Valitud palu graafikasabatilt

Siram

Peeter Allik. Autoportree. Linoollõige, 2006. repro Vastavalt tarbimisühiskonna mugavuskontseptsioonile valatakse kaasajal ka kunsti supermarketi formaati. Kõikvõimalikud biennaalid ja triennaalid on põhimõtteliselt nagu Viru keskus: saad kogu kauba korraga kätte. Päevane ostlemistuur sarnaneb oma tulemustelt suurnäituse külastamisega: jalad on lõpuks väsinud ja juhe koos.

Hoopis teine tunne on, kui leiad linna pealt väikese butiigi spetsiifilise kaubaga. Kunstis vastab sellele personaalnäitus. Õnneks ei koosnenud graafikatriennaali ja ülemaailmse graafikute kongressi „Impact” näituseprogramm üksnes megaväljapanekutest, vaid sisaldasid ka huvitavaid üksiketteasteid.

 

 

Trikimees või sibi?

Nongrata kunstikonteineris eksponeeritud Peeter Alliku näitus (19. X – 11. XI) ei olnud mainitud üritustega otseselt seotud, küll aga meenutas nendegi külastajatele ning osalejatele, et graafika ei pea olema igav, kuigi on siiski endiselt graafika.

Peeter Alliku linoollõiked on tõepoolest nii graafika, kui veel olla saab, kuna ta juhindub sajanditevanusest tehnikast, mis oli fotoeelsel ajal massimeedias kasutusel dokumentalistika aseainena. Ka Alliku motiivistik on äärmiselt elutruu: kõik kujutatud objektid ja isikud on äratuntavad.

Situatsioonid, kuhu need tegelased on paigutatud, on ka täiesti realistlikud, kuigi metafoori tasandil. Loomulikult ei näe me otseses mõttes kuigi sageli tänaval jooksvat seakarja, väljend „seakari, mitte Tallinna raad” on aga kõigile tuttav ja leiab ka igapäevapoliitikas tihti kasutamist. Paralleel kõrval, samuti loomakarjana jooksvate sõduritega viib kohaliku poliitika absurdsuse globaalsele tasandile.

Samuti ei kohta me reaalsuses viktoriaan­likus kostüümis preilisid haakristiga kaunistatud torte ulatamas, küll aga võib avalikus arvamuses täheldada mitmesuguseid fašismivorme demokraatia pitside-satsidega kaunistatult.

Kunstnik ise positsioneerib end autoportree kujul jänest kübarast välja tõmbava trikimehena, mis on täiesti arusaadav strateegia, arvestades teletrikimehe positsiooni ja kõnekust praeguses Eestis. Kes ei tahaks olla niisama mõjuvõimas ja osav! Kunstnikul on alati see võimalus olnud – luua illusioone ja mõjutada mõtlemist, aga raske on nähtavaks saada telešõu puust-ja-punaseks-esteetika kõrval.

Nii ongi Peeter Allik paljudes piltides valinud otsesema kõneviisi, et sõnum ka viimasele põmmpeale selgem oleks. Monumentaalsete graafiliste lehtedena on sarjas „Kuidas saada rikkaks ja ilusaks!” kujutatud käibeteadvuse põhipostulaadid, nagu „Sa pead keerama kõigile taha”, „Ära pea kellestki lugu”, „Sa pead ostma kõike” (pealkirjad keeleseaduse huvides toodud eesti keeles, piltidel on inglise keeles). Visuaalid on vähemalt sama lakoonilised ja otsekohesed (peenis, püstol, münt).

Siin ei tohiks nüüd küll ka kõige konservatiivsemal ja harimatumal publikuosal tekkida arvamust, et kaasaegsest kunstist on raske aru saada. Kui seegi ei aita, loetagu näituse pealkirja „Hiigelsuur perse ehk Kuhu me kõik omadega välja jõudnud oleme”. Kui trikimehest kunstnikust aru ei saada, siis tuleb valida kunstnikust sibi roll.

 

 

Pedagoog või poeet?

Trikimehe ja sibi dilemma ei ole loomulikult ainus võimalik valik, kuidas publikule läheneda. Näiteks Tõnis Vint, kelle näitus „Kaks reaalsust?” oli üleval G galeriis, eeldab, et mingi osa vaatajatest on siiski võimeline peenemaks ajutööks ja tunneb huvi sotsiaalpornost üle ulatuvate kontseptide vastu. Näitus ei olnud tunnetuslik-abstraktne, nagu paljud Vindi varasemad asjad, vaid didaktiline. Seda oli väga huvitav vaadata.

Uurimus kahe peegelreaalsuse kujutistest iidsetes kultuurides oli valatud kunstilisse vormi, kuid varustatud ka arusaadava informatsiooni ja viidetega allikatele. Kui keegi aeg-ajalt tunneb, et kusagil oleks nagu paralleelreaalsus, mis lekib kriitilistel hetkedel argiellu, siis selle näituse põhjal võis veenduda, et see tunne ei kuulu psühhiaatriakliiniku valdkonda, vaid on täiesti normaalne ja tuvastatud arukate inimeste poolt juba aastatuhandeid tagasi.

Samas näiteks XIII graafikatriennaali grand prix’ laureaadi Eglė Kuckaitė näituse pealkiri „Mõtlemisest väsinud tunded. Adekvaatne pinge vastavalt lapse arusaamisele” Tallinna  Linnagaleriis viitas küll pedagoogilisele käsitlusele ja tekitas seetõttu kerget eelõõva, kuid kohapeal selgus, et tegu oli siiski pigem autopsühhoanalüüsiga, mille teostamiseks tuleb ainest otsida paratamatult lapsepõlvest. Raskesti määratletavad hirmud, segatud uudishimuga tundmatu ees, olid neis graafika-maali ristsugutistes üsna täpse väljenduse leidnud.

Muidugi oli graafikasabatite suurnäitusel ka palju head kraami, kuid kunsti kokkukuhjamine ei soodusta süvenemisvõimalust. Soolonäitused pakuvad müravabama konteksti võimaluse ja lasevad sõnumil selgemini kohale jõuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming