Verine Pühapäev ja maailma loomine Montmartre’il

Triin Loks

Tegevuskunstiüritus „Verine Pühapäev” („Dimanche Rouge”) Pariisi diskoteegis Divan du Monde 15. IV. Niisiis „Dimanche Rouge” ehk „Verine Pühapäev”. Ei, siin artiklis ei käsitleta 1905. aasta veriseid sündmusi Venemaal, vaid vaadeldakse sama pealkirjaga performance’i-ürituste sarja Pariisis. Seekordne, viieteistkümnes üritus toimus 15. aprillil Montmartre’i diskoteegis Divan du Monde. Seekordse ürituse tegi ehk eestlastele pisut põnevamaks, et eestlanna Marian Kivila performance, mis valmis koostöös kohaliku valgus- ja helikunstniku Robert Kopećiga. Etteasteid oli kokku kaksteist, kusjuures väljastpoolt Prantsusmaad oli kaheksa kunstnikku. Kivila ja Kopeći performance leidis aset viiendana, jäädes seega etteastete keskele ja pakkudes hea võimaluse võrdlusmomendiks eelnenu ja järgnevaga. „Verine Pühapäev” ehk „Dimanche Rouge” on kord kuus toimuv nüüdiskunsti ürituste sari Pariisis, kus eksperimentaalsete performance’itega astuvad üles eri rahvusest kunstnikud. See kujutab endast omamoodi võrgustikku, kus peale igakuise ürituse korraldatakse töötubasid ja rahvusvahelisi tegevuskunstiüritusi. Oma loomisajast, 2011. aasta veebruarist, on sarja raames kokku tuldud neljateistkümnel korral, selle aja jooksul on üritusest osa võtnud üle neljasaja kunstniku viiekümnest riigist. Kõnealune üritus ei sea piire performance’i-formaadile, ainsaks piiranguks on aeg, etteasted on mitmekesised, hõlmates multimeediat, audiovisuaalteoseid, grafitit, aktsioone, tantsu, sõna-, heli- ja kehakunsti.

Järgnevalt Kivila ja Kopeći performance’i puhtvisuaalsest küljest. Lava oli pimendatud. Rahvas sagis saalis etteaste ootuses. Lavale ilmus kuldses koonusekujulises kleidis noor naisterahvas, võttis sisse poosi, video ning muusika hakkasid käima. Tuhanded, kui mitte miljonid pisikesed valgustäpid lendlesid lava tagaseinal. Marian Kivila, seistes keset lava, sulandus valgusvihkudega kokku: need rändasid mööda tema kleiti ja hõbedaste litritega kaetud keha. Seda kõike saatis sügav ja pisut kõmisev muusika, mille olemasolu ei tajunud enne, kui hakkasin muusika kui sellise peale mõtlema – nii hästi sulandus muusikaline pool ülejäänud etteastega. Esimene mulje oli visuaalselt lummav tervik. Kuid sellel performance’il oli ka teine pool, mis andis kogu ettevõtmisele pisut dramaatilisema ilme ja lisas mõtlemisainet. Kuna esinemisaja pikkus oli viisteist minutit, koorus selle aja jooksul välja performance’i teine tasand – kunstniku poosil oli selles oluline roll. Seista sirgelt ja liikumatult, mõlemad käed õlakõrguselt välja sirutatud, võib esmapilgul lihtsana näida, kuid tegelikult see nii ei ole. Valgusmäng seinal ja Kivila ihul püsis muutumatult kaunina, kuid vähehaaval hakkas publik tajuma, kuidas laval olija kannatab, kuidas ta käed värisema hakkavad, kuidas see värin kehasse üle kandub, kuidas ta ei jõua enam kivikujuna seista. Ürituse eestvedaja Opie Boero Imwinkelried, kes seisis otse lava ees, võttis Marian Kivila toetuseks sisse sama poosi. Pinge muudkui kasvas, sest oli ilmselge, et Kivila jookseb ajaga võidu: kumb esimesena alla annab, kas kukub esineja kokku või saab aeg täis? Lõpuks hakkas muusika taanduma, tulukesi jäi üha vähemaks, kuid pinge veel ei kadunud – alles siis, kui viimane valguskübe esineja kleidilt kadus, hingas publik kergendatult. Seekord aeg ei võitnud.

Mis selle etteaste taga seisab? Kandev idee oli universumi tekkimine ja nn Suure Paugu teooria, mille kohaselt hakkas universum 13,7 miljardit aastat tagasi kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Valgusvihud esineja kehal ning tagataustal kujutasid seda müstilist massi. Liikumatult kannatav ja minimalistlikuna mõjuv inimfiguur selle keskel tundus mulle elu jätkuvuse kujundina, olgu elu kui tahes raske või kannatusterohke, elu püüdleb kestvuse poole. Kuskil ajusopis hakkas keerlema ka eksistentsialistide elu mõtte ja kannatuste käsitlus. Inimese eksistents pole kunagi valmis, see on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene iseenesele kunagi täielikult haaratav. Vaadates valu käes vaevlevat Marian Kivilat, tekkis küsimus, miks ta ei lõpeta, miks ta end piinab. Nii lihtne oleks ju lihtsalt alla anda. Ka elus näib kõik sõltuvat inimese enda tahtest: vabadus on raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus oma olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest.

Eelnenud ja järgnenud esitlustega võrreldes võis tõdeda, et tegu oli küll minimalistliku, kuid see-eest väga mõjusa etteastega, mis mõjus teiste kunstnike laval hoogsalt ringisagimise ning rohke müra ja visuaalse pillerkaare taustal suursuguse ja sügavasisulisena. Just selle lihtsuses kogu võlu peituski.

„Verine Pühapäev” korraldab eriüritusi ka väljaspool Prantsusmaad, 21. oktoobril ollakse Tallinnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming