Varjatud vrakid

Andri Ksenofontov

Michelle Atherton kergitab fotosarjas “Missing the Boat II” (“Laevast maha jäänud II”) sirmi, mis varjab laevas, logistikas, transpordiäris toimuvat. Oma merepiltides ei keskendu ta laeva insenergeomeetrilise vormi ja lainestiihia esteetilisele kontrastile, nagu armastasid teha romantilised marinistid. Teda huvitab stiihia ja kaos, millega inimene täidab omaenese loomingut. Pigem on meri see, kes käitub ratsionaalselt, kui end tuulevaiksel talvehommikul pimedasse uttu mähib.

Tänapäeval ei ole erilist tarvidust trügida teisele poole tabude sirmi. Ajakirjandus jagab sinna pileteid ajalehe ja Interneti ühenduse hinnaga, täites sõjaväljad, avariipaigad ja magamistoad miljonite uudishimulike silmadega. Eriti armastab ajakirjandus apokalüptilisi katastroofe. Mereõnnetuste juttudel on igas saare- ja rannariigis pikk traditsioon. Kord räägitakse jumala sõrmest, kord tehnoloogilistest äpardustest, kord salasepitsustest. Laialt kajastati ajakirjanduses ja Internetis ro-ro tüüpi praamlaeva Tricolor ohvriteta õnnetust, kui laev Kariba talle La Manche’i väinas 2002. aasta detsembri varahommikuses udus tagant sisse sõitis ja Tricolor koos 2862 luksusauto ja 77 masinaosaga kirvekiirusel põhja läks. Kui Michelle Atherton soovis sündmuspaigale pildistama minna, keelas selle vraki päästmisega ametis firma SMIT oma e-kirjas: “Tricolori ja autolasti omanikud ei soovi, et “kolmandad” isikud nende omandit dokumenteerivad. Operatsiooni käigus teevad meie oma professionaalne fotograaf ja filmimeeskond pilte. Neid pilte levitatakse pressis. See protseduur välistab teie võimaluse Tricolori pinnaletõstmist fotografeerida. Mul on kahju, et me teid aidata ei saa, aga me loodame, et te mõistate meie seisukohta.”

Michelle Atherton tahab teada, mis tegelikult juhtus. Millest saavad sündmused alguse, kuidas vormistatakse informatsiooni ja kuidas vormitakse elu. Kuidas toimib tsivilisatsiooni dünaamiline külg, tehnoloogia, transport. Kuigi antud sündmust ei saa lugeda katastroofiks, võis selle aruannetes eristada kahte peamist teemat, mille kombinatsioon on meeli erutanud varastest romaanidest kuni tänapäeva filmideni: tehnoloogiline avarii ja tarbekaup. Need kaks elementi mängivad postindustriaalsel ajastul üliolulist rolli.

Michelle Athertoni enda sõnul: “Alguses  oli sellel õnnetusel teatud uudisväärtus, mis puhus asja suureks. Lahates seesuguste stsenaariumiga sõnumeid, seab näitusetöö selle tähtsuse küsimuse alla. Tõepoolest, jälgides seda, kuidas sündmuste kirjeldus omandab üha farsilaadsema tooni, saab selgeks, kui võimatu on õnnetust korduvalt kujutada.” Kui kujutleda argireaalsust inimest ümbritseva horisontaalse tasandina, siis kaotavad erakordsed sündmused korrutamise käigus võime sind tasapinnalisest eluhallusest välja tõsta. Õnnetuse korrutamine, olgu elus või ajakirjanduses, kustutab selle apokalüptilisuse ning taandab lihtsalt üheks elujuhtumiks.

Kõik pildiallkirjad ja lisatekstid on autentsed dokumendid, kopeeritud otse algallikatest: “Inimeksitus, masinarike, asjaolude kokkulangemine, tahtlik akt – need on kõigest mõned võimalused paljudest, miks mõeldamatu aset leiab.” Prantsuse rannavalve, kellele kõigepealt kokkupõrkest teatati: “Me küsitleme mõlema aluse kaptenit ja uurime, mis valesti läks. Tundub, et tegemist on õnnetusjuhtumiga.” “Tricolor on seal, kus see on, sest keegi keeras korraliku käki kokku.” “Kanalit seiratakse võimsa salajase radarisüsteemiga, et ära hoida õnnetusi. Kokkupõrked toimusid kohe pärast seda punkti, kus vahiohvitser on kohustatud raadio teel aluse asukoha ja kursi ette kandma.” “Laev saab löögi … jälle. Kui pärast kokkupõrget alustati päästeoperatsiooni, ütlesid merenduse ametiühingubossid, et see on “täiesti uskumatu”, et veel üks selline kokkupõrge võimalikuks sai.” “Ta ütles, et marköörid nimetasid meremeestele vraki täpse asukoha ja võivad ära hoida 99 protsenti kokkupõrgetest, kui tegu ei ole just mõne “veidrikuga, kes kaarti lugeda ei oska”.” “Ta ütles, et peale viie poi vraki ümber on seal iga päev üks või kaks laeva õnnetuste ärahoidmiseks. Seejuures tunnistas ta, et “iga päev tuleb meil ette üks-kaks ohtlikku möödasõitu”.”

Tricolori avarii kajastamisele on iseloomulik, et võdistatakse õlgu kiire vajumise ja külma supluse peale detsembriudus, teisest küljest teeb ohvrite puudumine justkui kõik klaariks. Lasti omanik kartis avalikkust häirida hoopis autovrakkide näitamisega, mistõttu need on kõigis avaldatud fotodes valgeteks laikudeks retušeeritud. Tõepoolest, luksusauto on iseenesest raiskamise sümbol, eriti veel ligi kolm tuhat nässuaetud luksusautot hunnikus. Nii näevad laeva rebenemiskohast tehtud fotod välja kui kõristid, mida täidavad valged täpid kui herned, ning Michelle Atherton raputab nendega rütmi pikale veninud reportaažide saateks nagu estraadiansambli taustalaulja marakaasid. Kutsub inimesi pilte vaatama. Inimlaipadest prii ja autolaipadest vabastatud kujund on pillutatud pildist pilti, lõpetades katastroofilaulu lustaka refrääniga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming