Veneetsia biennaal – Tintoretto põhiekspositsioonis, Schnabel satelliitnäitusel?

Jaan Elken

Julian Schnabeli retrospektiiv „Pidev muutumine ja nägemise arhitektuur” Veneetsia Correri muuseumis kuni 27. XI.    Bice Curigeri otsus alustada 2011. aasta Veneetsia biennaali Giardini näituseosa (endine Itaalia  paviljon, praegu kuraatorinäituse „Ill umiNatsioonid” algus) Tintoretto, Veneetsia XVI sajandi lõpu barokkmaali tipu suurepäraste hiigelmaalingutega, on biennaali kontekstis tähenduslik. Trendil eksponeerida tänapäeva kunsti muuseumiekspositsioonide sees pole enam uudisväärtust, seevastu kunstiajaloo tipu toomine nüüdiskunsti olulisimale „edevuse laadale”, kas siis peaesinejaks või soojendajaks, kuidas võtta, on metafoorne žest. Vormiliselt  efektne käik, sisulises plaanis aga põiklev. Retseptsiooni seisukohalt valmistaks niivõrd jõuline algus vaatajat ette justkui ootamatuteks registrivahetusteks, Giardini ja Arsenale kuraatorinäitus osutus aga tuntud headuses nüüdiskunsti paraadiks, domineerisid uued nimed vanuserühmast 30+. 

Biennaal suhestub meie kaasajaga väga dünaamilisel moel: Tintoretto ja Veneetsia ajalugu on tiritud üpris ühemõtteliselt ajaloolist paralleeli looma. Võrdlusteljel, kui suur ühiskondlik kaal oli Tintoretto ja tema kaasaegsete  loomingul kunagi või kui olulised olid visuaalsed kunstid Veneetsia praeguse linnakeskkonna kujunemisel, aga ka kuhu on nüüdiskunst praeguses maailmas platseerunud, on kaalukauss teadagi millisel poolel. Kas see ongi vabaduse hind? 

Parapaviljon vs. rahvuspaviljon US A paviljoni ees täiskäigul ragistav kummuli tank olümpiavõitjaga pluss paviljonis toimunud tippvõimlemine mõjusid kui totalitarismi allegooria. Selle eksponeerimine rahvuspaviljonis on avalikult poliitiline akt. Kuraatori tahtel  siia-sinna sokutatud üleliigsete, nn parapaviljonide projektis oli aga teatud apokalüptilist sarmi, suure katastroofi hõngu. Sõditakse justkui rahvuspaviljonide kui igandi vastu, tõsiasjaks jääb aga, et uutele tulijatele (kaasaarvatud Eesti) on see jätkuvalt õrn teema. Privilegeeritud asukohaga paviljonide identiteediga mängimine tundub saavat aga n-ö vana Euroopa juhtmotiiviks. Hiigeljärjekorraga Briti paviljon sisaldab sada protsenti  faksiimilena Mike Nelsoni keskkonnana loodud tükikest ajaloolist İstanbuli. Poliitiliselt õige kontaktivõtt islamimaade piiririigiga? Vaataja võis seekordses Briti paviljonis kui Disneyland’is seigeldes kergelt kaotada orientatsiooni-, koha- ja lõhnataju. Tõeline meelemürk eksootikajanusele kunstikiibitsejale, ent – mida see kulukas ettevõtmine sotsiaalporno kõrval vaatajale annab? Teine suur „muunduja” oli Saksamaa paviljon: Christoph Schillingensiefi  (1960-2010), saksa lavastaja ja filmitegija „EGOGER MANIA” paviljoni rajatud Fluxuse oratoorium „A Church of Fear” („Hirmukirik”) vs. „The Alien within Re-Make” („Tulnukas ümbertehtud keskkonnas”) on totaalne ruumitransformatsioon.       

Te sisenete pesuehtsasse, ainult pisut avangardi lähiajaloo pühade reliikviatega tuunitud katoliku kirikusse! Mõju on silmapilkne ja ruumielamus totaalne, veidi koomilise järelmõjuga (mis küll sakslasi ei puuduta), kui teada konteksti, et ekspositsioonipindade nappuse tõttu on pooles Veneetsia kirikutest  biennaaliperioodil kõikvõimalikud satelliitja rahvuspaviljonid kombineeritud. Paviljoni parempoolses kabelis näidati Saksa ajaloo tabuteemasid groteskselt käsitlevate jaburate 1986.–1996. aastani valminud sketšide videoretrospektiivi. Võimas! Samavõrd ka maitsetu, brutaalne, väsitav, skisoidne, leierdatud. Taani ekspositsiooni koostanud kreeka päritolu kuraatori Katerina Gregose kutsutud  esinejate teostest meeldis enim 1967. aastal Barrandovis vändatud allegooriline mõistujutt tšehhi filmilavastajalt Jan Švankmajerilt. Üllatas Poola, kes oli kutsunud esinema Iisraeli kunstniku Yael Bartana oma natsiesteetikast lähtuvate pseudopropagandafilmidega, kus ärgitatakse juute naasma ajaloolisele kodumaale, filmi kontekstis siis Poolasse. Eesti paviljon oli ontlik ja lõpuni korrektne, pähe kruvib uitmõte: Kristina Normani 2009. aasta  projekt on seni olnud Eesti parim esinemine Veneetsias. Nüüdiskunst võib olla ka meeletu naerutaja nagu Chistian Marclay ajateemaline dadaistlik kollaaž filmikunsti ajaloost: kaadrites esinevad kellad on reastatud kronoloogiliselt ajateljele.   

Aina laienev Itaalia paviljoni Arsenale lõpuosas oli koht, kus astuvad üles kümned ja kümned esinejad Itaalia kunstipüramiidi eri kihtidest: kuraator oli loobunud maitsepreesterlusest ja koostanud ekspositsiooni teiste kunstialade (kirjandus, teater, film) jm avaliku elu tegelaste maitse-eelistuste põhjal. Tulemus  meenutas müügigaleriide läbilõiget, lähemal vaatlemisel leidus tihedalt pakitud ekspositsioonis nii tipp- kui vähem tuntud tegijaid. Ja nagu rahvusvahelises kunstiäriski, domineeris maalikunst. Mõtteeksperimendina huvitav, kuid tulemuse kvaliteedi otsustab sellistel juhtudel ahela nõrgim lüli, paraku. Et mõistlik kujundaja võib imet teha, võis veenduda selle aasta juunis Londonis Briti Kuningliku Akadeemia suvenäitusel: mitte väga suurtesse  ruumidesse oli täiesti talutavalt mahutatud üle tuhande maali, graafilise lehe, digiprindi ja skulptuuri. Ja esineda kõlbas teiste hulgas ka kunstimaailma eliidil: väljas olid Kieferi, Baselitzi, Emini, Paladino, Shermani, Dine’i, Rego, Hume’i, Saville’i, Rae jt tööd, kohati oli ekspositsioon paigutatud viide ritta. 

Schnabeli retrospektiiv   

Biennaali suurim kunstielamus oli Julian Schnabeli (s 1951) retrospektiiv „Permanently becoming and the Architecture of Seeing” („Pidev muutumine ja nägemise arhitektuur”) Correri muuseumis. San Marco platsi muuseumi biennaaliga ajastatud satelliitprojektid on alati rõhutatult maalikesksed. Schnabel, kes on 1980ndatel biennaali põhiekspositsioonis paar korda esinenud, esitab Correris suuresti ruumide parameetritest sõltuva, kuid siiski  representatiivse läbilõike kogu oma kolmekümneaastasest maalijakarjäärist, puudu on vaid näited mõnedest krestomaatilistest sarjades, nagu San Sebastiani perioodil punasele sametile maalitud hiigelformaadid (nn „Buen Retiro” sari). Kunstnikul on tava maalida oma hitt-töödest jätkuvalt variatsioone, nii et tema puhul saab peaaegu alati rääkida sarjadest. Sellel näitusel lisanduvad näiteks nn potikillubareljeefide sarja uued portreed, uus tsükkel 

„The Atlas Mountains” („Atlase mäed”) ekspluateerib lagedaks pleekinud presendi ja valgete värvilaikude subliimselt minimalistlikku vahekorda, mis tuttav omaaegsest sarjast „Jane Birkin”. Schnabel on korraga abstraktne, siis lõdvalt figuraalne, segab fotolikku digiprinti ja „mittekujutavat”. Tema „The Swan and the Ugly Duckling” („Luik ja inetu pardipoeg”, 2010) on poolabstraktsele sisule vaatamata erootikast  tiine, repro ei suuda vahendada meile murdosagi sellest polükroomsest tulevärgist, originaali värvide jõud on võrreldav ehk Tiit Pääsukese maalidelt tuttavate, karamelselt kriipivate värvikooskõladega. Sedavõrd vaba, hõre ja mänguline pildireaalsus ning tehniline teostus paneb hinge hõiskama. Formaatides on oma kindel energia, maalikunst jääb jätkuvalt värvide keemia ja mittekirjeldatava piiril eksisteerivaks nähtuseks, intellektuaalse ja sensuaalse  habras kompromiss hoiab Schnabeli maalide karkassi jätkuvalt koos.     

Schnabel, kes võis tõepooles alustada Beuysi esteetikast (kuraator Norman Rosenthali andmetel) ja võttis mõndagi üle Cy Twombly võttestikust, laenab siiani jätkuvalt, ent vastu kiirgavad need tööd vaid Schnabelit.  See ongi tähe kvaliteet. Stiilinomaadina kasutab ta maali aluspinnaks kõikmõeldavaid leidmaterjale, maakaartidest India plakatite fotosuurendusteni, lisaks baroksed autoriraamid. Vabaõhuateljeedes maalitud maalide küljepikkus läheneb kohati kümnele meetrile (!), paralleelselt abstraktseks liigitatavatele maalib ta ka realistlikus maneeris esindusportreesid, kus tintorettolikud või elgrecolikud energiad on selgelt hoomatavad (mäletatavasti sai ka El  Greco meistriks just Veneetsias). Massikultuuri artefaktidest on Schnabeli tööd alati tulvil, kritseldus „Bez” viitab näiteks tegelasele Manchesteri grupist Happy Mondays. Schnabeli energia tundub olevat lõputu, paralleelselt kunstnikukarjääriga on ta tegev olnud ka nüüdseks nelja filmi režisöörina. Siiski, Vahemere maade ateljeed on ta nüüdseks sulgenud ja naasnud elama New Yorki ja Montauki Long Islandil.   

Võib vaid oletada, miks Bice Curiger ei kutsunud Julian Schnabelit Arsenale või Giardini saalidesse esinema, Tintoretto vastasmängijaks.  Mõtteliselt on Correri ekspositsioonid olnud niikuinii biennaali lahutamatud satelliidid. Suur poliitika, Tahrini väljaku sündmused ja araabia maade renessanss on näitusel tugevasti esil, ometi tundub, et nüüdiskunsti põhisuund on pöördunud selgelt visuaalse ja esteetilise enesemääratlemise teed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming