Valgustuslik näitus

Aleksandra Murre

Näitus „Avastamata šedöövrid. Vene kunst Baltimaade kogudest” Kumus kuni 12. VIII ja Kadrioru kunstimuuseumis kuni 24. VI, kuraatorid Tiina Abel ja Aleksandra Murre. Näitus kui kunstielu üks mõjukamaid väljendusvorme on köitnud meie kunstiringkondade tähelepanu juba mõnda aega, mistõttu panen siinkohal kirja mõned mõtted praegu Eesti kunstimuuseumi kahes filiaalis avatud näituse „Avastamata šedöövrid. Vene kunst Baltimaade kogudest” idee ja teostuse kohta. Näituse ideed formuleerides on lähtekoht kuraatori huvi ja arusaamad, teisest küljest aga muuseumi kui terviku näitusepoliitika ja kujunenud tegevussuunad, kolmandaks (ja neljandaks) idee teostamise objektiivsed võimalused ning üldsuse (publik, valitsev kultuuripoliitika jne) ootused. Soov teha XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse vene kunsti näitus Kadrioru kunstimuuseumis tekkis mul eelkõige huvist teema vastu, et kasutada varasemaid teadmisi vene kunstiloo kohta, täiendada neid ning valmistuda muuseumi vene kunsti kollektsiooni teaduslikuks inventeerimiseks ja põhjalikuks uurimiseks tulevase kogukataloogi jaoks. Kuna Eesti Kunstimuuseumi vene kunsti kogu on suhteliselt ebaühtlane ning ainult selle põhjal on peaaegu võimatu kandvat kunstiarengu narratiivi üles ehitada, siis tundusid loomulike partneritena Läti ja Leedu, kuna meie kogude kujunemislugudes on palju ühist. Selle põhjal võis järeldada, et sellisest kooslusest saab kujundada „komplekti”, mis ei räägi mitte ainult vene kunstist ja esteetikast, vaid pakub lisaks ka võimaluse saada Baltimaade kunstikogumisloo ühe lõigu ülevaade, teha järeldusi kollektsioonide iseloomu ja nende kujunemisloo võrdluse kohta. Kogukeskne lähenemine haakub tihedalt Kadrioru kunstimuuseumi senise näitusetegevusega, kus uurimusliku iseloomuga väljapanekute taga on olnud huvi eksponeerida terviklikumaid kollektsioone või mõningaid eraldiseisvaid väärtuslikke teoseid kas siis teiste sama kunstniku või ajastu kunstiteoste vahel. Konteksti asetatuna hakkavad need publikut kõnetama, saavad paremini mõistetavaks, toovad selgemalt esile nende ajaloolise ja kunstilise väärtuse. Mõned selliste näituste näited „Madal taevas, avar horisont. Madalmaade kunst Eestis” 2004. aastal, „Šveitsi muusa. Angelika Kauffmann (1741–1807)” 2005. aastal, Gottlieb Welté tööde näitus „Maarjamaa rokokoo“ 2007. aastal jt. Viimastel aastatel on olnud üha olulisem ka kogude kujunemise ajaloo, teoste liikumise dünaamika ja loogika käsitlemine. See on kunstiteose teadusliku uurimise üks osa, mis hõlmab nii stilistilist analüüsi, tehnilisi uuringuid kui ka provenientsi väljaselgitamist.

Provenientsi teema on olnud aktuaalne kogu maailmas juba 1960. aastatest, kui algasid suuremad restitutsioonilained. Nüüdseks on kohustus oma muuseumi kogudesse kuuluvate teoste päritolu teada või vähemalt see niipalju kui võimalik välja uurida ning ka avalikustada kirjutatud ka ICOM i eetikakoodeksisse ja teistesse rahvusvahelistesse konventsioonidesse. Huvi teoste päritolu vastu pole tingitud mitte ainult restitutsioonist, vaid see on oluline allikas, mis aitab määrata teose autentsust või autorsust, samuti võimaldab uurida kogumise ajalugu ja kunstimaitset. Kadrioru kunstimuuseumile on see uurimisvaldkond eriti oluline, kuna suur osa Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kollektsioonist jõudis muuseumisse kas pärast Vabadussõda mõisatest ja ametiasutustest, toodi riiklike või eraisikute ostudena revolutsioonijärgselt Venemaalt või on saadetud pärast Teist maailmasõda NLi kunstivarasid koordineerinud keskasutuste poolt. Esimeste puhul on teoste varasem saatus teadmata muuseumi arhiivi sõjas hävimise tõttu, teised aga jõudsidki Eestisse ühiste nimekirjade alusel ilma märgeteta eelmiste omanike kohta. Seda laadi kunstiteoste mitmekülgse uurimise tulemuslikkust demonstreeris näiteks Kadrioru kunstimuuseumi X aastapäevale pühendatud näitus „Šedöövri sünd” (2010), kus demonstreeriti 12 maali koos nende looga: teose varasem ajalugu, tehnilised uuringud ja/või restaureeriminekonserveerimine aitasid kindlaks määrata autori nime, loomisaja või koolkondliku kuuluvuse. Sama areaali kunstikogude sarnasus on samuti märkimisväärne teema, mida arendati koostöös Helsingi Sinebrychoffi muuseumiga 2009. aastal näitusel „Elu melu. Madalmaade kuldajastu kunst”: Eesti ja Soome muuseumi kogud täiendasid imeliselt teineteist, viidates sarnasustele XIX sajandi teise poole kunstikogujate maitses siin- ja sealpool Soome lahte. Siinkohal tuleb märkida, et Madalmaade ühisnäituse algidee nägi ette koostööd just Läti ja Leeduga, kuid eelduseks olnud sarnane ajalooline minevik ei õigustanud end Leedu kogude osas, kus katoliiklik taust tingis hoopis teistsugused esteetilised ja maailmavaatelised eelistused ka kunstikogumises.

Kolme riigi koostöö õnnestus siiski tulemuslikult ellu viia vene kunsti puhul, sest pärast 1945. aastat täiendati nii Eesti, Läti kui Leedu kogusid peamiselt samadest allikatest ning samade põhimõtete järgi. Varasemal perioodil kogudesse jõudnud teosed kajastavad aga selgelt erinevusi maade kultuuriloos, kus esile tõusis Riia rikkaliku XIX sajandi teise poole näituste ja suurte ka vene kunstile keskendunud erakogude tõttu, samuti oli Riia ainus linn Baltimaadel, kus ehitati oma kunstimuuseumi hoone juba 1905. aastal. Kollektsioonide kujunemise ajalugu ja kolme maa kogude võrdlus selles valguses ei leia küll muuseumi seintel kuigi selget väljendust, mille üks põhjus on kogude ajaloo vähene läbiuuritus, küll aga saab selle kohta lugeda näituse kataloogis. Näituse keskmes on põhiliselt siiski kunst ise ning mõttesuunad ja esteetilised otsingud, mis olid vene kultuuriruumis aktuaalsed XIX sajandi teisel poolel (Kumus eksponeeritav osa) ja eelmisel sajandivahetusel (Kadrioru kunstimuuseumis).

Huvi vene kunsti vastu

Kui mõelda sellele, mis on Eesti Kunstimuuseumi vene kunsti poole pöördumise põhjus, siis võib välja tuua kolm tasandit: rahvusvahelise (peamiselt Lääne-Euroopa) huvi kasv vene kunstikultuuri vastu, kohaliku venekeelse publiku kaasamine siinsesse kultuuriellu ning eesti avalikkusele, ka kunstiinimestele tundmatu vene kunsti tutvustamise vajadus. EKMi viimase aja vene kunsti näitused (Pavel Filonov, ikoonid, praegune XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse kunsti väljapanek) sobivad hästi kokku üleeuroopalise trendiga, kus tung vene kunsti järele järjest kasvab ja laieneb (nagu ka vene kunsti hind kunstiturul), olgu selle märgistajateks kas või ülimalt menukad ja Hollandi valitsuse pidevat toetust nautivad Amsterdami Ermitaaži näitused, Prado muuseumis äsja lõppenud Ermitaaži näitus, mida külastas ligi miljon inimest ning mille piletid olid kaua ette ära müüdud, meile lähematest Stockholmis jaanuaris lõppenud Moskvast ja Peterburist toodud peredvižnikute näitus rahvusmuuseumis, kuhu pääsemiseks pidi nädalavahetustel piki kaldapealset looklevas järjekorras seisma ligi tund aega. Näituse üks kuraator oli Leedsi ülikooli Vene ja Skandinaavia kunsti professor David Jackson, kes on korraldanud mitmeid vene XIX sajandi kunsti näitusi ja andnud Ilja Repini ja peredvižnikute kohta välja monograafia. See on vaid üks näide lääne kunstiteadlaste huvi laienemisest vene kunsti osas, kus nüüd on ikoonide ning vene avangardi kõrvale, mida on läänes tõsiselt uuritud juba aastakümneid, tulnud uute teemadena ka vene klassitsism, vene realism, nõukogude kunst jm.

Teine põhjendus, miks korraldada vene kunsti näitus, on seotud kohaliku publikuga. Vene kultuuritaustaga Eestis elavatele inimestele tähendab selline näitus riikliku kultuuriinstitutsiooni suhtumise olulist muutust, mis lubab neil tunda end oodatud ja lugupeetud osana kohalikust avalikkusest. Kohtumised venekeelse publikuga on näidanud, et see on tõepoolest nii. Tänatakse südamest, et saab n-ö kodus näha paljudele kooliajast hästi tuntud vene kunstnike teoseid, lugeda saatvaid tekste ja pildiallkirju, kuulata loenguid ka oma emakeeles. Näitust nähakse kui tendentsi positiivse lõimumise suunas, mis tähendab mh vene inimestele oluliste teemade ja nähtuste käsitlemist riiklikul tasandil kõikidele avatud suures muuseumis, mitte mõnes marginaalses „ainult venelastele” mõeldud paigas. Kuigi see võib tunduda pateetilise tühijutuna, usun ma siiski, et muuseumide roll elamisväärse keskkonna loomisel on märkimisväärne; väljapanekud, nende sisu ja vormistus kasvatavad publikut, annavad edasi hoiakuid või aitavad muuta/juurutada suhtumismalle. Näitus, mis on huvitav ja köitev nii eesti kui ka kohalikule vene publikule, annab võimaluse nendel „sihtgruppidel” kohtuda samades ruumides, saada ühesuguseid kogemusi/elamusi ja ehk vabaneda mõningatest eelarvamustest teineteise suhtes.

Vajadus vene kunsti kohalikule kunstihuviliste ringile tutvustada on samuti selge. Kui vene kirjandust tuntakse tõlgete kaudu hästi, seda õpetati ja õpetatakse ka praegu koolis, vene eri ajastute muusika kõlab sageli kontserdi- ja teatrilavadelt, vene heliloojate loomingut õpivad ka muusikakoolide õpilased ja akadeemia tudengid, siis vene kujutavast kunstist teatakse üldiselt väga vähe. Vanemad inimesed said veel kooliharidusega (ideologiseerituse tõttu sageli tülpimust tekitanud) teadmised vene realistlikest kunstnikest, viimased kaks-kolm aastakümmet aga pole vene kunsti õpetatud mitte ainult üldhariduskoolides, vaid ka kunstiajaloolasi (kunstiteadlasi) ette valmistavates kõrgkoolides EKAs ja Tartu ülikoolis (peab möönma, et viimases siiski erandiga: TÜ kunstiajaloo õppetoolis toimusid 2001/2002. õppeaastal vene kunsti valikkursused, mis jäidki paraku ühekordseks Juta Keevalliku ette võetud ja koos lektorite Mai Levini ja Aleksandra Murrega teostatud algatuseks). Seejuures on vene kunsti suunad eesti kunsti ajalooga läbi põimunud läbi sajandite: see on toonud siia mitmeid meie kultuuriloos ja arhitektuurses keskkonnas olulisi mälestisi ja stiile, mõjutanud paljusid kunstnikke ja arhitekte, kes kas õppisid Venemaal või olid seotud Vene loovisikute, organisatsioonide või kunstirühmitustega. Seega on vene kunsti tundmine äärmiselt vajalik ka kohaliku kunsti ühe taustsüsteemina. Usun, et praegune Eesti Kunstimuuseumi näitus on hea võimalus saada ülevaade vene kunsti arengust XIX sajandi teisel poolel ja eelmisel sajandivahetusel, sama eesmärki täidab ka kuu pärast ilmuv raamat, mida ei tuleks nimetada ainult näituse kataloogiks, vaid vene selle aja kunsti aabitsaks. Vene kunst pakub huvi ka omaette, ilma seotuseta eesti kultuuriga. Kumus eksponeeritud osas on vaadeldud vene realismi kujunemist, eri etappe ja ilminguid, näidatud seda tolleaegse ametliku kunsti – akademismi ja salongikunsti taustal. Peredvižnikute rühmituse ümber koondunud realistlike kunstnike teosed võimaldavad mõista vene realismi kui nähtuse eripära ning ulatuslikku ühiskondlikku ja filosoofilist haaret. Kadrioru kunstimuuseumis on väljas nn hõbedase ajastu ja varajase nõukogude perioodi meistrite teosed, mis moodustavad narratiivi selle aja vaimsetest ja uute kunstivormide otsingutest, alates sümbolismist ja impressionismist kuni cézanne’ismi, kubismi, futurismi ja venepärase primitivismini.

Vaatamata sellele, et soovi tõttu laiemale publikule kutsuv ja meelepärane kannab näitus „löövat” pealkirja „Avastamata šedöövrid”, on selle sisu tihe ja mõtestatud. Teatud poliitilise angažeerituse ja populistlikuna näiva kassaedu taotlemise fassaadi taga on huvitav ja mitte nii väga lihtne kunstiväljapanek. Seda saadab tihe laupäevaste loengute tsükkel, mis pole mõeldud üksnes ainult laiale publikule, vaid ka erialainimestele. Valgustus ja maailmaparandamise soov on näitusesse sisse kirjutatud juba arvestades selle eksponaate – teoseid, mille loojad tahtsid muuta õiglasemaks, õilsamaks või helgemaks inimest, ühiskonda ja kogu maailma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming