Vanema venna õlalepatsutus

Baltimaade nüüdiskunsti musterinstitutsioon on valinud end esitlema turvalised ja esteetilised projektid.

REET VARBLANE

Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuse näitus „Südamepekslemine“ Tallinna Kunstihoones, Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis kuni 4. XII. Kuraator Kęstutis Kuizinas, kuraatori abi Edgaras Gerasimovičius, kunstnikud Nina Beier (Taani), Jos de Gruyter ja Harald Thys (Belgia), Pakui Hardware (Leedu), Vytenis Jankūnas (USA), Žilvinas Landzbergas (Leedu), David Maljkovič (Horvaatia), Sebastian Diaz Morales (Argentiina/Holland) ja Emilija Škarnulytė (Leedu).

Belgia kunstnike Jos de Gruyteri ja Harald Thysi ruumiinstallatsioon „Valge suprematism“ oli Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses väljas 15. IV – 29. V.

Belgia kunstnike Jos de Gruyteri ja Harald Thysi ruumiinstallatsioon „Valge suprematism“ oli Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses väljas 15. IV – 29. V.

Karel Koplimets

Kõige lihtsam ja ilmselt ka loomulikum on „Südamepekslemise“ näitust vaadata vastukülaskäiguna Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses (VKKK) 2015. aasta märtsis vaadata olnud Maria Arusoo kuraatoriprojektile „Meel. Vahtra. Farkas_idealistlik funktsioon“.

Arusoo oli võtnud kolm üsnagi erineva tausta ja lähenemisega Eesti kunstnikku ning tekitanud neist uues kontekstis uue koosluse, toonud välja ühisosa, mida varem ei olnud osatud (või tahetud) näha. Vahest seetõttu ka midagi kaotanud, kui uskuda VKKK kuraatorit Julija Fominat.1 Midagi samalaadset on teinud ju ka Kęstutis Kuizinas. Ta ei ole lähtunud küll ühe maa kunstist – tema puhul võiks see olla Leedu –, vaid ühest institutsioonist, selle eelistustest ning piiranud institutsiooni näo (ja arengu) kolme viimase aastaga. Tegelikult on piiranguid veelgi. Tallinna valiku aluseks on olnud ainult isikunäitused ja nendestki vaid need, mis olid produtseeritud spetsiaalselt VKKK ruumide tarvis. Kohaspetsiifilisust rõhutatakse ka näituse kataloogis.2 Isikunäitustest on tulnud kõne alla ainult need, mille installeerimine ei ole liiga keeruline, et seda Tallinnas ehk siis teises kontekstis korrata ja sellega kohaspetsiifilisus ja teatud mõttes ka tähendus tühistada, ent luua uus kooslus ja tuua välja ühisosa. Ja paratamatult seetõttu ka midagi kaotada.

Arusoo ja Kuizinase kuraatoriprojekti võrdlust võiks jätkata ja ilmselt kooruks sellest midagi huvitavat välja, kui „Südamepekslemise“ väljapanekust rääkimisel ei korduks üks tähelepanek. Sellele viidatakse pressitekstis: „Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus kutsuti Tallinna oma viimase aja tegevust tutvustama eesmärgiga vahetada kogemusi ja jagada loomestiimuleid“. Sellele osutavad möödunud nädala Sirbi intervjuus näituse osalised, rühmituse Pakui Hardware’i liikmed: „Praegusel juhul on vahetus olulisem Tallinna Kunstihoonele, sest „Südamepekslemisega“ osutatakse oma programmi uutele suundadele.“3 Kõige avalikumalt, lausa vanema venna patroneeriva üleolekuga räägib sellest kuraator, VKKK juhataja Kęstutis Kuizinas ise: „Mis aga puutub sellesse, et mis on siinse näituse mõte, siis selle kõrval, et näitame erakordselt heade kunstnike töid, tutvustame ka VKKK näituseprogrammi: millega ja kuidas töötame. See on eneserepresentatsioon. Loodan, et see inspireerib Eesti kunstivälja, eriti meid vastu võtvat Tallinna Kunstihoonet oma tulevikuprogrammi ja tööpõhimõtete koostamisel.“4 Tundub, et see pole ainult enesepresentatsioon, vaid kipub lausa ego trip’iks üle kasvama.

Musterinstitutsioon. Vilniuse KKK on 1990ndate keskpaigast olnud Baltimaade nüüdiskunsti institutsiooni näidis, omamoodi ideaal. Mingil ajal laiemaltki. 1990ndate lõpu ühe tähtsama Ida-Euroopa kunsti näituse „After the wall“ ehk „Raudse eesriide langemise järel“ avamisel Stockholmi Moderna Museetis pidas üks kuraatoritest Bojana Pejić vajalikuks VKKK esile tõsta kui Ida-Euroopa kõige eesrindlikumat, avatumat ja mobiilsemat institutsiooni.

Usun, et Eestis ei leidu ühtegi nüüdiskunsti väljal tegutsenud inimest, kes ei oleks vaadanud VKKK peale imetluse ja kadedusega. Keskuse hoone loodi 1970ndatel Leedu kunstnike liidu (kunstifondi) näitusemajaks, 1992. aastal asutatud kaasaegse kunsti keskus suutis ennast aga iseseisva institutsioonina maksma panna: VKKK programm ei olenenud ei traditsioonidest, kunstnike või kunstnike liidu alaliitude soovidest, selle panid kokku keskuse kuraatorid eesotsas juhataja Kęstutis Kuizinasega.

Üsna samasugune saatus nagu Tallinna Kunstihoonel, vaid selle vahega, et Tallinna Kunstihoone loodi juba 1934. aastal, nõukogude ajal läks maja kunstnike liidu käsutusse ja iseseisvast institutsioonist sai kunstnike liidu näituste osakond. Tollal oli see parim variant, aga kui Kunstihoone institutsioonina 1990ndate algul taastati, oli hoone kunstnike liidu omanduses ning Kunstihoone nõukogu kaudu otseselt seotud kunstnike liidu ideaalide ja nõudmistega.

Kuid suuremat rolli kui hoone omandivorm või ka nõukogu koosseis on mänginud inimsuhted ehk see, kes on sattunud ühe või teise institutsiooni etteotsa. Iseseisva programmi ja oma näoga Tallinna Kunstihoonest, nagu on Vilniuse KKK olnud juba üle 25 aasta, saab rääkida alles paari viimase aasta jooksul ehk ajal, kui seda on juhtinud Taaniel Raudsepp.

Baltimaade nüüdiskunsti musterinstitutsioon on aga seekord valinud end Tallinnas esitlema turvalised ja esteetilised projektid. Pole mingit kahtlust, et tegemist on tõesti heade kunstnikega, kelle kunst kuulub vaieldamatult nüüdiskunsti alla. Samuti on selge, et kõik on hästi professionaalselt kujundatud ja installeeritud, et mitte midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Kuid Tallinna Kunstihoones, iseäranis II korruse näituseruumides see näitus ei toimi: teosed mõjuvad anonüümsete, steriilsete ja kohati lausa igavatena.

Hillitsetud üldpilt vs. teos. Õnneks on see siiski vaid pealispind, sest kui unustada üldmulje (loe: institutsiooni üliviisakas ja täiuslikuks lihvitud pale) ja süveneda projektidesse, on pilt siiski teine. Ilmselt oli see nii ka Vilniuses, kui Tallinna toodu oli eksponeeritud kõrvuti millegagi, mis ei olnud nii lõplikult läbi ja välja mängitud, kus võis arvatavasti leida mingigi inimliku eksimuse.

„Südamepekslemisele“ natukesegi adrenaliini süstimiseks võiks selle käsitlemist alustada Amsterdamis elava argentiinlase Sebastian Diaz Moralese ja New Yorgis elava leeduka Vytenis Jankūnase tööga, s.o vaadata väljapanekut just nende kahe teose ehk oma ja võõra, kodustatud ja võõrandatud maailma vastanduses, aga ka raamistuses.

Jankūnase foto- ja videoinstallatsioon on hõlmanud Tallinna Kunstihoone galerii ning täitnud selle maast laeni fotodega suurlinna metroos kohatud inimestest. Jankūnas ei ole ei flanöör ega ka mitte friikide või muidu põnevate tüüpide jahtija. Ta on suutnud lihtsate, isegi banaalsete võtete, aga ka mingi kummalise nihkega teha võõrast oma, anda anonüümsetele tüüpidele nii-öelda naabripoisi või -tüdruku kuvand, panna vaataja tundma ennast ühena sellest seltskonnast.

Kunstihoone II korruse trepimademel ja mustas kastis eksponeeritud Moralese videos „Pasajes“ ehk „Reisid“ ei juhtu iseenesest midagi põnevat, seal pole isegi suurlinna veidraid tüüpe, ainult üks mees kõnnib mööda lõppematuid treppe ja koridore, jõuab mahajäetud tualettruumidest elegantsetesse fuajeedesse. Vahel harva satub ta vaatevälja mõni inimene, keegi aga ei kõneta peategelast ja temalgi ei ole kellegagi asja. Liikumist saatev heligi on peaaegu olematu. Ainult nikerdatud trepikäsipuud ning fassaadi- ja seinakaunistused moodustavad kauneid ornamente ja rütme. Näiliselt ei ole Morales mitte midagi teinud vaataja tähelepanu köitmiseks, võib isegi öelda, et kunstnik on jätnud oma vaataja unarusse. Kõndija isik jääb lõpuni saladuseks: ta ilmub kusagilt ja kaob kusagile, mõned paigad korduvad, kuid need ei ava teda ning ta oli, on ja jääb anonüümseks. Kuid ometi ei kao (olematu) pinge, assotsiatsioonid kerkivad kas vaataja isiklikust või kultuurilisest alateadvusest, neist kujunevad lood. Kõik on nagu painajalikus unenäos, kust ei saa ja vahest ei tahagi ärgata.

Vähem krüptilisust. Nende vahele mahuvad kenasti vaiksed ja hillitsetud, isegi hõrgud teosed, nagu on Nina Beieri meediumide sees ja vahel mängiv ruumitundlik installatsioon või Emilija Škarnulytė videoekskurss gigantsete objektidega kõhedust tekitavasse veealusesse maailma, kus ei puudu (vähemalt pealkirjas) otsene viide millelegi veelgi tundmatumale ja seetõttu ohtlikule, nagu on Andromeeda udukogu või ka belgia kunstnike Jos de Gruyteri ja Harald Thysi ruumiinstallatsioon „Valge suprematism“. Neis kõigis on mitmed tähenduskihid ning ei puudu ka sügavam, ebamugav, isegi kriitiline sõnum ning seetõttu kontakt kõige sellega, mis praegu maailmas toimub. Malevitš ja suprematism ning sellest tulenevad tähenduskihid on praegu taas rambivalgusesse tõusnud ning pole ime, et vene tuntud politoloog ja opositsionäär Stanislav Belkovski pakkus küll naljaga pooleks Venemaa Föderatsiooni uueks vapiks Malevitši „Musta ruutu“ – sinna mahuks ära ka Putin.

Ega kunstiteost ei peagi hoobilt mõistma, intellektuaalne pingutus on alati asjakohane, kuid Kuizinase valiku krüptilisus teeb tibake nõutuks. Ei saa salata, et armastan ka ise metafoorile üles ehitatud kunsti ning olen ka oma kuraatoritöös kasutanud seda laadi lähenemist. Kuid näitusel „Südamepekslemine“ oleksin igatsenud näha, vähemalt nende teoste sekka (antud juhul ilmselt mõne asemele), lahtiste kaartidega mängimist, otsest aktivismi ja teravat poliitilist sekkumist, iseäranis praegusel posttõdede ajal.

Kui küsida, kas VKKK või vähemalt see nägu, mille keskuse staažikas juht Kęstutis Kuizinas on Tallinna toonud, peaks olema Tallinna Kunstihoone ideaal ja eeskuju, siis esimene vastus on ei. Järele mõelnud, vastaksin diplomaatilisemalt, et ikka jaa, kuid mööndustega, et teravad nurgad ikka metafooride sudu alt paistma jääksid.

1 Julija Fomina, Nüüdisaegsuse mosaiik. – Sirp 20. III 2015.

2 Random rapid heartbreaks. Selected projects from the CAC Vilnius programme. Contemporary Art Center Vilnius, 2016.

3 Keiu Krikmann, Jooksja metafüüsika. Intervjuu Pakui Hardware’iga. – Sirp 25. XI 2016.

4 Maria Arusoo, Eduka institutsiooni tugev juht. Intervjuu Kęstutis Kuizinasega. – Sirp 2. XII 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht