Vene ja prantsuse kunsti imetlemisest Londonis

Ann Alari

Näituse tõmbenumbriks kujunes Matisse’i „Tants” (1910). Pole kahtlust, et varakevadine näitus „Venemaalt pärit prantsuse ja vene šedöövrid” kuningliku kunstiakadeemia saalides jääb üheks aasta suursündmuseks Londonis.  Väljakutsuvuse poolest ei suutnud seda ületada samas üles riputatud ja augustikuu teisel poolel lõppev kuningliku kunstiakadeemia suvenäitus, kus selle saali uksel, mille kuraator on Tracey Emin, torkab silma peenutsev hoiatus: nõrga närvikavaga inimestel tasub kaaluda, kas ikka minna sisse või mitte! 

Ent tagasi „Venemaalt pärit prantsuse ja vene šedöövrite” juurde. Venemaa nelja suurema muuseumi tööde hulgas oli nii Renoir’, Cézanne’i, Van Goghi, Gauguini, Matisse’i kui ka Gontšarova, Kandinski, Tatlini ja Malevitši meistriteoseid.  Paljusid neist nägi Londoni kunstipublik esmakordselt.

Juba näituse saabumine oli skandaalihõnguline. Venemaa valitsus andis alles otse enne selle avamist (siis, kui kataloog juba trükis ning asendusnäituse korraldamine kunstiakadeemiale kaelamurdev ehk pankrotistav köietrikk) lõpliku nõusoleku maalide saatmiseks Londoni näitusele.  Läinud aasta lõpul peetud pingeliste läbirääkimiste tase ulatus president Putini ja peaminister Brownini. Lõpuks jõuti selleni, et tookordne kultuuriminister James Purnell surus kiiresti läbi seadused, mis ei jäta maalide kunagiste omanike Štšukini ja Morozovi järeltulijaile vähimatki võimalust tõkestada eksponeeritavate teoste tagasisaatmist Venemaale.

Oli neid, keda valitsuse selline samm jahmatas ja pani küsima, kuidas ikkagi suhtuvad leiboristid eraomandisse.  Oli aga ka neid, kes rõõmustasid siiralt selle üle, et paljud tööd, mis seni vaid kataloogide kaudu tuttavad, lõpuks ometi Londonisse on jõudnud: miskipärast kipub see nii olema, et kunsti peetakse eraomandist kõrgemal seisvaks nähtuseks.  Ning tundub, et ka pressile sõjakaid intervjuusid andnud maalide kunagiste omanike sugulased on nüüd tagasi tõmbunud; nende praegune nõudmine on vaid osasaamine, maalide eksponeerimise tuludest.

Näitusel oli vaatluse all ajavahemik 1870 kuni 1925, prantsuse ja vene kunsti suhe sel perioodil. Kuna kõik tööd olid pärit Moskvas elanud vene tekstiilitöösturitest suurärimeeste Sergei Štšukini ja Ivan Morozovi kogudest, mis 1917. aastal natsionaliseeriti, siis ärgitas see väljapanek tahes-tahtmata ka mõtlema erakogu kui nähtuse üle. Millest lähtuvalt maale oma kogusse soetatakse? Mida annavad sellised kogud järeltulevatele põlvedele?

Štšukin ja Morozov olid esimesed suurkollektsionäärid üldse, kes ostsid kokku impressionistlikku ja postimpressionistlikku kunsti. Parem osa Picasso varasemast kubistlikust loomingust ja Matisse’igi töödest ongi praegu Peterburis ning mõjusamaid impressionistide töödest hoitakse Moskvas.

Nii nagu Charles Saatchi on enesele Tate Moderniga võisteldes nime teinud nii moodsa briti kui ka järjest enam hiina kunsti ostmisel, nii olid Štšukin ja Morozov need mehed, tänu kellele sai Venemaa koduks maailma suurimatele prantsuse kunsti kollektsioonidele. Tekstiilitööstuses eduka Štšukini kogus oli juba 1914. aastaks 37 Matisse’i, 16 Gauguini, 16 Deraini, 4 van Goghi, 8 Cézanne’i ja 50 Picasso tööd. Öeldakse, et vaid Picassol enesel olla olnud oma töid rohkem. Praegu on mõlema mehe kogudest pärit töid Venemaa muuseumides kokku 600 ringis. Seekord jõudis neist Londonisse kuningliku kunstiakadeemia saalidesse150.

Štšukin lähtus samast tõekspidamisest, millest tänapäeval peab kinni Saatchi, olgu siis Tracey Emini, Damien Hirsti või vendade Chapmanide töid ostes.  Kui kunstniku töö on šokeeriv, siis osta see kindlasti! Oleks muidugi ekslik seda ainsaks kriteeriumiks pidada või arvata, et ärimees Štšukin ostis kunsti kokku vaid omaenese jõukuse demonstreerimiseks (ühel pärastlõunal 11 Gauguini!). Ei, Štšukin olla veetnud tunde oma maalikogusse kuuluvaid töid vaadates – nende ees kirgastudes.  Ta armastas kunsti ning oli Matisse’ile ilmselt ka ideaalne patroon.  Rääkimata sellest, et ajal, mil Picasso kubism oli vastumeelne kõigile kunstikogujaile, oli Štšukin see ainus, kes jätkas kunstniku tööde ostmist.

Štšukinist ja Morozovist ei saanud kunagi rivaale: seitsmeteistaastase vanusevahega sõprade maitse oli ilmselt liiga erinev.  Tormiline Štšukin kiindus välja valitud maalidesse korrapealt. Morozov oli aga ettevaatlikum kunstikoguja, kes vajas otsuse tegemiseks mõtlemisaega. Mõlema kogud annavad ühelt poolt hea ülevaate prantsuse kunstist ning teiselt poolt sellest, kui tugevasti mõjutas prantsuse kunst vene kunsti arengut XX sajandi alguses.

Silmapaistvate erakogude üks tunnuseid tundubki olevat see, et vastupidiselt valitsevate „trendide” pinnalt kokku pandud riiklikele või akadeemilistele kunstikogudele on igal sealsel maalil tugevam oma lugu. Küsimusele „miks just see töö?” on paremini vastatud.  Ka on tööde valik sageli mitmekesisem ja peegeldab ajastut värvikamalt.  Paralleeli võiks siin tuua kas või näiteks Tõnis Sildmäe baltisaksa ja eesti kunsti erakoguga, mis annab hea pildi meie kultuuriloo kujunemisest – ning küllap ka vastuse neile identiteedikriisis vaevlevaile noortele eestlastele, kes laias maailmas iseennast otsivad.

Londoni näituse teine pool pakkus läbinisti vene kunsti. XX sajandi alguse Venemaa-vaimustuses Pariisist (kus restoranides olid menuroogadeks vene toidud ja ilma tegi vene ballett) tõi Štšukin oma Moskva majja nii kunsti, uudiseid kui ka huvitavaid külalisi. Ootuspäraselt kujuneski sellest salong, kuhu kuulusid Tatlin, Gontšarova, Malevitš ja paljud teised.

Neile, keda huvitab vene kunst (ja vene kunsti mõjud eesti kunstile), oli kindlasti suurepärane elamus näituse vaatamine tagantpoolt ettepoole – viimasest saalist esimese suunas.  Konstruktivismi, abstraktsionismi ja suprematismi väljapanek andis imehea pildi neist loomingulätetest, millest on inspiratsiooni ammutanud nii Leonhard Lapin, Sirje Runge kui ka kogu nende põlvkond.

Näituse tõmbenumbriks pidi kuraator Ann Dumas’ sõnutsi kujunema Matisse’i „Tants”.  Tõepoolest, enamikus briti mõjukamatest kultuurilehtedest ja -ajakirjadest ülistati piiritult just seda maali.  Tegemist on kunstiteosega, mida eksponeeriti Pariisis vaid korra enne Štšukinile müümist.  Revolutsioonijärgsel Venemaal sai see koos kogu ülejäänud kodanliku kunstiga põlguse osaliseks ning jäi kunstihuvilistele paljudeks aastateks varjatuks. Läks muidugi õnneks, et alasti tantsijatega kunstiteost keeruliste aegade käigus ei hävitatud.  Ning nüüd on sel maalil arusaadavalt vaat et müütiline kuulsus.

Lausa lummavad on tegelikult aga Picasso kubistlikud maalid. Oma inetuses rabav ja kütkestav „Drüaad” leidis kindlasti vähemalt sama palju imetlejaid kui kuraatorite tõmbenumbriks kavandatud maal, mille lähedusse see oli üles riputatud.  Loomalik ja loomulik, mehelik ja kohmakas, seejuures väga vahetu ja usaldusväärsena mõjuv ürgne naisolend ei lasknud veidi peenutseval „Tantsul” saalis ainuvalitsejaks saada.

Huvitavad olid mu inglasest ja venelasest kolleegide hinnangud.  Esimene õhkas, et, jah, olid vast ajad, mil sõideti rongiga Pariisi ja Moskva vahet, kuhu kogu kunstielu oli tookord koondunud – London huvitas Morozovi peret vaid sedavõrd, et üks ta vendadest lasi siin särke pesta!  Ning teine kolleeg tegi kokkuvõtte, et isegi venelased, kes pole just lausa viimastel aastatel Moskva ja Peterburi muuseumides käinud, leidsid sellelt näituselt väga palju huvitavat..