Vana meediumi uuendaja

Mart Vainre enesedistsipliin on tugev, tundub, et kontseptualist temas on edukalt seljatanud maalijanärvi ja värvidega möllamise soovi.

JAAN ELKEN

Mart Vainre näitus „Mullid“ Tallinna Linnagaleriis kuni 4. VI, helikujundus Ekke Västrik.

Mart Vainre näituse „Mullid“ saatetekst ütleb selgelt, et kunstnik imiteerib pintsli ja värvide abil digitaalseid pilditöötlusvahendeid.

Iseenesest pole maalikunsti klammerdumine teiste meediumide külge (eriti nende, kustpoolt maal on eksistentsiaalset ohtu tajunud) midagi uut. Alates esimeste dagerrotüüpide nägemisest, täpsemalt aastast 1839, pärineb prantsuse maalikunstniku Paul Delarouche’i väidetav ütlus „tänasest alates on maal surnud“. Ometi õitses paralleelselt fotograafia enesekehtestamisega XIX sajandi teisel poolel nii akadeemiline maalikunst (mis iseäranis ruttu fotograafia endale tooraine allhankija staatuses tööle rakendas) kui ka hilisem impressionistlik suund. Diskussioon maali üle taaskäivitus küll iga uue tehnoloogia ja/või kunstivoolu võidukäiguga, oli selleks siis kontseptuaalne kunst, installatiivne suund, digitehnoloogiad või internetikunst, kuid maalikunsti võime muteeruda ja inkorporeerida kõik uus, tagas meediumi püsimise, enamikus kultuuriruumides lausa tüviteksti staatuses.

Kui fragmendi samplimise ja muu digimaailma terminitega flirtiv saatetekst kõrvale jätta, võib galerii viieses mulliseerias näha tüüpilisi kollaažiprintsiibil teostatud kubismist ja futurismist põrkuvaid pildimaailmu, kus ei puudu ka kratisarnane figuraalne kese, umbes nagu asetses William de Kooningi abstraktsioonide keskmes mingil perioodil naisefiguur. Aeg-ajalt tundub, et lukkuläinud kajakamber (saateteksti termin) on nüüdiskunstile (või siis tõlgendajale) kogu XX sajandi modernistlik pärand, mis viirastub ühel või teisel kombel, küll teistmoodi kokkumiksituna, ennast postinterneti või ükskõik millise epiteediga kaunistava positsioneeringu tagant. Sellelaadsele multivõttestikule jõudis oma 1980ndate mõnedes maalides eri pildimaailmade käärilõikelise teravusega ühendamisel selgelt visionäärne Jüri Kask.

Kompositsioonide keerulisuse astmes on arvuti toetav (kuid piirav) mõju tajutav, Mart Vainre teravaservalised, ebatraditsiooniliste ja töömahukate meetoditega värvitud lõuendid kuuluvad oma visuaalsete karakteristikute poolest Kaido Ole ja Rene Kariga ühte veregruppi, kontseptualiseerituse astme poolest (mis kiirel ülevaatamisel ennast mõnele vaatajale kättegi ei pruugi anda) on näitus võrreldav Tõnis Saadoja näituseprojektide põhjalikkusega.

Mart Vainre. Enesest mitteteadlik värvikamakas. Õlivärv, 2016

Karel Koplimets

Vainre on kahe suureformaadilise maali aineseks valinud maalikunsti enesekuvandist ühe legendaarseima, juba XIX sajandil, kuid eriti XX sajandil, iseäranis abstraktse ekspressionismiga seotud kunstnike poolt üleekspluateeritud atribuudi – robustselt pastoosse ja värviküllase pintslilöögi. Primaarvärvides alglöök rakendab pea kõiki vastandvärve. Olles küll tilluke, sisaldab see endas võimsat potentsiaali ja loob tähendusvälju, mis kannavad välja nii paroodia kui ka iroonia. Käesolev näitus ei riiva aga üllataval kombel kumbagi, kui mitte selleks pidada etiketiga varustatud valget pinda akendevahelisel seinal ja hard-core’i kalduvat kuulirebendi suurendust suurel valgel lõuendil.

Glenn Brown, kes oma lakkmaali meenutavatel, nullreljeefiga lõuenditel elimineerib vähegi stabiilsema ja eristuva pintslilöögi, loob samas, otsekui yin-yang-printsiibil mittemidagi kujutavaid kirevavärvilisi skulptuure, mis koosnevad suurtest värvilistest, „abstraktsetest“, ülipastoosse värviga pintslilöökidest.

1960ndatest peale, kui Lichtenstein oma rasterkoomiksi laadis igavikustas abstraktsest ekspressionismist pärit pintslilöögi, on teema ühel või teisel kujul kunstnikult kunstnikule teisenedes andnud ainest formaalesteetilistele mängudele. Maalikunsti vingerdusi ja mimikreid on internetiajastul huvitav jälgiga: selgelt on märgatav veebipõhiselt edastatavate immanentsete kujundite, ka maalimaneeride pealetung, aga ka mittetiražeeritava, ülipastoosse värviga unikaalsusele rõhumine. Kultuuriline liigirikkus iseenesest ei taga tolerantsust teistmoodi maalijate suhtes, seda enam et professionaalse koodi lugejate arv pigem väheneb.

Mart Vainre enesedistsipliin on tugev, tundub, et kontseptualist temas on edukalt seljatanud maalijanärvi ja värvidega mätsimise ja möllamise soovi, millise suuna ikoon meie kunstis oli Peeter Mudist ja on jätkuvalt Tiit Pääsuke. Tihtipeale ongi see algimpulss põhjus, mis noored maalikunsti juurde toob, olgu ümbrus kui tahes maalivaenulik.

Väikekorterite mõõtkavva maalitud formaadid jäävad kohati liialt ahtaks Vainre rakendatud tulevärgile, kui võrrelda näiteks Leipzigi koolkonnast võrsunud David Schnelli killustatud ja lõigutud motiivide tulevärki tema kolmemeetristel formaatidel. Maailma kunstiareenil on enam-vähem samasuguse printsiibiga arvutipõhiseid miksijaid hulganisti, kui Saatschi „Newspeak’i“ ehk „Uue keele“ (2010) näituselt kas või Luke Rudolfit või Jaime Gilit nimetada. Ebatavalise, pigem Aasia maade koloriidieelistustest lähtuva Benjamin Vassermanni kriiskavates digiprintides on Mart Vainrega tuntav ühisosa.

Eestis on ka vanades meediumides toimunud rabav areng, vanuseliste getode ja tehnoloogiast johtuvate klišeede põhjal pole põhjust kunsti lahterdada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming