujutab seda objektist otsekui vastukumavana, selle põhivärvust esiletoovana.       

Ajalugu 

Valgus on andnud maalile elu selle kunstiliigi algaegadest peale, sihiteadlikumalt hakkasid kunstnikud seda uurima XIX sajandil. Läinud sügistalvel oli Kumus Victoria ja Alberti muuseumist  pärit John Constable’i etüüdide näitus, mis tutvustas omamoodi tüüpilise maastikumaalija – valguseküti – töömeetodit. Constable polnud XIX sajandi algkümnendeil ainuke, kes looduses töötas, püüdes fikseerida muutuvat valgusemõju. Pariisi Ècole des Beaux-Arts’is suunas oma õpilasi loodusesse maalima PierreHenri Valenciennes, temalt endalt on säilinud etüüde pilvedest erinevatel päevaaegadel. Constable’i noorema kolleegi William Turneri valgusekäsitlus oli lähemal sellele, mida peegeldavad Tiina Abeli kureeritud näituse osad „Draama looduses” või „Rambivalguses”. Ent kuna ta nüansseeris oma maastikuvisioonides värvi-valgusevoogusid, peetakse teda üheks impressionismi eelkäijaks.         

Näituse eesmärk         

„Valguse värvid” oleks niisiis võinud olla ka ajaliselt ja geograafiliselt laiahaardelisema näituse pealkirjaks. Sel puhul oleks aga kuraatorile võinud saada komistuskiviks laialivalguvus ja markantsete näidete vähesus siinsetes väliskunsti  kogudes. Peale selle oli Tiina Abelil tegelikult üks praktilisemgi eesmärk: maaliklassika ekspositsiooni täiendamine ja selle mõju tugevdamine suure osa muuseumist hõivanud Tallinna XV graafikatriennaali väljapanekute kõrval. Näituse terviklikkuse huvides on ta piirdunud kahe maailmasõja vaheliste aastakümnetega Eesti maalis. Need on olnud piisavalt rikkad, et võimaldada ühtaegu ettekujutuse saamist värvi-valguse suhete mitmekesisusest. Pealegi  on see ajajärk hästi esindatud ka Tartu Kunstimuuseumi kogudes, kust näitusele on valitud terve rida töid.     

Alajaotused       

Nagu nüüd tavaks on saanud, on materjal jaotatud rubriikidesse, mille nimetused seinal peavad suunama vaataja tähelepanu ühele või teisele aspektile esitatud töödes: „Peegeldused”, „Draama maastikus”, „Päikeseline päev”, „Põhivärvused”, „Valgus salongis”, „Vaimuvalgus”, „Värvirõõm” ja „Rambivalguses”. Nimetuste ja nende alla viidud tööde vahel on üldiselt päris hea vastavus, ehkki nii mõnegi töö oleks võinud paigutada ka teise rubriiki või spetsiifilisema nimetuse alla. Küsitav on,  näiteks, nimetus „Valgus salongis”, kus mitmel puhul on tegemist väljast tuppa hoovava valguse kujutamisega, eksterjööri ja interjööri sidumisega, mis on maalis küllalt sageli esinev probleem; kus kohvikustseenid on erineva valgusekäsitlusega. Karin Lutsu „Hüvastijätt” (1943, TKM) võinuks ehk paremini sobida „Rambivalguse” gruppi. „Mees ja naine”, üks Ado Vabbe arvukaist improvisatsioonidest (1940, EKM), kus kujutatud tavalist elutuba,  äratab tähelepanu küll ka valguse, aga veel enam erakordselt pastoosse värvikihi poolest, mille all paberalus on laineliseks tõmbunud. Nikolai Kummitsa, Ida Anton-Agu, Johannes Greenbergi ja Ann Audova tööd on paigutatud „Vaimuvalguse” rubriiki. Sellest võib jääda mulje, nagu oleksid teiste rubriikide autorid ja tööd vaimuvalgusest priid. Vaimuvalgus pole ju tingimata seotud melanhoolse eneseväljenduse või usulise temaatikaga. On mõistetav  Salome Trei ja Agate Veeberi kuivnõelagravüüride lülitamine ekspositsiooni sellesse ossa, ent peab märkima, et traditsiooniline mustvalge või värvikasutuses üsna piiratud graafika on väljendusvahenditelt ikka tinglikum, abstraktsem, niisiis loomult „vaimuvalgem” kui maal.   

Lähemalt töödest   

Näituse juhatavad sisse Adamson-Ericu tööd aastast 1930: „Portree-etüüd” ja „Õde Renate portree” (AEM ). Esimeses määratlevad sinakad valgushelgid figuuri vormi ja poosi pruunil taustal, teises on valgusekuma näol värvinüanssidelt  pisut rikkam, ent ikkagi üsna napp. Mõlemad on head näited valguse vormiva mõju uurimisest, mis kui tahes hea maalija puhul on eluaegne tegevus.   

Oleme harjunud nimetama Adamson-Ericu 1930. aastate loomingut nii umbes 1934. aasta Kreeka reisist peale hilisimpressionistlikuks. Sellega on ta üldjoontes n-ö paika pandud, ent ühtlasi ütleb see kunstniku kohta ikkagi liiga vähe. Nii nagu erinesid impressionismi alusepanijad üksteisest ja igaühe looming muutus elu jooksul, mistõttu, näiteks, hilist Monet’d on kohati täiesti võimalik kõrvutada 1950ndate  abstraktse overall-maaliga, nii erinesid oma eelkäijatest ja üksteisest ka meie hilisimpressionistid. Kõnesoleva näituse „Peegelduste” jaos on valdavalt Aleksander Vardi maalid, ent kuivõrd ta oma värvilistes refleksides looduses nähtavast lähtus, on iseküsimus. Suurepärases lõuendis „Aias” (1937, EKM), mida pole vist aastakümneid eksponeeritud ja milles figuurid kaovad pehmete pastoossete pintslitõmmete subtiilsesse värvikusse, on ta olnud kaasa kistud  puhtast maalimõnust, nii et tegu on pigem improvisatsiooni kui impressiooniga. Kui Albert Kesneri „Majad” (1929, TKM) esindab veel uusasjalikkust, siis näitusel esitatud, pärast 1929. ja 1930. aasta Pariisi reisi maalitud „Tartu vaade” (1930, EKM) tähistab väljumist uusasjalikkusest, nagu ka näiteks Adamson-Ericu samaaegne „Montfort l’Amory” (TKM). Mõlema puhul on esialgu näha André Deraini 1930. aastate alguse Provence’i maastikke meenutavat, suhteliselt üldistatud vormi ja rohekates ning pruunikates toonides hoitud koloriidiga laadi. Lummavalt kumendav, motiivi rahusse ärevaid noote toov valgus õigustab Kesneri „Tartu vaate” eksponeerimist rubriigis „Draama looduses” ja teeb temast sobiva naabri Andrus Johani šedöövrile „Äikese-eelne agul” (1936, EKM). „Tartu vaade” kätkeb loodusseisundi muutumise ettekuulutust, kunagi         

Karin Lutsule ja Peeter Arumaale kuulunud „Äikese-eelne agul” kujutab aga oma rahutult hüpleva, siin-seal säravaid värvilaike tekitava valgusega, tuulepuhanguga heitleva pesunaisega säbruliseks tõmbunud vee ääres järgmist etappi selles muutumises. „Päikeselise päeva” sildi alla on koondatud suurem grupp Villem Ormissoni, Andrei Jegorovi, Konstantin Süvalo, Ado Vabbe, Paul Burmani, August Janseni ja Roman Nymani teostest.  „Päikeselisest” Ormissonist on püsiekspositsioonis seni puudus olnud, küll on seal aga hästi ja mitmekülgselt esindatud Burman. Ent muidugi on alati rõõm näha selle absoluutse maalilise kuulmisega kunstniku teisigi töid, millest „Päikeseline talvepäev” (1930. aastate algupool, EKM) on aidanud rubriigile nime leida. Jansen oli üldiselt päikeselembene maalija, tarvitseb vaid meenutada tema varasemat „Tütre portreed” („Tütarlaps õlgkübaraga”,  1929, EKM). Kuid „Tütarlaps aknal” (1938, TKM) on eriti valgustkiirgav, tõeline suve kehastus. Nymani silmapaistvat kohta 1920. ja 1930. aastate maastiku- ja veduudimaalis kinnitavad eri aegadel maalitud Petseri kloostri vaated, mille hulgast köidab iseäranis kloostri siseõue motiiv (1939, EKM) meisterlikult nüansseeritud valguse vastupeegeldustega varjupoolsetel seintelgi.     

„Põhivärvuste” jaos domineerib Tartu Matisse Karl Pärsimägi, kelle maalid on kohati  üllatavalt lähedased Henri Matisse’i väikeseformaadilistele piltidele 1920. aastatest, nn odaliskide perioodist, neid võib suuremal hulgal näha Pariisi Orangerie’s. Kuid sel lähedusel ei ole siiski jäljenduse maiku, nii nagu seda pole ka Pärsimäe lõbus-naivistlikel, Heinrich Campendonki meenutavatel akvarellidel (1923, EKM). Need kannavad endal 1920. aastate uljalt artistliku vaimsuse pitserit ja nendega võrreldavat leiame 1930. aastatel Adamson-Ericu  tarbekunstiesemete dekooris. Pärsimäe loomingu austajale pakub näitus rikkalikku valikut peamiselt Tartu Kunstimuuseumile kuuluvaist piltidest. Juba näituseruumi sisenejale sinab eemalt vastu „Neiu sinises punase kaelasidemega” (1935, TKM). Toon toonis maal, s.t sama värvi eri valgusküllastatuse astmete kõrvutamine, on ikka paelunud nii maalijaid kui ka maaligurmaane.   

Endel Kõksi maalis „Mustlastüdruk Astra” (1940, EKM) väljendab domineeriv, intensiivselt oranž taust modelli eksootilisust vahest selgemalt kui figuur ise, tasakaalustades ühtaegu tema rõivaste ja vaasi ornamentaalset kirevust. Selles on juba aimatavad Kõksi hilisemad kujundusprintsiibid. 1940. aastate algul nimetasid kunstisõbrad Pallase koolkonna eriti rafineeritud koloriste ikka koos, kolmikuna: Kits, Kõks ja Mikk (Lepo Mikko). Elmar Kitselt  on neist aastatest väljas mitmeid tuntud töid, Lepo Mikkolt vaid üks väike, see-eest üllatuslik, efektselt lakooniline, puna-must-rohelise akordiga etüüd „Natüürmort kohvitassiga” (1944, Mart Lepa kogu). Sõja-aastad on kõigi kolme loomingus nauditavamaid lehekülgi – muidugi mitte sõja, vaid nende parima loomeea pärast. Mikko sünnist, muide, möödub detsembris 100 aastat, oleks tore tema loomingut üle pika aja suuremas ulatuses näha. 

Näituse lõpetab jõuliselt Kaarel Liimandi tööde valik. On mõistetav, et tema temperamentne ja sügavalt poeetiline kunst haaras 1930. aastate keskel kaasa hulga noori pallaslasi.  Selle mõju näitlikustab Liimandi tööde ritta sulanduv Johannes Võerahansu „Natüürmort nukuga” (1935, TKM), ent liimandlikkuse läbipõdenuist võiks nimetada veel Eerik Haamerit, Richard Sagritsat, Gustav Rauda, Lepo Mikkot, Elmar Kitse jt. Mõjud on noore kunstniku puhul loomulikud ja kasulikud, see on meisterlikkuse kool, mis aitab leida oma, isikupärast teed. 

Kokkuvõte   

Inimestel, kes ei tegele spetsiaalselt kunstiga, ununevad näitused ja teosed enamasti kergesti. Nendele pakub näitus „Valguse värvid” kindlasti rohkelt avastamisrõõmu, rääkimata noorematest vaatajatest, kes on eesti 1920. ja 1930. aastate kunstiga vähe – kui üldse – kokku puutunud. Aga Tiina Abeli kureeritud pärlid  panevad kogenud näitusekülastajagi järjekordselt imestama, kui palju kaunist kunsti tollal luua võidi. Näituse suureks plussiks on kahtlemata maalikunsti olemuslikele probleemidele keskenduv kontseptsioon; anekdoodil rajanevaist näituseteemadest hakkab villand saama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming