Kunsti puhul kipuvad eestlased ütlema, et ilu on vaataja silmades. Kas süües tuntakse ainult kapsarulli maitset või nähakse ka ajastuomast portselanidisaini, on vajaduse, teiselt poolt ka väärtushinnangu küsimus. Kapsarulliga taldrikust saab hoopis teine teema, kui tegemist on muuseumisse paigutatud kunstiteosega. Muuseumis omandavad tavalised asjad teistsuguse tähenduse, heal juhul lisandväärtusegi. Eseme eksponeerimisega muuseumis muudetakse ese mitmetähenduslikuks, sellest pole pääsu. Sellesse protsessi on kaasatud komponentidena kunstnik, kunstiteos, kuraator, muuseum ja vaataja. Nende osiste üle laiub vihmavarjuna (sotsiokultuuriline) ajastu- ning kultuuritraditsioon.

Ka Tartu kunstimuuseumi skandaali tekitanud väljapaneku asjade kogum, kunstiteosed, olid kuraatori valitud ja just see valik tekitas näituse (tarbija)kontekstist tulenevalt erimeelsusi. Kui vaadata – see tähendab vaadata ja tõlgendada – töid, mida seal näidati, siis on selge, et ajalooteadmisteta külastaja jääb nende teoste tõlgendamisega hätta. Tartu kunstimuuseumis olnud (mitte oleva) näituse puhul on tekkinud arutelud, mis on viinud kunstiteema ühiskonnaliseks. Siit edasi juba küsimuste juurde, mis on kunst, mis on ühiskonnakriitika, mis on kultuurikriitika ja mis on ajalookriitika. Kas need on siiski üldse asjakohased küsimused, mida Tartus näidatu kohta esitada?

Kunstinäitus

Igasugune „asi“, kui see on asetatud kunstisaali, on tõstetud välja igapäevaelust. Me mõtestame oma minevikku muuseumide toel. Kui näeme kas Setu Maja või Eesti Rahva Muuseumi väljapanekus „asjadena“ asju, mis justkui „tegelikult“ näitavad meie rahva ajalugu, siis nende põhjal ei saa midagi lõplikult järeldada: terviku ehk väljapaneku mõtte toob vaatajani kuraator, nõukogu, muuseum ise. Muuseumis kultuur jupitatakse ja pannakse mingist vaatepunktist uuesti kokku. „Kultuur“ institutsionaliseerutakse ja legitimeeritakse, vähemalt teatud tasemel. Viis, kuidas vaataja „asjadest“ kultuuri uuesti kokku paneb, sõltub temast endast, aga ka näituse koostajast, eksponeerimispaigast ja -ajast.

Tartu kunstimuuseumi väljapaneku puhul tekkis kummalise semiootilise pingega olukord. Tegu on muuseumiga, kus vähemalt mingigi määrani peaks käsitletama ja käsitletaksegi kultuuri­traditsiooni ja selle mäletamist, kas või selleks, et koolilastele Eesti kunstilugu selgitada. Tegemist on aga kunstinäitusega: kunsti olulisemaid tunnuseid on tavanähtuste, asjade ja sündmuste toomine rutiinist välja. Kunstiteoorias on seda kummastus- või võõristusefekti peetud kunsti üheks kõige olulisemaks ja tunnuslikumaks tehnikaks (Šklovski). Kunstidiskursuses on väga sageli eesmärgiks asjade ja nähtuste nii-öelda tegeliku olemuse esiletoomine. Nõnda peaks võõristustehnika kasutamine ning asjade derutiniseerimine olema rutiini tegeliku sisu paljastamine.

Tartu kunstimuuseumis näidati kuraatori komponeeritud kooslust. See tähendab, et tegemist oli kuraatori nägemusega sellest, mida esitatud tööde abil tuleb mäletada, kuidas teosed omavahel peavad suhestuma ja nii edasi. Antud juhul esindab kuraator muuseumi kui institutsiooni ning näituse tööd on selles mõttes oma sisult ja eesmärgilt legitimeeritud.

Tartu kunstimuuseumi näitus on mõeldud publikule, vaatajale ehk konkreetsele inimesele. See tähendab, et nagu ükskõik missuguse muu kunstinäituse puhul on näitusekülastaja teose tõlgendamisel lõppinstants: tarbija on vaba interpreteerima, aga vastutab ka tõlgendamise eest. Tarbijal (vaatajal) on lubatud oma arusaama ja tõlgendusi avalikult teiste tarbijatega jagada. On loomulik, et avalikus ruumis tekivad seeläbi kombineeritud ja (tõenäoliselt) kvalitatiivselt uued nägemused. „Minu Poola“ näitusel tehti seda hinnangus, kas näitus on hea või ei ole seda. Viimased asjaolud jagunevad ilmselgelt samuti mitmeks aspektiks: saab küsida, kas teosed on ilusad, kas need on hästi teostatud, kas nende mõte on hea. Tartu kunstimuuseumi väljapaneku puhul on tekkinud huvitav, et mitte öelda ebanormaalselt ebameeldiv olukord. Näitusest arutlemisel on avalikku ruumi paisatud arvamusi (tekste), kus on näituse (ja teoste) headuse küsimus lahendatud poliitkorrektsuse vaatepunktist. Näitus mäletamisest ja unustamisest on osutunud mõne organisatsiooni ja isiku arvates halvaks, sest see on kohatu. Teosed on kuulutatud halvaks, sest mõnede külastajate arvates ei ole need kooskõlas korrektse ajaloonägemusega.

Vale kunst?

Loogiliselt kerkib siit päris mitmeid probleeme. Tegu oleks justkui olnud kunstinäitusega, kus esindatud tööd olid „valesti tehtud“, see oli „vale kunst“. Näitus, kus eksponeeritud teosed olid kunstiteosed ning sätestasid ka oma nägemuse rutiinist, seda kunstitraditsiooni ja ka nii-öelda ajaloo mõttes. Kasutati võõristustehnikat, mis pidanuks vaataja rutiinist välja ehmatama ning selle kaudu ta ka sinna teadlikuma kodanikuna tagasi asetama.

Holokaustis kannatanuid esindavad organisatsioonid koos mõne üksik­indiviidiga suunasid oma hinnanguliste arvamustega näitust tõlgendama. Avalikus ruumis justkui vetostati näituse esteetikat puudutavad arvamused ning osutati, kuidas väljapanekusse peab suhtuma teoste tähenduse mõttes ning aru saama näituse poliitilisest ebakorrektsusest.

Nõnda osutusid holokausti ohvreid kaitsma pidavad organisatsioonid nendeks, kes suunasid vastuvõtjat tõlgendama vaid ühes suunas, jätmata muid variante, kustutades näituse ja teoste esteetilise külje. See näitus ei olnud enam kunstinäitus, vaid vandenõulik natsistlik eksklamatsioon. Näituse tähendus moodustatigi selliste sõnavõttudega avalikus ruumis. Seda tegid paradoksaalsel moel need, kes tõenäoliselt seda teha ei tahtnud ja kes antud juhul unustasid iseenda mõtestamise ja ka selle, mis kunstimuuseumi kunstinäitus oma olemuselt üleüldse on.

Mäletagem!

Väljapaneku kõik eksponaadid on sügavalt intertekstuaalsed, mitmes on kasutatud „tekst tekstis tehnikat“ (Juri Lotman). See tähendab, et näituse tõlgendamine sõltub suurel määral vaataja teadmistest nii ajaloosündmuste kui ka ajaloosündmuste kajastamise kohta. Võimalike väärtõlgenduste vältimiseks on kuraator koostanud vihiku, kus tutvustatakse väga selgelt näituse üldist eesmärki, osalevaid kunstnikke ja eksponeeritud teoseid. Huvitav küsimus on, miks kõrvaldati näituselt ainult kaks videoinstallatsiooni. Kui Artur Żmijewski tööd mõnitavat mitmete avalikus ruumis näituse interpretatsiooni juhtinute arvates holokausti ohvreid, siis miks pole seda John Smithi vaade autoaknast? Enamgi veel: mida arvata Zbigniew Libera „Residentidest“, kes on ilmselgelt „liiga rõõmsad“? Kas hambahari triibulises kostüümis meesterahva käes on ikkagi „normaalne“? „Tekst tekstis“ võtte intertekstuaalse sisu vaatlemisele võib lisada veel ühe tehnilise nüansi. Viktoriaanlikul ajastul, pigem isegi selle lõpul, kujunes populaarseks surmajärgne pildistamine. Post mortem fotod (mitte kunstniku pildid) olid pahatihti ainsad, mis inimest iseloomustama jäid, sest pildistamine oli kallis. Fotod surnud imikutest grupipiltideni vähemalt näitasid, et isik või isikud olid olemas olnud ja millised olid nende meeldejätmisväärsed tunnused. Tartu näituse puhul on „võtteliselt“ mõneti sama tehnikat kasutatud. See toetab näituse kuraatori kavatsust.

Teise maailmasõja lõpust peale on hakanud üha rohkem levima kartused, et holokausti ei panda tähele või et see on sootuks unustatud. Päris kindlasti on Tartu kunstimuuseumi näitus mõeldud panustama mäletamisprotsessi. Mäletamine on näitusel väga selgelt seotud ka vähemalt sama tähtsa funktsiooniga – hoiatamisega. Kui John Smith võib autoaknast näha popkultuuri ühele ikoonile visuaalselt lähedast silti „Holocaust“ ning auto armatuurlaual on toodud välja nupp „play“, kui inimesed võivad ennast, hambahari käes, leida okastraadi tagant pildistatuna, siis on tegemist selgesõnalise hoiatusega väga hirmsate asjade eest, mis varitsevad meid iga päev just ajalooteadmatuse tõttu. Ilma ajalooteadmuseta võib igaüks vajutada „play“ nuppu holokausti päris reaalses mängus (mida on tõestanud ka viimase aja sündmused seoses niinimetatud Islamiriigiga) – nii kultuurilises kui ka lõppkokkuvõttes väga isiklikus mõttes.

Vastupidiselt kunstinäituste nii-öelda normaalsele olukorrale, kus tähendusloomelised pinged ja paradoksid peaksid tekkima taiestest, tekitati need teatud kultuuriteemast lähtudes avaliku ruumi aruteludes avalikus ruumis. Kahjuks suunasid isikud (ja organisatsioonid), kes ilmselgelt on (või peaksid olema) holokausti mäletamise eestkõnelejad, näituse, seal eksponeeritud teoste ning lõpuks ka terve kultuuriteema tabusse, mis välistab nii holokausti mäletamise kui ka sellest edaspidi hoidumise. Tartu näitus politiseeriti, anti seega juhised näituse interpreteerimiseks ning lülitati nii välja kunstisfäärist. Sellega elimineeriti näituse intentsioon, katkestati tähendusloomeahel taieste tõlgendamisel, lõpetati ka vaataja mõtlemisvõimalused mineviku õuduste ärahoidmise teemal. Kunstikriitika allutati ühiskonnakriitikale ja kunstiteoste tõlgendamine juba tekstivälisele ajaloo­interpretatsioonile. See on huvitav, isegi veider.