Vastulause – Lugupeetud peatoimetaja Ott Karulin,

Katerina Gregos

Sain oma eesti sõbralt Teie ajalehes Sirp ilmunud artikli, kus mainitakse Riia I biennaali (RIBOCA 1), mille peakuraator ma olen. Sõber laskis selle inglise keelde tõlkida. Kõnealuse artikli pealkiri on „Ebaõigluse pühad Riias“ ning selle autor on Rebeka Põldsam.

Kõik minu töödega kursis inimesed teavad, et olen tuline sõnavabaduse pooldaja ja hindan väga teiste inimeste arvamust. Seda eeldusel, et need põhinevad usaldusväärsetel uuringutel, faktide korralikul kontrollimisel ja käegakatsutavatel tõenditel. Paraku ei ole Põldsami artiklis ükski neist elementidest esindatud ning artikkel põhineb tõepoolest valeteabel, faktide moonutamisel ning koguni täielikul valel ja laimul. Artikli pealkiri on paljulubav ja intrigeeriv, aga ka eksitav, sest artiklis ei mainita kordagi ei biennaali „ebaõiglust“ ega ka „pühi“. Küll on algusest peale selgesti tajutav artikli sapine toon.

Ma ei vaidle vastu Rebeka Põldsami murele väliskuraatorite ega ka laiemalt kuraatoritööga seoses. Väga tõsine murekoht on aga rängad süüdistused, mis põhinevad kuulujuttudel ja puhtal väljamõeldisel. Kuulujuttude kasutamine artikli allikana ei tohiks olla vastuvõetav ühelegi tõsisele toimetajale ega väljaandele. Juba see iseenesest pidanuks olema piisav põhjus kaastöö avaldamata jätta. Seda laadi kirjutisi (või peab seda nimetama kollaseks ajakirjanduseks?) võiks oodata kõmulehtedelt, kuid tõsises ajakirjanduses puudub sel igasugune väärtus. Igal juhul on Sirp selle artikli avaldamisega laskunud kõmulehe tasemele.

Kui artiklis mainitakse, kuidas „kuraator kunstnikega kohtudes nipsakalt oma töö ja mõtete kohta käivaid küsimusi pareerib, kuidas ta institutsioonide juhtidel, kelle alluvad teda kritiseerinud on, soovitab neid rangemalt kontrollida“, oleks kahtlemata mõistlik mainida nende väidete allikat või vähemalt esitada mingid kontrollitavad näited sellise (väidetava) käitumise kohta. Autor võinuks küsida mainitud „institutsioonide juhtidelt“, kas need väited vastavad tõele või mitte. Oleks ta seda teinud, oleks ta teada saanud, et kuulujutt ei olegi midagi enamat kui pelgalt kuulujutt, kus puudub igasugune tõde. Vastused mu tööd puudutavatele küsimustele leiab minu antud intervjuudest, mis on kättesaadavad internetis ja muudes väljaannetes. Teie autor mainib üht allikat koguni lõpumärkuses. Siiski ei leia viidatud intervjuust ühtki tõendit selle kohta, et ma „kunstnikega kohtudes nipsakalt oma töö ja mõtete kohta käivaid küsimusi pareerin“. Põldsam isegi tsiteerib minu kõnealust intervjuud, kasutades koguni jutumärke. Ent uskuge või mitte, intervjuu ei sisalda ühtki neist tsitaatidest. Neid lihtsalt pole seal. Põldsam mõtles need välja. Ta leiutab metsikuid süüdistusi ilma vähimategi tõenditeta – ja teie lihtsalt lubate need trükki. Mul pole aimugi, miks ta seda tegi või millised on tema varjatud motiivid sellise õigustamatu rünnaku taga.

Kogu artikkel kubiseb oletuslikest valedest ja põhjendamata väidetest, mida peetaks nii teaduslikes kirjutistes kui ka mis tahes tõsises ajakirjanduses surmapatuks. Põldsamil ei ole vähimatki aimu usaldusväärse ajakirjanduse kõige põhilisematest nõuetest. Ta näib olevat vihast ja erapoolikusest niivõrd pimestatud, et on täielikult minetanud võime minu kuraatoritöö kohta korralikult mõtteid formuleerida või usaldusväärseid fakte avaldada. Ma ei saa seda artiklit mingil juhul tõsiselt võtta ega kavatsegi seda teha ning usun, et kui Põldsam teksti ise veel kord läbi loeks, oleks tal kõigi kirja pandud rumaluste ja valede pärast sügavalt piinlik.

Olgu huvitava tõigana märgitud, et Põldsam ei olnud artikli kirjutamise ajal biennaali külastanud, samuti ei tulnud ta ühegi oma kahtlusega minu jutule. See on kummaline tõsiasi, kui kirjutamisel on selline vihane ja mürgine artikkel. Kindlasti oleks ta võinud olla uudis­himulik ja tahta rünnaku sihtmärki oma silmaga näha. Vahest oleks mõjunud valgustavalt vestlus mõne biennaalil osaleva kunstnikuga, kes oleks kahtlemata jutustanud hoopis teistsuguse loo.

Lõppude lõpuks ei süüdista ma üksnes Rebeka Põldsamit. Härra Karulin, ma leian, et teie kui ajalehe peatoimetaja olete lõplikult vastutav nende valesüüdistuste ja laimu eest. Peatoimetajana on teil ülesanne ja kohustus, kuid samuti voli ennetada otseseid valesid sisaldavate kaastööde avaldamist ning selgitada autoritele, et kuulujuttudel põhinev artikkel ei ole trükikõlbulik.

Lugupidamisega Katerina Gregos,

Riia I biennaali peakuraator


Vastus vastulausele

Eelmine „Roosa mütsi“ rubriigi artikkel „Ebaõigluse pühad Riias“, kus arutlen järjest enam vastuolusid tekitava neoliberaalse kunstipoliitika üle, ilmus samal päeval, kui avati Riia I kunstibiennaal. Artikkel ei olnud mõeldud näituse ülevaatena, sest ma ei vaatle seal näituse sisu, mille professionaalsuses pole mul mingit kahtlust, kui vaatan kunstnike nimekirja, vaid pigem ärgitamaks poleemikat siinse regiooni kunstipoliitika struktuursete probleemide üle. See­pärast otsustasin fikseerida näituse eel levinud kuulujutud, mille tõeväärtus seisneb nende kaheldavuses. Seetõttu olen neid teisest-kolmandast allikast kuuldud lugusid ka just nii nimetanud. Artikli retseptsioon tõestab kahjuks, et minu raamistus jäi liiga napiks ja võis mõjuda pahatahtlikuna. Seepärast olen edaspidi, kui kirjutan kuulujuttudest kunstimaailmas, metodoloogiliselt koherentsem, rõhutan selgemalt rahvajutu sisu ja tõeväärtuse suhtelisust ega lase sisse ka näpuvigu.

Teiseks tahtsin rubriigis küll korduma kippuva teemana järjekordselt näitlikustada, et kunstimaailmas paistab üha enam silma korporatiivne sõnavara: väärtustatakse mahtu nii väljundis kui ka läbitöötatavas materjalis, summades ning inimestevahelistes suhetes, mis on järjest vähem isiklikud ja usalduslikud. Seetõttu toimub tugev klannistumine.

Kolmandaks tahtsin artiklis tõstatada viimasel ajal silma hakanud väliskuraatorite küsimuse. Loomulikult on normaalne ja hea, et Eestis toimuvate näituste olulist osa kureerivad välis­kuraatorid, kellel on hoopis teistsugune kogemus ja pagas kui Eestis õppinutel. Kui neilt tellitakse aga meie kunsti ja ühiskonda kommenteerivad näitused, peavad tellijad suutma neile omalt poolt võimalikult hästi kultuuri- ja kunstiloolise konteksti avada, et näitused oma potentsiaali ikka välja kannaksid.

Rebeka Põldsam

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht