Vana Maailma tegevuskunstimaastikel

Al Paldrok

Tegevuskunstifestival „Diverse Universe” toimub  sel aastal üheaegselt mitmel pool Põhja-, Ida- ja Lääne-Euroopas. Nomaadidena rändavad tegevuskunstnikud peatusid Prantsusmaal Pariisis 5. – 7. maini, Tšehhis Kolínis 8. ja 9. mail, Poolas Piotrków Trybunalskis 9. – 13. maini, Saksamaal Berliinis 14. – 18. maini, Helsingis 4. mail, Poris 19. – 23. maini ja Tamperes 24. ja 25. mail, Riias 27. mail, Tallinnas 29. mail ja Pärnus 30. maist kuni 2. juunini ning peatuvad Stockholmis 5. juunil ja Haparantas 10. juunil, Bergenis 7. juunil Münsteris 22. juunil ning Londonis 1. – 4. juulini. Non Grata pooldus korraks ja esines ka Lõuna-Koreas Chuncheoni Mime festivalil 72tunnise nonstop-teosega „Human Reactor” („Inimreaktor”). See artikkel kaardistab Euroopa performance’i maastiku Vana Maailma läänekantside Berliini ja Pariisi näitel, IdaEuroopat esindab meist suurim – pan Poola.   

Mäss tänavatel       

Prantsusmaale kohaselt on „Linnakeskkonna kaos” („Urban Disorder”) tänavafestival, mida organiseerib eelmisel aastal Pärnuski skandaali tekitanud Ornicarti rühm eesotsas Rochdy Laribi ja Christine Bouvier’iga. Igal aastal Pariisis ja Marseilles’s toimuv festival koondab rahvusvahelise kunstnike seltskonna investeerima linnakultuuri uuringutesse. See ettevõtmine ühendab tänava- ja lavakunsti, uuritakse kaasaegse tantsu, performance’i ja filosoofia pea- ning kõrvalsuundi, visandatakse uurimiskomisjonina „kodaniku uuskunstilise avaliku ruumi analüüsi” aruanne. Ootamatu diversioon metropoli igapäevaellu hoiab kätt pulsil linna sotsiaalsete suhete võrgustikul ja esitab küsimuse, kas linn institutsioonina on  ikkagi koht, kus saab midagi globaalsel tasandil arutada, luua võrgustikke või on see lihtsalt tohutu inimhulga ühine elupaik baasvajaduste rahuldamiseks?       

Prantsusmaa usub kollektiivi jõudu. Terra Vague, E Corps Collectif, Random ja Ornicart ise on paarikümnepealised linnahiromantide jõugud, kelle soontes voolab keemia ja mänguplatsiks on asfaldiga kaetud urbanistlik maastik. Nagu tänavagängidel nii on neilgi gruppidel  liidrid ja hierarhilised võimusuhted. Prantslastele omaselt on nende tegevus oma kultuuri keskne: kõik toimus rangelt prantsuse keeles ja iga detaili üle vaieldi tundide kaupa. Huvitav on fakt, et nende suhteliselt agressiivsete ja enesekindlate rühmituste liidrid on naised ja peaaegu alati ka aafrika-araabia päritolu. Random on üha enam eriti teatri- ja tantsuringkondades praktiseeritaval flash mobe’il põhinev varastes kahekümnendates jõuk,  keda nende juhi järgi kutsuti festivalil Sinepi grupiks. Kokkulangevus on hämmastav: Põltsamaa sinepi kollakaspruun värv sobib imehästi kirjeldama seda miniatuurset entusiastlikku segaverelist neiut. Kogu grupi dünaamika oli väljakutsuv, ülejäänud osalejatesse suhtuti leppiva paratamatusega: nagu hundikari, kes olümpiamängude puhul on lubanud lambaid mitte puutuda. Need, kes peavad Non Gratat ignorantseks ja sissepoole pööratuks, võiksid  korraks kiigata prantslaste rühmitusi. Nad peatavad liikluse, paiskuvad laavana tänavatele ja võtavad ootamatuid teatraalseid poose, langevad telefonipostidelt alla, sööstavad lainena läbi metroo, heidavad end inimeste jalge ette.   Me elame tänaval!   

La Compagnie Terrain Vague (Tühjad Avastamata Territooriumid) koosneb modelli tüüpi tüdrukutest, kes selle asemel, et Vogue’i kaanel poseerida ja miljoneid teenida, teevad seda Pariisi getoaladel nonstop-maratonil tasuta. Ööd ja päevad kestvates aktsioonides on nad ühekorraga prostituudid ja sotsiaaltöötajad,  aju ja liha: nad ilmuvad prügikastidest ja eksterjööriorvadest räpastel tänavail, ise tikkkontsadel ning poolalasti, kord hiiglaslike hirvesarvedega, kord sportlike lühikeste pükste ja T-särkidega, kord värvi, kord šokolaadiga kaetult. Kogu festivali armunud meestevägi, kes üritas nendega suhelda, sai vastuseks vaid põlgliku naeratuse. Urgastes, kus valge koorekiht isegi päise päeva ajal ei liigu, suhtlevad need urbanistlikud amatsoonid kartmatult illegaalsete  immigrantide kirju seltskonnaga. Nende nägudele on soditud suured Pariisi linnaosasid sümboliseerivad numbrid, nende kehadele on kirjutatud roppusi ja päevaprobleeme. Araablastest teismeliste piiramisrõngas levitavad nad kunstiallilmale omast õhustikku, mängivad visuaalia-kriminaalia-sotsiaalia ähmastel äärealadel. Nende tegevuse taust on teoreetiliselt põhjendatud, kuid rühma lihtliikmetelt ei tasugi oodata tähenduste jada seletust, selleks juhatatakse sind grupi ajukeskuse juurde. Ei mingeid valge kuubi lava-performance’eid või suuremõõtmelisi vaatemänge, nende maailm on killustunud metropoli mürgises sudus, Pariisi tuhandete rahvakildude personaalses probleemistikus. Nemad ei unusta päevapoliitilisi valupunkte, nad tormavad barrikaadidele Tuneesia üksikemade toetuseks ja Somaalia genotsiidide vastu.         

Neljas sel aastal festivalil domineerinud grupp le corps collectif (Kehade Kollektiiv) uuris inimkäitumise karjainstinkti ja selle füüsilisi vorme. Rühma filosoofia põhineb Gilles Deleuze’i kirjutistel, nende juht on ülikooli filosoofia- ja joogaõppejõud Nadia VadoriGauthier, kes kirjutab samast ainestikust oma doktoritööd. Kirg on produktiivne võim, revolutsiooniline  jõud, see ei muuda küll maailmakorda ega koordineeri inimkäitumist, vaid juhib otse tegudele. Deleuze on Prantsusmaal moefilosoof ja see kamp tsiteerib teda üsna avalikult, vähemalt oma kodulehel. Küsimus on, kui palju saab ja võib kunst filosoofiat tsiteerida või kui mõttekas ja huvitav see on? Kunsti väljendusvahend on visuaalne keel, muuta kunst mõne teooria illustratsiooniks on liiga lihtne ja igav.       

Klassika paraad       

Piotrków Trybunalski nimelisse linna oli kuraator Arti Grabowski kogunud hiiglasliku hulga vana kooli tegijaid üle maailma: Kanadast, Ameerika Ühendriikidest, Iraanist, Filipiinidelt, Birmast, Koreast ja mõistagi ka üle Euroopa. Kohal olid ka Poola enda 1970ndate  klassikud Antoni Karwowski ja Przemysław Kwiek. Veel võis kohata Jaques Van Poppelit ja Roi Vaarat ning ka Austraalia masininimest Stelarci, kelle kohaletoomiseks oli tõenäoliselt kulutatud väikene varandus. 20 000 elanikuga linnale on see tõsine pingutus. Rännaku see osa oligi kõige konventsionaalsem: performance’id esitati n-ö valges kuubis – publik on festivali paariteiseaastase ajaloo jooksul koolitatud jälgima etendust. Vähemalt kahe esimese päeva  jooksul ei muutunud ruumi energeetiline tase üldse. Ausalt öelda olen üllatunud, et selliseid festivale ikka veel tehakse. Publik istus kannatlikult tundide kaupa samas asendis, silmad suunatud konkreetsesse punkti, haudvaikuses kanti ette abstraktseid hullumajastseene. Suurema osa performance’ite teema oli infantiilne käitumine, kusjuures kõik kasutavad videoprojektsiooni (alati samale seinale) ja elektroonilist helisüsteemi, iga performance’i järel on 15  minutit pausi.   

Tegelikult on selliseid festivale muidugi üle kogu maailma, eriti vanades performance’ikantsides nagu Montreal, Boston, Berliin, Köln ja huvi nende vastu ei paista vaibuvat. Suure töö selles vallas teevad ära BBB Deimlingu sugused entusiastlikud pedagoogid-misjonärid,  kes toodavad organiseeritult ja kindlameelselt aastast aastasse ülemaailmset strukturaalset kordust. Sakslase PAS (Performance Art Studies ehk siis tegevuskunsti uuringud) on haaranud nädalapikkusse õpituppa Poznańi, Krakówi, Wrocławi, Gdański, Szczecini kunstiakadeemiate tudengid. Ida-Euroopa lipulaeva Poola traditsiooniline pinnas on ideaalne tõelise performance’i-kunsti korrektseteks peenardeks. Sissetallatud rajal ei ole karta  eksimist: noored kunstihakatised imiteerivad püüdlikult suurmeistrite väljapeetud liigutusi ja kulunud sümboleid, sõbralik õlalepatsutus ja põhjalik kriitika on punastava nooruki preemia. Veel paar sellist töötuba ja juba soovitab professor sind oma kolleegidele, juba ongi täienenud tõsiusklike read uue särasilmse liikmega. 

Poola festival oli suurepäraselt organiseeritud, kunstnike vägi oli majutatud linna parimasse hotelli, neid toideti kolm korda päevas, igale kunstnikule anti oma assistendid – see oli tõeline tegevuskunsti tehas. Kohalikud koolinoored olid kaasatud vabatahtlikena, kõik, mida kunstnikud vajasid, tõid ilusad poola tüdrukud aegsasti kohale, kuraator käis aegajalt isiklikult kontrollimas, kas osalejad on ikka rahul. 

Non Grata aktsiooni „Force majeure” käigus peksis publik uhke helerohelise automobiili laiaks. Ega Poola pole asjata Ida-Euroopa peksupealinn: kiilakad jõmmid on oma kuulsuse väärilised ega peatu enne kui sõrmed verised ja masin kolm korda üle katuse käinud. Ühiskonna rollijaotus on kindel kui katoliiklik kirik, samal ajal kui mehepojad mässavad kuvaldadega, itsitavad siresääred turvalises kauguses ega osale destruktiivses tegevuses. Nõuab tõelist pingutust ja sarmi mängupanemist, et see klišee murda.       

Võitlev Berliin 

Open Space Berlin Performunioni rahvusvaheline grupeering eesotsas Michael Stegeriga on pealkirjastanud selleaastase festivali sõnaga „Hunger” ehk siis „Nälg”. Kunst on vaid mäng, sest Berliini elu on täis protesti. Ainult nälg sünnitab  uut! Ainult ebamugav on huvitav! Saksamaa pealinnale omaselt ei möödu üksi ettevõtmine protestiaktsioonita ja nii oli sellegi aasta avalöök kinnisvarahangelduste-vastane demonstratsioon. Pressiteatena edastati konkreetsed nõudmised: maailma loodusvarade õiglane jaotus, sõna- ja väljendusvabaduse ülemaailmne aktsepteerimine, kunstipaikade kommertsialiseerimise lõpetamine, tuumaenergiaga looduse mürgitamise lõpetamine, poliitiliste mõrvade ja vangistuse lõpetamine jne. Kunstnike demonstratsioon segunes hetkeks Halleches Tor’il anarhistide punkarite antifašistliku protestimarsiga – nood protestisid paar kvartalit eemal toimunud fašistide väljaastumise vastu. Kõige selle vahel toimetasid politsei eriüksused, ühe või teise poolega ühinenud rahvamassid, kes ilmselgelt nautisid kogu protsessi. Maikuu on Berliinis kuulutatud tegevuskunstikuuks: samaaegselt toimub linna  eri paigus mitu festivali, igaüks korralikult oma kastis, et valdkonnad ja publik ei seguneks. Samas on õhus tunda performance’i uue laine tulekut: moderntantsu, elektroonilise muusika ja alternatiivteatri ringkonnad nimetavad oma tegevusala järjest enam performance’iks ja otsivad oma kohta interdistsiplinaarsetel üritustel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming