Väliskuraator = edu pant?

Eugenio Viola: „Kasutasin oma kogemuste puudumist, et teravdada pilku väljastpoolt.“

REET VARBLANE

Tänavu on juba kolmas kord, kui Eesti kunstnikud on oma Veneetsia biennaali projekti usaldanud väliskuraatori kätesse. Marko Mäetamm kutsus Mika Hannula oma kuraatoriks 2007. aastal, 2013. aastal töötasid Dénes Farkasiga kuraator Adam Budaki kõrval veel Berliini arhitektuuribüroo Studio Miessen ja Londoni Zak Groupi graafilised disainerid. Jaanus Samma kutsus oma kuraatoriks Eugenio Viola. Mäetammel ja Farkasil on pärast biennnali ka rahvusvahelisel areenil hästi läinud.

Veneetsia kunstibiennaal on vanim, suurim ja ilmselt ka kõige demokraatlikum nüüdiskunsti sündmus. Iga korraga on sinna lisandunud riike ja ka kõrvalprogramm – on seda siis kutsutud alternatiiv- või satelliitprogrammiks –, on võtnud üha suuremaid mõõtmeid. Veneetsia biennaali ei ole süüdistatud mitte ainult hoomamatuses, sest kõigi näituste läbikäimiseks kulub vähemalt kümme päeva, süvenemiseks märksa rohkem aega, vaid ka etableerunud ürituseks, kus kehtivad kunstimaailmasisesed reeglid ja subordinatsioon. Kuidas hindad sina Veneetsia biennaali?

Eugenio Viola: Veneetsia biennaal on kunstibiennaali kui sellise etalon, on biennaalide biennaal. See on vaieldamatult kõige mainekam rahvusvaheline kunstisündmus Kasseli „Documenta“ kõrval, kuid sootuks teistsuguse konteksti ja keskkonnaga. Veneetsia on suurim ja pika ajalooga kunstiüritus: seal on säilinud rahvuspaviljonide positivistlik struktuur, just nii, nagu see oli „kõigi rahvaste suurte tööstusnäituste“ ajal. Praegu saab rääkida arvukatest biennaalidest kõikjal üle maailma, kuid need on suured kuraatoriprojektid. Need on kindlasti midagi muud, kui on Veneetsia biennaal.

Millised on uustulnukate, väikeste maade esindajate võimalused Veneetsia biennaalil? Eesti on oma paviljoniga Veneetsias juba kümnes kord, kuid Giardini vanade suurte riikide paviljonide kõrval oleme ikka uustulnukad.

Ma ei usu, et rahvusvaheline kunstimaailm peab Eestit biennaali uustulnukaks. Eesti kunstnikke on väga hästi omaks võetud. Pigem ollakse teie kunstnike ja kunsti suhtes uudishimulikud. Veneetsia biennaalil jõuavad andekad kunstnikud rahvusvahelise publiku ette, see omakorda võib avada uusi võimalusi nende edasises karjääris. Usun, et see toimib niiviisi Jaanus Samma puhul. Ta on andekas noor kunstnik, kes on teinud suurepärase väljapaneku, kuid kuna tema käsitletud teema on delikaatne, isegi ebamugav, tema kasutatud keelest ei ole kõige lihtsam aru saada, siis ei olnud teada, missugune tuleb tagasiside. Kuid tema projekt võeti juba avamisnädalal väga hästi vastu.

Kas Veneetsia biennaali arengus saab tuua välja mingeid suundumusi? Kas peame rääkima erilisest biennaalikunstist või on iga biennaal eelkõige peakuraatori nägu?

Iga biennaali nägu sõltub alati eelkõige kuraatori kontseptsioonist ja püstitatud küsimustikust. Vaatajani jõuab see kuraatori valitud kunstnike tööde kaudu. Biennaalide üldine suundumus on valida ennekõike tähelepanu köitev, isegi provokatiivne pealkiri, mille alla saab koondada just praegust aega kõnetavaid teemasid.

Okwui Enwezori „Maailma kõikvõimalik tulevik“ on väga relevantne, see suhestub imehästi meie ebakindla maailmaga. Jaanus Samma projekt sobitub sinna suurepäraselt. See on peaaegu uskumatu, et oleme tabanud kümnesse. Enwezor avas pressikonverentsil oma idee tõdemusega, et „vaadakem tagasi minevikku, et saada kuidagigi aru praegu toimuvast“. Jaanus Samma projekt lähtub samast arusaamast: kunstnik on alustanud mikrotasandist, isiklikust loost, et asetada see siis ajaloolisse konteksti, Nõukogude Eestisse. Alustades minevikust sihib ta olevikku ja hoiatab tulevikku, nagu on sellele ka projekti pealkirja esimeses pooles delikaatselt osutatud: „Not suitable for work“ või „Tööks kõlbmatu“ on laenatud arvutikeelest ja on metaajalooliselt viidud üle esimehe juhtumisse. Eesti väljapanek on globaalses mõttes päevakajaline, sest selles käsitletakse inimõigust – väljendusvabadust märksa laiemas kui ainult soolises mõttes.

Eesti väljapaneku kataloogi eessõnas osutad sa veel ühele vaat et uskumatule kokkusattumisele. „Berlinalel“ näidati Gianni Amelio dokki „Felice Chi è Diverso“ ehk „Õnnelik, sest olen erinev“. Filmis esitatud lugudes on üllatavat palju ühist Jaanus Samma esimehe looga. Kas itaallased saavad esimehe loost aru?

Juba avamisnädalal võeti see väljapanek väga hästi vastu: ma sain palju positiivset tagasisidet nii Itaalia ajakirjanikelt kui ka kunstiprofessionaalidelt, kes näitust olid näinud. Ka paljud teiste maade kolleegid kinnitasid mulle, et Eesti paviljon on biennaali üks tugevamaid väljapanekuid.

Aga kas meie paviljon on ikka nähtav? Mida veel teha, et biennaalikülastajad – professionaalid ja kunstiarmastjad sinna ikka jõuaksid?

Väljapaneku teema intrigeerib, see käivitab ka vaataja vuajeristliku impulsi. Siiani on külastaja meid üles leidnud, sest miks muidu külastas avamisnädalal Eesti paviljoni kaheksasada inimest päevas.

Kuidas suhtud auhinnažürii valikusse? Olen biennaalil käinud 1997. aastast peale ja ausalt öeldes tundsin tänavu esimest korda, et meie väljapanek on parima paviljoni auhinna, Kuldse Lõvi vääriline. Mida arvad võitja, Armeenia näitusest? Kas see oli žürii poliitiline otsus?

Põhimõtteliselt on iga otsus poliitiline ja kunagi ei hinnata ainult esitatud projektide kvaliteeti. Alati oleneb palju ka žüriiliikmete isiklikust eelistusest, maitsest. Enwezor avas pressikonverentsi sõnadega, et tema on mõttes pühendanud oma projekti moodsa ajaloo esimese genotsiidi sajandale aastapäevale, millest on räägitud märksa vähem kui holokaustist, see on Armeenia veresaunale, mis üsna hiljuti jõudis laiema avalikkuseni paavst Francesco ja Türgi presidendi Erdoğani poleemika tõttu.

Sa oled palju kureerinud nii Itaalias kui ka mujal. Oled töötanud suurte nimedega, aga ka algajatega. Milline on olnud su parim kureerimiskogemus? Milline on halvim?

Pärast magistrikraadi kaitsmist Milanos kuraatorluse alal töötasin, selleks et ära elada, mitmes kommertsgaleriis. Siis hakkasin kirjutama kunstiajakirjadesse, nagu Itaalia Flash Art, Ameerika Artforum, Hispaania Exit jm. Mõne aja pärast hakkasin tegutsema sõltumatu kuraatorina ja kaitsesin doktorikraadi. Mu esimene institutsionaalne projekt oli David Lachapelle’i portreenäitus Capodimonte rahvusmuuseumis Napolis. Lachapelle’i tööde kaudu püüdsin välja tuua praeguse kunsti ning Tiziani ja renessansi portreekunsti ühendusjoone. Mu esimene suur institutsionaalne näitus oli Orlani retrospektiiv Saint Étienne’i moodsa kunsti muuseumis 2007. aastal. See oli ju ka põhjus, miks meie kohtusime ja sellest algas ju mu koostöö Eestiga. Hiljem spetsialiseerusin tegevuskunstile: olen töötanud selles vallas suurte nimedega, nagu Marina Abramović, Hermann Nitsch, mõne moodsa primitivistiga, nagu Franko B, Ron Athey, aga ka Ladina-Ameerika radikaalsete kunstnikega, nagu Tania Bruguera, Teresa Margolles, Regina José Galindo, Maria José Arjona. 2009. aastast peale töötan Napoli nüüdiskunstimuuseumis Madres, algul projektiruumi kuraatorina, nüüd kõikvõimalike projektide peal. Raske öelda, mis on parem ja mis halvem: kogemuse mõttes on kõik projektid tähtsad olnud.

Kas Veneetsia biennaali rahvuspaviljoni kureerimine oli teistsugune kogemus kui muuseumi kuraatoriprojektid? Millele tuli erilist tähelepanu pöörata?

Oli küll teistsugune. Me oleme selle kalla töötanud enam kui aasta, iseäranis viimane aeg enne avamist oli intensiivne, kuid saime kõigega suurepäraselt hakkama. Ma andsin endast parima, et teha projekt võimalikult arusaadavaks ja inspireerivaks näituseks.

Jaanus Sammaga koos töötada oli tõesti väga tore kogemus. Ta on noor kunstnik, aga nagu juba mainisin, on ta väga teadlik sellest, mida teeb. Ta on professionaalne ja andekas. Mulle meeldib värske lähenemine ja ma olen tõesti uhke tulemuse üle. Maria Arusoo on suurepärane komissar ja Rebeka Põldsam on professionaalne, kirglik ja tugev isiksus. See polnud mulle üllatus, sest nagu sa tead, olen eestlastega ka varem koos töötanud. Orlani näitus ja koostöö sinuga 2008. aastal oli esimene kord. Mark Raidperega olen mitmel korral edukalt koos töötanud. Koostöö Anders Härmiga EKKMi Raidpere näitusega sujus ka väga hästi. Mulle meeldib eestlaste tõsidus ja järjekindlus, te olete professionaalsed ja täpsed.

Kui lihtne oli sul, lääne inimesel, aduda totalitaarse riigi, Nõukogude Liidu ajalugu? Kogu seda atmosfääri, mis ei olnud must-valge, vaid enam kui ambivalentne …

See ei olnud just lihtne, ma olin küll kuulnud ja lugenud selle kohta, kuid ise ei ole läbi elanud. Homode diskrimineerimisega sellisel moel puutusin kokku alles selle projekti ettevalmistamisel, kuid ma kasutasin oma teadmiste lünka ja kogemuste puudumist, et teravdada väljaspoolset pilku. Pean „Esimehe lugu“ võimalike seni rääkimata lugude universaalseks sümboliks ja mitte ainult homodiskrimineerimise ja ilmselt mitte ainult ka Nõukogude Eesti mõttes, vaid igal pool. Nii minevikus kui ka praegu. Olen läänest, kuid siiski riigist, kus totalitaarset süsteemi on kogetud. Totalitarismil, ükskõik mis vormis see ka ei esine, on alati midagi ühist. Kuid kordan uuesti: see on midagi, mille kohta olen vaid lugenud, mida ei ole ise läbi elanud, kuigi homodiskrimineerimisel on fašistlikus Itaalias ja Nõukogude Liidus palju ühist …

Kus Itaalias tahaksid seda väljapanekut uuesti näidata? Miks just seal?

Paljud itaallased näevad seda biennaalil. Usun, et märksa enam on mõtet näidata seda projekti mitmel pool Euroopas, mitte Itaalias. Ma tahaksin koos Jaanusega Itaalias midagi muud teha – midagi, mis on seotud tema metodoloogiaga ja põhineb arhiivil … Tahaksin korraldada uue kohaspetsiifilise projekti. Mul on ideid, kuid see on veel saladus.

Nimeta mõni kuraator, kelle tööd oled imetlenud. Kuidas iseloomustada tõesti head kuraatorit?

Hindan paljusid kolleege, kuid eelistan siiski keskenduda nende konkreetsele tööle, mitte jääda suurte nimede lõksu. Professionaalset kuraatorit iseloomustab tõsine ja eetiline lähenemine tema töö kõikides alalõikudes ja lugupidav suhtumine kunstnikesse, kellega ta koos töötab. Ei usu moodi ja stereotüüpidesse ning olen veendunud, et korralik teoreetiline lähtealus on hädavajalik. Praegusel ajal võib kohata palju moekaid kuraatoreid, kes sageli ei oska oma ega ka teiste näituste kohta öelda muud, kui et on „lahe“. Selline lähenemine ei lähe mulle kohe üldse korda.