Varakevadine tarbekunstiteraapia

Heili Sõrmus

Kristiina Lauritsa näitus „Mõned õnnelikud“ Hopi galeriis 7.– 24. III, Mare Saare näitus „Definitsioonid“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis 24. I – 22. III ja klaasikunstnike ühenduse näitus „Kooskõla III“ Hausis 26. II – 20. III.

Kristiina Lauritsa rinnaehe „Kõu I“, 2014, must sool, hõbe, sarv, hematiit.

Kristiina Lauritsa rinnaehe „Kõu I“, 2014, must sool, hõbe, sarv, hematiit.

Tanel Veenre

Märts on põhjamaalastele raske aeg. Helgemad ajad on justkui juba käega katsuda, aga viimane kui vitamiin on meie kehast lahkunud ja hing on pikast päikesepuudusest haige. Oma unistavat vaimu on siis igati mõistlik kunstiga turgutada, sest kunst kõlab ikka igatseva hingega kokku.

Värskendavalt mõjus Mare Saare näitus „Definitsioonid“, kus esitleti kevadiselt värvilisi pâte de verre’i tehnikas vorme, mis on ühtaegu plahvatuslikud ja haprad. Need teosed on justkui elus ja jääb tunne, et kunstnik on kinni püüdnud sekundi pulbitsevast protsessist. Taiesed ei mõju niisiis millenagi, mis on valmis. See on justkui mäslev mateeria maailma tekkimise ajast – miski, millel on kõige olemasoleva potentsiaal, ehmatav sisemine elujõud. Klaasikunstiteostega on dialoogis väga mõjuvad fotod kunstniku teoste faktuurist ja detailidest. Näitusel sai ka tutvuda Mare Saare koostatud ja kujundatud tõeliselt kauni ja koguka teosega „Fragile“ ehk „Habras“, mis annab ülevaate kunstniku loomingu põhisuundadest.

Klaasikunsti sai nautida ka Hausi galeriis klaasikunstnike ühenduse näitusel „Kooskõla III“. Kooskõla viitab sellele, et klaasikunstinäitus on dialoogis galerii püsiekspositsiooniga ning number kolm tähendab seda, et sellise näitusega tuldi Hausis välja juba kolmandat korda. Vahva, et Hausis on selline traditsioon, ning ka idee püsiekspositsiooni ning klaasikunsti kokkukõlast kõlab hästi. Näitusel jäi ent tunne, et klaasikunstiteosed vajanuksid enda ümber palju enam õhku ja ruumi, et kõlama lüüa. Püsiväljapaneku maal ja graafika pigem häirisid klaasikunsti vaatamist. Kuigi kooskõla jäi näitusel vajaka, sai nautida tugevaid ja eriilmelisi teoseid. Eve Koha „Sakiline kolmnurk“ (2012, 3D-graveering) on lihtsalt paeluv: hästi puhtad, steriilsed pinnad vastanduvad põnevatele sisemistele faktuuridele. Täpne, puhas vorm mõjub kuidagi meditsiiniliselt. Maret Sarapu „Holding Without Touching“ ehk „Hoides puudutamata“ (2014, klaas, sulatus, kuumalt vormimine) on Eve Koha teosele vastanduva vormiga – õrn, habras ja lumine. Teosele ei oleks saanud panna tabavamat pealkirja või siis vastupidi – sel teemal poleks olnud võimalik luua täpsemat visuaalset vastet. Taies väljendab hoidmise tõelist õrnust ja pehmust, aga seda just tundlikult, nagu millegi hoidmine ilma puudutamata. Juba selle teose pärast tasus näitusele minna. Kai Kiudsoo-Värvi teos „Igapäevaingel“ (2014, klaas, klaasimaal, kuld) toob sisse huumorinoodi. Klaasimaalil on näha asist ja natuke lössis inglit sammaskäigu taustal, kott käes. Võib-olla on see ingel hoopis inimene: pea argimuredest paks, läheb ta töölt poodi, sealt koju ega mäletagi enam, et tal on tiivad. Need laperdavad omasoodu ta seljal nagu mingi argipäevane paratamatus. Teine võimalus on, et isegi inglitel on hall rutiin ehk inglielugi on töö nagu iga teine. Me lihtsalt eelistame mõelda neist natuke üllamas ja põnevamas võtmes. Anna-Maria Vaino töö „Valvab“ (2014, klaas, sulatus, koolutus, autoritehnika) kujutab endast hoidvaid käsi lihtsa puidust plaadi taustal. Teos mõjub kuidagi kristlikult, kuid vajaks eksponeerimisel enda ümber palju rohkem ruumi, et tõeliselt mõjule pääseda. Piret Ellamaa taies „Tung“ (2014, klaas, vormi sulatus) on jõuline rebitud karikas. Töö viib mõtted sünnile. See on pidulik, võimas, uhke ja hirmutav, täpselt nagu sünd.

Hopi galeriis said ehtekunstihuvilised ennast rõõmustada Kristiina Lauritsa näitusega „Mõned õnnelikud“. Sellel näitusel juba ühtegi musta nooti ei kuulnud – kõik oli viimseni kooskõlla timmitud. Need teosed on majesteetlikud, elegantsed, säravad. Nendega kohtudes tuleb kõht sisse tõmmata ja katsuda väärikalt käituda. See ei mõjunud rusuvalt, vaid vastupidi ‒ pakkus elevust ja rõõmu. Lauritsa kuningliku hoiakuga ehetes on kasutatud ootamatuid materjale nagu sool ja munakoor. Mõnedest õnnelikest ehk ehete eliidist jäi eriti hästi meelde „Võlukepike“ (2015, puit, hõbe, email, jaapani lakk, almandiin), teos nagu kuninganna kapriis – väike, kaunis, täiuslik ja terav!

Selle näituse külastamine viis ent tõdemuseni, mille peale alati ei tule, õigemini ei märka. Nimelt, et näitusekogemust mõjutavad absoluutselt kõik detailid, kaasa arvatud saalitöötaja. Raske on näitust nautida, kui teoseid uurides tunned oma seljal saalitöötaja tõsist pahameelepiiki ning kuuled tema jalgade pahurat tatsumist. Kuidagi kahju on, kui kunstnik on näinud vaeva, et luua oma tundlik keskkond, kuid selle lõhub galerii töötaja tugev negatiivne energeetika. Eks see ole ka omamoodi humoorikas, kuid siiski tahan loota, et edaspidi leidub galeriitöötajaid, kes naudivad Kristiina Laurita töid samapalju kui publik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming