Veneetsia biennaal – Kuhu me ikkagi kuulume?

REET VARBLANE

Tuneesia paviljon „Teeradade puudumine“ („Absence of Paths“) LVII Veneetsia kunstibiennaalil Arsenales ja linnaruumis kuni 26. XI, kuraator Lina Lazaar.

Ajakirja Bazaar Veneetsia biennaali veidi bravuurikas ülevaates või õigemini tungivas soovituses „Seitse asja, mida Veneetsia biennaalil tuleb kindlasti vaadata“ oli Tuneesia paviljoni projekt „Teeradade puudumine“ („Absence of Paths“) nimetatud kolmandana Lõuna-Korea ja Itaalia järel, aga Kuldse Lõvi pälvinud Saksamaa ees. Bazaar on laia lugejaskonna väljaanne, kus tõsisemate kunstikirjutiste kõrval on oma koht elu- ja moestiilil, ning võib-olla polegi põhjust Katrina Kuferi soovitust väga tõsiselt võtta. Kuid ka ükski teine biennaali ülevaade, olgu Friezes või teises mainekas väljaandes, ei ole Tuneesiast mööda läinud.

Ega seegi kord ole Veneetsias esindatud ühtegi Tuneesia kunstnikku, kuid Tuneesia paviljon on viiekümneaastase pausi järel Veneetsias tagasi. Kuraator Lina Lazaari projekt ei ole ranges mõttes kunstiprojekt, sest selle põhjal ei saa midagi teada ei Tuneesia praegusest kunstist ega ka kunsti­väljast. Aga see on aja- ja asjakohane väljaastumine, poliitilise protsessikunsti väga hea näide. Neljas kioskis – Arsenales ja via Garibaldi alguses Riva Dei Sette Martinil asuvad kioskid ei saa ühelgi biennaalikülastajal küll kahe silma vahele jääda – nii-öelda tegutsev kodakondsus- ja migratsiooniamet väljastab kõigile soovijatele universaalseid reisidokumente, et siis ametlikku, sageli vägagi tülikat viisa taotlemise protseduuri eirata ning reisida vabalt üle kogu maailma. Kunstnikud on selliseid projekte ennegi teinud ja mõnelgi eestlasel on kindlasti alles prantsuse-taani kontseptualisti Thierry Geoffroy alias Coloneli või sloveenia kunstnike rühmituse Irwin väljastatud dokument, kui tuua vaid mõni näide. Kasu pole ühestki neist, maailm liigub tarastamise ja eraldatuse poole, sest terrorism ja võõrahirm käivad käsikäes.

Arsenales asuv Tuneesia paviljoni universaalseid reisidokumente väljastav kiosk ei jää küll ühelgi biennaalikülastajal märkamata.

Pressifoto

Lina Lazaar on oma projektis vajutanud just praeguses migratsioonihulluses paarile väga olulisele nüansile. Sõrmejäljega identifitseeritud vaba ligipääsu viisa ehk freesa omanik on määratletud migrandina, kelle päritolu ja sihtpunkt on teadmata, ainuke asi, mis on selge, on märge templil, et sellist viisat väljastatakse ainult inimesele (human).

Universaalses reisidokumendis on toodud terve hulk iseenesest kiretuid fakte, ükski neist pole salastatud, kuid nii süsteemselt esitatuna toimivad mõjusalt. Kõige kallim reisidokument on praegu Türgi pass (251 dollarit), odavaim on Araabia Ühendemiraatide oma (14 dollarit). Ainuke inimene, kellel pole vaja passi (isikut tõendavat dokumenti) kaasas kanda, on kuninganna Elizabeth II. Saksamaa pass on maailma võimsaim, sest sellega saab viisata külastada 178 riiki (riike on üldse 218), Afganistani omaga aga ainult 24 riiki. Vatikanis ei ole küll immigratsioonikontrolli, kuid sealsetel elanikel on pass, paavsti oma on number üks (ikka ja alati).

Universaalse reisidokumendi omandamine ei kohusta otseselt millekski, kuid sellega on näidatud üles oma meelsust – ülemaailmse liikumisvabaduse pooldamist. See on vaikse protesti avaldus, aga see on ka seisukohavõtt. Reisidokumendi saamisel tuli täita väike ankeet, igal juhul lühem ja lihtsam kui Eesti passi saamisel. Aga seal on üks küsimus, mis nii mõnegi täitja segadusse ajab – nimelt kuuluvus. Mida see tähendab isegi meile, kes me pooldame ülemaailmset liikumisvabadust, sageli elame ja töötamegi kusagil mujal, mitte oma sünnimaal? Ma kirjutasin ankeeti Earth, Maa, aga sügavamalt järele mõeldes tundus see pisut ebaausana iseenda ees, demokraatliku sõnakõlksuna.

Universaalse reisidokumendi esimesel leheküljel seisab Maulana Rumi (1207–1273) luuletus, mis Doris Kareva tõlkes on ka eesti keeles olemas. Luuletus algab „Terve päeva mõtlen sellest ja öösel pahvatan välja. / Kust olen tulnud, mida tegema? / Aimugi pole. / Kusagilt mujalt on pärit mu hing, see on kindel, / ja sinna tahan ma minna.“ Ja lõpeb „Omal soovil ei tulnud ma siia ega lahkuda saa, / kes iganes siia mu tõi, peab ka minema viima. / Ja see luule. Ei mina tea ette, mis ütlen. / Mida mul ikka öelda. / Väljaspool selle väljaütlemist / jään väga vaikseks ja üldse kõnelen harva.“ Suur osa Rumi elust möödus rännates, kuni ta leidis Konya linnas kodu. Selline elulaad oli talle suuresti peale surutud, aga osalt oli see tema enda valik. Kui Rumi elu ei oleks niiviisi läinud, ei oleks meil ka seda luuletust, sajanditetagust kihistust, mille najal praegust aega ja eelkõige iseennast mõtestada, enda sisse vaadata.

Lina Lazaar on sündinud Tuneesias, kuid elab Saudi Araabias ja Šveitsis. Ta on innukas araabia nüüdiskunsti tutvustaja, tänu temale on mitu kunstnikku jõudnud rahvusvahelisele nüüdiskunsti areenile. 2011. aastal kureeris ta Veneetsia biennaalil esimest araabiaülest väljapanekut „Lubaduse tulevik“ („The Future of a Promise“), tema algatusel tegutseb Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida visuaalse kultuuri kriitiline platvorm Ibraaz ning Saudi Araabia nüüdiskunsti festival – Jeddahi kunstinädal. Euroopas ja USAs armastatakse edetabeleid, ka araabia maade mõjukate naiste kohta on neid koostatud, ja Lazaar kuulub tippkümnesse.

Tuneesia paviljonil on ka online-platvorm. Kui keegi soovib sõna sekka öelda, siis võib seda teha kommentaari, essee, fotode, video või ka retseptina ja saata aadressil submissions@theabsenceofpaths.com.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming