Vesivärvist välja väänatud vesi

Andri Ksenofontov

Tiiu Pallo-Vaik, Toomas Rein ja Mari Roosvalt ei tee kommertslikult lahjat akvarelli. Toomas Reinu näitus ?Hommage a Adamson-Eric? Adamson-Ericu muuseumis kuni 8. V; Tiiu Pallo-Vaigu ja Mari Roosvalti ?Õhk ja vesi? Estonia kontserdisaalis kuni 30. IV.

Toomas Rein. Canale Grande. 2003. Akvarell, paber.

Kahes galeriis on avatud akvarellinäitus. Mõlemal juhul on kaks seina Veneetsia vaateid, mõlemad on pühendatud lahkunud suurmehele: Toomas Reinu oma Adamson-Ericule, Tiiu Pallo-Vaigu ja Mari Roosvalti oma Johannes Paulus II-le.

Akvarelli töövahendid mahuvad lahedalt kandekotti, vesivärvi põhikomponenti vett leidub kõikjal. Akvarell on rändurkunstniku kiire ja käepärane maalitehnika. Ja mitte ainult. Vesisepad täidavad matkalinnade tänavaid, konverteerides postkaardivaateid turistide taalriteks. Kui lisada laialdane levik illustratsioonitööstuses, siis on mõistetav, kuidas massiline kommertskasutus lahjendab akvarelli lurriks.

Nimetatud kunstnikud on eesti vesivärvikunsti lipulaevad. Tiiu Pallo-Vaik on Eesti akvarellistide ühenduse pealik. Mari Roosvalt, sama ühenduse liige, on Main-Kinzig-Fulda rahvusvahelise biennaali ?Neues aquarell? preemia laureaat. Toomas Rein harjutas kunstiinstituudis end ka-üks-on-lahinguväljal-armee niihästi arhitektuuris kui ka akvarellis. Nende töödes liigset vett ei leia.

Toomas Rein kujundas oma näituse ise. Keldris ja välisukse lähedal on varasemad tööd, kus linnavaated on joonistatud tihedate pintslitõmmete ja pritsmelärakatega. Need tänavad on täidetud liiklussumina-saastesudu-mesilassülemitega. Uued tööd, värvikirkad kui pühademunad, on rühmitatud jutustavasse järjestusse, mida rõhutab paspartuude värvikood. Kuuvalgusevaade on saanud hõbedase, Aafrika punase, Idamaa-fantaasiad kuldse paspartuu. Kaugemalt horisondi tagant kerkib mõni valge hiidkuppel või hiigeltorn. Neid pilte võib võtta kui dramaatilisi projekte, sest Toomas Rein ei maali kunagi natuurist. Tema motiive elust ei leia. Ta koondab oma mälupildid ja fotod kokku arhitektuurseteks kompositsioonideks.

Toomas Reinu on innustanud Emil Nolde akvarell, kus nappide vahenditega väikeses formaadis on saavutatud saksa ekspressionismi pildijõud. Ka Toomas Rein on jõudnud oma reisielamuste ja linnakogemuste väljendusega sinna, mida taotles Emil Nolde: ?Ma väga soovin, et mu töö kasvaks välja otse materjalist, nagu taimede loomus on kasvada otse mullast, mis vastab nende olemusele.?

Tiiu Pallo-Vaik ja Mari Roosvalt lõikavad laineid vesivärvi avangardis. Kohati meenutavad nende lehed pigem installatsiooni kui harjumuspärast maali. Mõlemad kasutavad kollaa?itehnikat. Tiiu Pallo-Vaik kleebib oma Itaalia motiivide alused kokku käsitööpaberi ribadest, Mari Roosvalt lisab valguskoopiaid Veneetsia fotodest. Kuigi näitus mõjub loomuliku tervikuna, on see kummalise kokkusattumuse tulemus, et kummalgi naisel sai reisipiltide sari samaaegselt näitusevalmis.

Kokkusattumus on ka see, paavsti surma uudise saabudes Pallo-Vaigu Rooma-aineline ?Mälestus? seinalt alla kukkus. Ja see, et Roosvalti ja Reinu Veneetsia vaated ripuvad üksteisest vähem kui kilomeetri kaugusel. Mõni kuu pärast seda, kui Peter Greenaway seletas oma Veneetsia filmi ?Intervallid? punktis, mis asub kahte galeriid ühendaval joonel. Eestit tabanud Veneetsia-lainetus kandis Greenaway pildirütmi, Reinu värvirõõmu ja Roosvalti uppumisnostalgiat. Mis veel kui mitte Veneetsia tõestab, et elu ei alga ega lõpe põrmus, vaid vees.

Mari Roosvalt sattus Veneetsia lummusesse esmakordsel külastusel 1966. aastal. Vesi Veneetsia sünnitab, kiht-kihilt uhab, värvi lisab ja kustutab. Püha Markuse väljaku kardinaid ja biennaalide Arsenali kaaristut. Õhule, tõusudele ja mõõnadele avatud freskosid. Arhitektuurne rütm ja lainerütm on ühte lõigatud nagu film montaa?ilaual. Nagu Greenaway nii ka Roosvalt eksib oma motiividega lõpuks Veneetsia äärelinnalabürinti.

 Et Tiiu Pallo-Vaigu maale kirjeldada, tuleks teksti aeg-ajalt tükkideks rebida ja uuesti kokku kleepida, sõnu märja sõrmega maha nühkida ja üle kirjutada, luuletused kokku korjata ja vildistada, destilleerida sellest puhtad visioonid, assotsiatsioonid ja interpretatsioonid. Maalid kasvavad seest välja ning pestakse välja väljast sisse. Tulemus settib kompaktses ruudulähedases formaadis kunstilis-geoloogilises formatsioonis. Teist nii tundlikku ja väljendusrikast materjali paljukihilise pildi tegemiseks kui akvarell ei ole. Läbipaistev, õrn, puhas ja kontrastne.

Tiiu Pallo-Vaigu motiivid koonduvad ja lagunevad ülestikku-läbisegi abstraktseteks kompositsioonideks. Need pakuvad visuaalse tõlgendamise vabadust nagu tekstiline luule ja heliline muusika. Vihje Itaalia maastikele annab fantaasiale hoogu. Samas pildis võib näha kivimüüri, mis lahutab hiidvilla puudelatvu mitmerealisest autoliiklusest, või betoonkallast, mis lahutab subtroopilist maltsa jõevoolust, mis on juba antiikajast erinev iga sisseastumise ja pintslikastmise puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming