Valgusfestival Tallinnas

Leonardo Meigas

Wikipedias on üles loetud 24 liiki festivale. Sealhulgas ei ole mainitud valgusfestivali, aga see on olemas. Euroopas viib vanim teadaolev küünlatulede süütamisega seotud tava meid Prantsusmaale, aastasse 1643, katkuepideemiast  haaratud Lyoni, kus linnajuhid pühendasid selleks, et pääseda katkust, linna neitsi Maarjale. Selle mälestuseks püstitati 1852. aastal Neitsi Maarja kuju, mille avamise puhul toimunud ülelinnalisest küünlasüütamisest sai tänasesse päeva kandunud valgusfestival – Fête des lumières. Lyonis täituvad pärast 8. detsembrit neljal õhtul majade aknad ja fassaadid valgusega ja tänavad on täis rahvast. Tänavanurkades müüakse aga suurtest pottidest hõõgveini. 

Linnaruumis ja kaldapealsel võistlevad publiku tähelepanu pärast valgusetendused. Ehitustel on töömehed kraanadki tuledega ära ehtinud. Isetegevus on lubatud.       

Üleilmastumine, turismikonkurents ja identiteediotsingud on eri maadel viimase  tosina aastaga sünnitanud ridamisi perioodiliselt tegutsevaid valgusfestivale. Bettina Pelz, hinnatud disaini- ja arhitektuuriprojektide kuraator Saksamaalt, nimetab valgusfestivali linna seisundi visuaalseks seismograafiks. Lisan, et võnked leiavad aset vaimsel pinnal, seismogramm on nähtav helendaval kujul ja kõneleb ka majanduse seisundist. Valgusfestivalid toimuvad Tallinnast Lyonini, Montrealist Barcelonani. Kui linna püsivalgustuse  planeerivad professionaalsed linnaplaneerijad ja arhitektid, siis avalikku ruumi loodavate ajutiste valguskehandite näol põimuvad omavahel linna turundushuvid, munitsipaalametite ja turismifirmade tegevus ning disainerite ja tehnilise suunaga ettevõtluse initsiatiiv. Siin kohtuvad täiesti erineva kvalifikatsiooni ja oskustega inimesed. Sõna „festival” on armutult üle kasutatud. Sama puudutab õigupoolest ka sõna „disain”.  Valgusfestivalide vahel valides jääb üle vaid usaldada progresseeruvalt lisanduvaid korraldajaid. Algust tegid valguse nädalad Essenis (1952), eeskujule järgnesid „Valguse teekond” Eindhovenis (1958), „Montreali märgutuled” (1999), „Kunstivalgus” Torinos ja valgusfestival Tallinnas (2001), Edasi tulid „Valgussuunad” Luedenscheidis (2002), „Tulede puud” Genfis (2002), „Chartre tuledes” (2003), „Luzboa” Lissabonis (2004), „Kiirgus” Glasgows (2005),  „Kuma” Eindhovenis (2006), „Valgustus” Durhamis (2008) ja „Tähetee” Torunis (2009). Festivalide hulk kasvab kiiresti.   

Praegu Eestis edukalt tegutseva MTÜ Valgusfestival algatajateks olid Indrek Leht, Yoko Alender ja Veronika Valk, kes leidsid inspiratsiooni ja toetust Helsingi valgusfestivalilt „Valguse jõud ” („Valon voimat ”). Selle on tänaseks  enda kanda võtnud Helsingi linn. Tehisvalgus on kõigis oma arengujärkudes olnud nii kunsti objekt kui vahend. 1914. aastal komponeeris helilooja Aleksandr Skrjabin oma sümfoonilisele poeemile „Prometheus” ka valguskujunduse, mis esitati koos orkestriga New Yorgis Carnegie Hallis värviprojektorite abil. 1917. aastal ilmus Peterburis raamat vene avangardkunstnike valguspartituuridega sümfoonilisele muusikale. Idee realiseerimiseks  ei olnud siis aga sobiv ei koht ega aeg. Ühe esimestest valgusinstallatsioonidest lõi Lázló Moholy-Nagy 1929/1930. aastal. Tema valguseruumi modulaator liigutab ruumis ühtaegu valgust, vorme ja nende varje. Arhitektuuris on valgusel hoone kuju ja hoonetevahelise ruumi ilme kujundamisel otsustav roll. Valgusega jaotatakse majade funktsionaalsed tsoonid, valgus ruumis orienteerib ja võimaldab meil seal liikuda, teeb  ruumi nähtavaks.       

1936. aastal lõi Albert Speer, kasutades ülitugevat tehisvalgust kui seinamaterjali, 134 üksteisest 12 meetri kaugusele asetatud helgiheitja abil natsipartei tseremooniaväljakul Nürnbergis  oma kolossaalse „Valguse katedraali”. Sellist priiskamist ei ole enam keegi korranud. Paraadlikel valgusvihkudel oli aga kindel koht ka Nõukogude visuaalses propagandas. Võimas ja kõnekas hinguse metafoor oli New Yorgi kaksiktornide rünnakuohvrite mälestuseks rajatud valgusinstallatsioon „Austusavaldus valgusega”, mis oli vaadeldav rünnaku aastapäevadel alates 2002. aasta märtsist kuni tänavu 11. septembrini: kaks taevasse  suunatud mittehajuvat kiirt väljusid perfektse optikaga 88st helgiheitjast ja olid nähtavad saja kilomeetri peale. Selle autorid on arhitektid John Bennett ja Gustavo Bonevardi ning kunstnikud Julian LaVerdiere ja Paul Myoda. Viimased töötasid enne tragöödiat WTC põhjatorni 91. korrusel.       

  Paljudes kultuurides võetakse valgusega vastu nii pööripäevi kui aastavahetust. Uue aastatuhande saabumist tähistati aastavahetusel 1999/2000 Tallinnas Vabaduse väljakul kümme päeva töötanud valgusinstallatsiooniga „Aeg” (Leonardo Meigas). Samal ajal millenniumiks valminud valgusmäng jätkub Pariisis igal õhtul täistunnil Eiffeli torni küljes vilkuva 20 000  lambi ja torni tipus ringleva helgiheitja kiire kujul. Euroopas ehk tuntuim valgusobjektina töötav maja on 144 meetri kõrgune Torre Agbar (arh Jean Nouvel, 2005) Barcelonas. Nädalavahetustel kattub see ümarehitis liikuva värvilise animatsiooniga.     

  Valgusfestivalid annavad võimaluse katsetada.  Alingsåsis, Eindhovenis, Genfis ja Ludenscheidis muudetakse avalik ruum regulaarselt professionaalse valgusdisaini katsealaks. Tuntud meistrite töötoad ja installatsioonid luuakse eesmärgiga katsetada tehisvalgustuse uusi võimalusi. Valgusetenduste publikumagnetiks on animatsioonide videoprojektsioonid linnaväljakut ümbritsevatele majadele või mõnele suuremõõtmelisele fassaadile nagu kiriku või teatri oma. Helindatud pilt on loodud  täpselt ekraaniks oleva ehitise fassaadi detaile järgides. See on võimalus hämmastada publikut liikuvate varjude, voolava vee, tulekahju, taimede vohamise või näiteks seina kokkuvarisemisega. Valgusfestivalide erinevused panevad paika kliima, kohalikud tavad ja linna rahakott. Lyon panustab aastas oma avaliku ruumi valguslahenduste arendusse umbes 2 miljonit eurot, Tallinnal jagub selleks 50 000 eurot. Seepärast tasub head meelt tunda valgusfestivalide  koostöö võrgustumise üle. MTÜ Valgusfestival osaleb tänavu rahvusvahelises projektis „Lux scientia”, kus on ühendatud kunst ja teadus ning milles osalevad Eesti, Poola ja Suurbritannia kunstnikud, kuraatorid ja teadlased. Taieseid esitletakse kõigis kolmes riigis: 9.–13. augustini nägi spetsiaalselt selle projekti jaoks tellitud töid Poolas Torunis festivalil „Tähetee”, 17.–20. novembrini on tööd väljas Suurbritannias Durhamis festivalil „Valgus” ning 22.–25. septembrini saab installatsioonidega tutvuda valgusfestivali raames Tallinnas. Esitusele tulevad teosed „ 60 sek katedraal” (Dominik Lejman, Poola), „Pleenum” (Simeon Nelson, Suurbritannia), „Hartmanni võre” (Leonardo Meigas, Eesti).         

„60 sek. katedraal” on videoprojektsioon Rotermanni kvartalis. Kunstnik kasutab oma teoses langevarju salvestisi. Lejman palus grupil meestel enne langevarjude avanemist luua oma kehaga gooti katedraali struktuur. Sellelaadne ühtne kukkuvate figuuride vorm esindab tema sõnul arhitektuurilist diagrammi, kuid samuti kristlike väärtuste, filosoofia ja eetika struktuuri. Teos on üleval 22.–25. septembrini. Simeon Nelsoni „Pleenum” on valgusprojektsioon,  mis on inspireeritud universumi tekke nii teaduslikest kui ka mütoloogilistest aspektidest. Nick Rothwelli ja Rob Godmani koostöös sündinud muusika taustal kulgeb vaatajate silme ees täisekraani suuruses pildirida täiusliku korra seisundist kaoseni. Korrastatud võrgustik muutub tasapisi pulseerivate, liikuvate ja kõikuvate osakeste kogumiks. Teos annab edasi kunstniku nägemust sellest, kuidas maailm võis alguse saada. Kui „Pleenumi”  osakesed hakkavad liikuma, mõjutavad kõik pulseerivad punktid omakorda neid ümbritsevaid punkte ja tekib ahelreaktsioon. Installatsiooni saab näha 22. – 24. septembrini kella 20–23 Raekoja platsil.     

Minu loodud valgusinstallatsioon „Hartmanni võre” teeb nähtavaks meile nähtamatud seinad. See visualiseerib üht Maa kiirgusvälja ilmingut, mida kutsutakse selle esmakirjeldaja saksa arsti Ernst Hartmanni (1915–1992) nime  järgi Hartmanni võreks. Energeetilises plaanis koosneb meie planeet energiakanalitest, mis jaotuvad teatud süsteemi järgi. Hartmanni võre seinte ristumiskohad muudavad aja jooksul inimorganismi haigustele vastuvõtlikumaks. Ristumiskohad on elektriliselt polaarsed ja soodustavad põletike, kasvajate ja reuma teket, seetõttu on need kiirgusväljad ohtlikud. Installatsiooni eesmärk on seda teadvustada. Vabaduse väljakul asetub võre vastavalt kohalikule  tegelikule võrgustikule. Põhja-lõuna-suunalised seinad on valgustatud türkiissinisena, ida-lääne-suunalised oranžina – nii nägevat neid seinu sensitiivsed inimesed. Valgusinstallatsioon moodustub helendavatest kanalitest ja neist vertikaalselt väljuvatest akrüülribadest, mis ristuvate ridadena moodustavad helendavate seintega ruumid. Publikul on võimalus seinu läbida ja liikuda ruumide vahel. Seinte muutuv kõrgus ja valguse liikumine visualiseerib maa kiirguse dünaamika. Installatsiooni näeb 22. – 25. septembrini kella 20–23 Vabaduse väljakul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming