Värava taga on päike

Mikofi näituse kõige mõjuvam teos oli võimas, otse raamatukogu fuajeemüüri marssiv alumiiniumist mehekuju bareljeef „Kestast välja”.

MEELIS OIDSALU

Mare Mikofi skulptuurinäitus „Kestast välja” rahvusraamatukogus 28. X – 18. XI.

Mare Mikofi näitus „Kestast välja” sobis rahvusraamatukogu fuajeesse nagu jalutuskepp musta auku. See fuajee ise on mulle avamisest saati tundunud monumentaalse energeetilise ja ideoloogilise musta auguna, kokku kukkunud universumi jäänukina, mis kannab endas siirdeühiskonnale omast ebamäärast maailmataju. Tallinna linnahallist käib mu mõistus üle, see on oma kolossaalsusele vaatamata ikkagi inimlikult suhteliselt hõlmatav nähtus, sest tema peal saab jalgupidi trampida, temast saab suurusele vaatamata üle olla, tema peal mereõhku hingata. Rahvusraamatukogu fuajee mõjub aga nagu mingi veidra postsovetliku linnuse eesõu: tunnen end sinna sisenedes alati sunnitult kas sissetungijana või pagulasena, tahtmata olla kumbki. Juba mõte, et majja siseneja kohtub fuajees esmalt kõrge külma kivimüüriga ning lugemissaalidesse pääseb mööda müüriservi jooksvaid pikki treppe, tundub haige. Sellist kummitavat, tumedat ahistust, millest ei vabasta ka jaburusevärinad, olen varem kogenud vaid Bukarestis Ceaușescu palees.

Lohutav oli selle Kalevipoja mausoleumi müüri ääres kohata istumas lõbusa olekuga „Maret” (1995, segatehnika), kelle vildist püksid, traksid ja mänguliselt ebaproportsionaalne keha väljendab kõike muud kui väikese rahva suurt surnud kangelast (kui, siis pigem mumifitseerunud ja – näoilmest järeldades – sugugi mitte igavat elu elanud raamatukoguhoidjat). „Mare” kõrval pleksiklaaskastis postamendi otsas istus „Maria Siberimaal” (2010, segatehnika). Puhvaika, vatitekk ja vildid võiksid vabalt kuuluda Kaarli kiriku kõrval kükitava okupatsioonide muuseumi kollektsiooni. Kõrvalepõikena: tõesti, milline monumentaalne eneseikestamise Bermuda kolmnurk see Tõnismägi on. Aljoša on sealt nüüd küll kadunud, kuid temast maha jäänud komplekt mõjub veelgi kõhedamalt, sest varem oli ses paigas vähemalt seksuaalset pinget, poliitilist ying’i ja yang’i, aga nüüd on sõjamees minema viidud ja järele on jäänud ainult mausoleumid ja hala.

sirp_14-48_0020__art_r1

Kui tagasi „Maria” juurde tulla, kipun arvama, et okupatsioonide muuseum „Mariat” ennast kollektsiooni siiski ei võtaks. Midagi poliitiliselt ebakorrektset on selles vastuolulises sätungis: elutruu küüditatu tõstetus valge kipspostamendi otsa viitab tädikese kannatuste kanoonilisele tõstetusele. Männiokkad tädi peas ja süles annavad aga aimu, et ta on sinna postamendile jäänud ehk veidike liiga kauaks – elu (loodus) on oma rütmis aastaaegade kaugusele edasi tuksunud ja „Maria” elule jalgu jäänud. Mikofi kriitika on targalt taktitundeline, ta on „Maria” olukorrale viidanud empaatiliselt kurbnaljakalt mõjuva argistega, iganenud arusaamu ründamata.

Vahtplastist installatsioonis „Europe röövimine” (2011) on Mare Mikoff kasutanud see-eest märksa grotesksemat nihestamist. Liibanoni printsessi, kelle pärast Ida ja Lääs omal ajal võitlesid (Lääs võitis tookord), ei „nihesta” klassikaline härg, vaid väga vallatute kurvidega pundunud vahtplastauto, millele printsess on kõhuli heidetud. Sõiduki juhikohalt vahib välja punnissilmaline valge vahtplastpea, kelle peapael viitab seotusele idapoolsete naftadünastiatega. Tundub, et seekord läheb sõit vastassuunas, ent Europe ju ei tahtnudki Läände ning seega on tegemist printsessi tagasiröövimise või suisa vabastamisega. Peab tõdema, et printsess ise on küll vabastatu kohta väga räsitud välimusega. Alumiiniumist „Hämarik” (2014) on ilmselt alasti Viru keskuse katusel poseerimisest tüdinud või šovinistlikest soorollest emantsipeerunud või siis piisavalt feimi ja sulli kogunud, et võida endale lubada siniseid kingi, pükskostüümi ja ärinaiselikku kehahoiakut.

Kui raamatukogu fuajee parema tiiva naisterahvad pakkusid igaüks intensiivse ja individuaalse kogemuse, siis fuajee vasakusse tiiba rivistatud meessoole tegi ekspositsioon ilmselgelt liiga. Varasemalt „Litsilõksu” installatsiooni (2007) kuulunud „Kotipoisid” (erkudesse kottrüüdesse rõivastatud noored kenad kutid – üks kahtlaselt Kiwa nägu) vahivad tühjal pilgul parema tiiva naiste poole. Meesoost vaatajana tajusin seda erinevust meeste objektistatud, ebaisikulise, seriaalse reastatuse ja naiste isikupärasuse vahel suisa šovinistlikuna (väike kohustuslik süütunne pigistati ikka välja). Aga võtkem seda väikse lõbusa empaatia-harjutusena.

Seda enam, et näituse kõige mõjuvam teos oli võimas, otse raamatukogu fuajeemüüri marssiv alumiiniumist mehekuju bareljeef „Kestast välja” (2013, mees meenutab kangesti kaugenevat Tõnu Kaljustet), seda ümbritses suur ronkmust ristkülik. Näituse nimiteos tulnukski sinna rahvusraamatukokku jätta. Tüübi otsusekindlas minekus pilkasse pimedusse on eepilist, julgustavat hoogu, mis ravib hästi kõiksugu eksistentsiaalseid änge. Seda ilmestavad tabavalt Debora Vaarandi luuleread: „Ma arvan, maailmas puudus / see värav. / Ja nõnda / mina ta lõin. / Söe mustast särast, / nägemuste udust ta ilmsiks tõin. […] Mu värava taga on päike. / Söemusta mõtte säralt / sai see tule. / Mu värav on lahti. / Su päralt. / Kui leiad tee, / siis tule!”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming