Vene kunstnikud Eestis

Mai Levin

  Esimese Eesti Vabariigi ajal suhtuti kultuurielementide ühtesulamisse modernse tolerantsusega.

Näitus “Vene kunstnikud Eestis XX sajandi algupoolel” Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaalis aasta lõpuni. Kuraator Nikolai Kormašov

Selline näitus on olnud Adamson-Ericu muuseumi tegevuskavas, ent edasi lükatud määramatusse tulevikku. Ja see muuseum oleks ehk jäänudki näitusele liiga väikeseks, ehkki ka ajaloomuuseumi kaks saali tingisid küllaltki range valiku. See-eest on Adamson-Ericu muuseum viimase aastakümne jooksul tutvustanud Narva muuseumi kunstivarasid, sealhulgas käesoleval näituselgi eksponeeritud Pjotr Loginovi ja Mihhail Uljanovi töid, Peipsi-äärset ikoonimaali, Elisabeth ja Karl von Hoerschelmanni loomingut, mis kuulub ühekorraga eesti, vene ja baltisaksa kunsti – juhtum, mis pole siinmail sugugi haruldane.

Vene sakraalkunsti ajalugu Eestis ulatub keskaega; uuemast ajast teame mitmeid kohaliku päritoluga või siin töötanud kunstnikke (pooleldi eesti päritolu maastikumaalija Mihhail Lebedev, portretist Aleksander Hripkov XIX sajandi algupoolest). Kuid suuremat rolli hakkavad vene kunstnikud siinses kunstielus etendama just revolutsioonijärgsel ajal, mil Eestis juba sügavamalt juurdunud kunstnikele (Andrei Jegorov, Konstantin Štšerbakov-Süvalo, Viktor Aleksejev, Ivan Sokolov) lisandub kunstiinimesi, kes iseseisvunud Baltikumis näevad kodumaalähedast varjupaika Venemaal valitseva kaose ja mõistetamatute muutuste eest või platsdarmi edasiminekuks läände.

Nad tugevdasid venelikke nüansse 1920. – 30. aastate eesti kunstis, mis olid siiski niigi tugevad rahvusliku taide alusepanijate mitme põlvkonna õpingute, elu ja tegevuse tõttu Peterburis või Pensas, aga ka kokkupuudete ajal vene kunstiga pärast revolutsiooni; siinkohal võib loetleda terve rea kunstnikke Kölerist Mugastoni.

On tõsiasi, et küllaltki suur osa baltisaksa intelligentsist sidus end Peetri-järgsest ajast alates Peterburiga ja venestus suuremal või vähemal määral. Paljud Eestisse asunud venelased olid aga oma vaadetelt lähedased baltisakslastega ning lahkusid koos nende või eestlastega siit 1939. ja 1944. aastal. Selle kultuurilise ja maailmavaatelise läheduse tõttu on eesti kunstielus osalejate hulgas peale Hoerschelmannide veel hulk võrdlemisi ebamäärase rahvuslik-koolkondliku kuuluvusega kunstnikke nagu Boris Krümmer, Boris Ottenberg või Edwin Foerster, keda Rein Loodus on käsitlenud baltisaksa kunsti kontekstis, aga keda on pidanud omaks ka venelased. Rääkimata sellest, et traditsiooniliselt eesti rahvusliku kunsti esindajateks peetavate kunstnike seas on üsna palju neid, kes on sündinud segaabieludest või sootuks mitte-eesti perekondades. Peale praegusel näitusel esitatud Süvalo ja Jegorovi, kes on end eesti kunstnikena identifitseerinud ja sellistena ka publiku poolt vastu võetud, võiks nimetada K. ja P. Burmanit, E. A. Blumenfeldti, K. Veeberit, E. Brinkmanni, A. Laigot, G. Reindorffi jt. Siit järeldub, et kunstniku kuuluvuses ühte või teise koolkonda on otsustav eelkõige tema tahe ja sisetunne. Rahvuslikud koolkonnad on muidugi varmad inkorporeerima just väljapaistvaid talente, seda mitte ainult Eestis, kuna vähem väljapaistvate kohale jääb tihtipeale rippuma küsimärk.

Igal juhul peegeldab Eestile nagu paljudele teistelegi Euroopa maadele iseloomulik kultuurielementide ühtesulamine rahvuste segunemise protsessi, mille algus jääb aegade hämarusse ja millele uuemal ajal on võimsate sulatusahjudena kaasa aidanud linnad. Esimese Eesti Vabariigi ajal suhtuti sellesse igatahes riiklikul tasandil üllatavalt modernse tolerantsusega.

Sulandumine siinsesse kunstiellu ei saanud toimuda oma näo, juurte ja traditsioonide unustamise hinnaga. Sõja- ja revolutsioonijärgne majanduslik kitsikus painas ühteviisi kõiki ning sundis omalt poolt Eestisse asunuid konsolideeruma. Esimese kunstnik organisatsioonina iseseisvunud Eestis, kui mitte arvestada veel 1918. aasta jaanuaris asutatud kunstiühingut Pallas, moodustuski  1920. aastal ARS, mis korraldas kuni 1924. aastani viis näitust. Venelaste ja baltisakslaste kõrval võtsid neist osa ka eestlased. 1922. aastal laiapõhjalise ühendusena asutatud Eesti Kujutavate Kunstide Keskühing (EKKKÜ) võttis peatselt vajaduse ARSi-taolise näituseorganisatsiooni järele. Iseloomulik on venelaste ja baltisakslaste liitumine 1920. – 30. aastatel konservatiivsemate organisatsioonidega nagu Eesti Kunstnike Liit (1923) või Eesti Kutseõiguslike Kunstnikkude Koondis (1935); meenutagem, et avangardistid tegid revolutsioonijärgsetel aastatel enamjaolt aktiivset koostööd nõukogude võimuga ning mingil määral ka nende eest pages akadeemiline või miriskusstvalikult meelestatud kunstnikkond.

Minnes konkreetselt näituse juurde, peab kõigepealt tunnustama selle kuraatori Nikolai Kormašovi suurepärast tööd. Eestimaa Vene Muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja erakogude materjalist on ta teinud ilusa valiku, mis toob esile siinse vene kunstiloome põhisuunad, esitleb sümpaatses valguses autoreid ja mõjub oma mitmekesisuse juures ehtvenelikult värvika ja emotsionaalse tervikuna. Mis seal salata, vene “eksootika”, mida õhkub Sergei Slastnikovi bilibinlik-muinasjutulikust plakatist Vene Haridusliidu kunstinäitusele Tallinnas 1931. aasta kevadel, toimib siiamaani. Nii nagu toimib ikoon, mida näitusel esindavad vanausuliste ikoonimaali silmapaistvaimad meistrid Gavriil Frolov ja Pimen Sofronov. Tuntud ikoonimaalijaks kujunes Prantsusmaal ka Georg Krug, kes aastail 1928 – 30 Pallases õppides jõudis oma uusasjalik-plastilise vormikõnega mõjutada kaaslasigi, eelkõige Andrus Johanit.

Eestis lühemat aega peatunuist on mainekaim portreegravüüri meister Mihhail Rundaltsov, kelle ofortide kõrval väärib märkimist ka ilus juugendlik portreejoonistus bibliograaf Udo Ivaski abikaasast Anna Ivaskist (EVM). 1920. aastate algul Eestis tegutsenud ja siin 1922. aastal oma menukas-skandaalse isikunäituse korraldanud, Vene Beardsleyks tituleeritud Nikolai Kalmakov, kelle looming on seoses uuemate sümbolismiuuringutega taas moodi läinud, omab näitusel üht kesksemat kohta maaliga “24. veebruar 1918” (omanik ERA, asukoht Eesti Pank). See Päästekomiteed kujutav teos on ametlik-esindusliku kunsti huvitavamaid näiteid.

Eestis kohanesid kiiresti ja töötasid Anatoli Kaigorodov ja Aleksander Kulkov. Kaigorodov oli endale maastikumaalijana nime teinud juba enne  I maailmasõda Peterburis; siin elas ta sisse looduse ja olustiku omapärasse, nagu suutis seda Igor Severjanin oma luules. Eestis oli teadlasena tuntud ka tema isa, fenoloog Dmitri Kaigorodov. Kaigorodovi kunstistuudio Tallinnas oli iseäranis populaarne baltisakslaste seas. 1939. aastal lahkus ta Eestist koos oma sakslannast abikaasaga. Žanriliselt mitmekülgne, võimekas maalija oli Aleksander Kulkov, kelle loomingust suur osa hävis koos maja ja ateljeega 1944. aasta märtsipommitamisega. Näitusel ei kajastu, paraku, Põhja-Aafrika ainestik maalides ja joonistustes – sinna reisis ta juba 1920. aastate lõpul.

Eesti Vene muuseumis korraldatud isikunäituselt on tuttavad mitmed tartlase Ivan Sokolovi ja petserlase Viktor Leškini tööd, sealhulgas viimase meeleolukas vaade sõjajärgsele Uuele turule (“Tallinn 1945”, EVM). Mõnede autorite loomelaadist saab, tänu erakogudest pärit töödele, ettekujutuse alles nüüd (Lydia Aleksejeva, Sergei Nedler).

Näituse kataloogi on kaunilt kujundanud Andrei Kormašov. Selle kaant ehib üks Aleksander Grinevi värvirõõmsaid art déco ajastusse sobivaid stilisatsioone, kunstnike biograafiad eesti-, vene- ja saksakeelses kataloogis pärinevad prof Sergei Issakovilt, sissejuhatus allakirjutanult. Paraku juhtus trükkimisel kahetsusväärne aps: venekeelne tekst jäi tervenisti ilma r-täheta! Sellele vaatamata on kataloogil palju tahtjaid nii Eestis kui väljaspool.

Lõpuks tahaks kiita ajaloomuuseumi, kes on sellele mitte ainult kunstiajalooliselt, vaid ka üldkultuuriliselt ja rahvuspoliitiliselt tähtsale näitusele oma ruumid andnud – nagu ta seda mitmel puhul varemgi on teinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming