Viinistule, Viinistule!

J?Hain, Viinistu – Tallinn

  Jaan Manitski rajatud Viinistu kunstimuuseum oli kuni Kumu avamiseni mitme aasta vältel ainus koht, kus sai punktjoonelise ülevaate meie maalikunstist baltisakslastest kuni Jaan Toomikuni. Pidevalt täienev, laienev ja teisenev näituse- ja teatritegevus on tänaseks kinnistanud Viinistu suvise kultuurielu ühe olulise keskusena.

3. VI avati siin kunstisuvi kolme näitusega,  2. VII tõi kaks uut väljapanekut: Milvi Thalheimi kangad, Ove Maidla fotod. Thalheim elas lapsena Mohni saarel, tema isa oli majakavaht.

1. VII startis suveteater: esietendus Mart Kivastiku uus, kunstnik Elmar Kitsele (1913 – 1972) pühendatud näidend “Kits viiuli ja õngega”. Näidendi sellest tuntud kunstnikust ja (seni veel) vähetuntud kalamehest lavastasid Raimo Pass ja Aarne Üksküla, mängivad Aleksander Eelmaa, Tõnu Oja või Raimo Pass, Rita Raave ja Markus Luik. Tavakohaselt saadab uut näidendit näitus, mille Elmar Kitse loomingust on kokku seadnud Tartu kunstimuuseum koostöös Viinistu kunstimuuseumiga. Nende üritustega avati nii uus teatri- kui näituseruum. Viimased etendused antakse Konrad Mäe elu kajastava tükiga “Külmetava kunstniku portree”, täistuuridel jätkatakse Wiiralti näidendiga “Põrgu wärk”. Enneolematuks kujuneb 5. VIII, kui need kolm näidendit esitatakse järjest: läbi sajandi eesti kunstis üheksa teatritunniga!

Elmar Kitse näitus pole ainus selle suve ühisprojekt Viinistul – seesugune on ka homme avatav Herman Talviku (1906 – 1984) teoste väljapanek, millega tähistatakse sajandi möödumist kunstniku sünnist. Näitus, mis oli varem eksponeeritud Eesti saatkonnas Stockholmis, on sündinud Viinistu kunstimuuseumi, Vaala galerii ja Stockholmi Eesti suursaatkonna koostöös, millele on kaasa aidanud perekonnad Talvik ja Bjerned.

Me läheme Tallinnasse, kuid tuleme Viinistule – niisuguse märkuse tegi 3. juunil näitusi avades Jaan Manitski, viidates talle omasel tagasihoidlikul kombel asjaolule, et ajakirjanduses leviv vorm Viinistus, Viinistusse ei ole kohane. Õige, rahvaomane on Viinistul, Viinistule. Juunikuus oli kunstimuuseumi põhiekspositsiooni kõrval Viinistul võimalik näha Evi Tihemetsa ja Epp Viirese näitusi ja Kai-Mai Olbri väljapanek on avatud ka juulikuu algul.

 

 

Suvest suveni

Kai-Mai Olbri näituse pealkiri “Suvest suveni” vastab pea täpselt esitatule selles mõttes, et enamik eksponeeritud akvarellmaalidest on valminud vahemikus eelmise aasta sügissuvest kuni sama hästi kui näituse ülesseadmise eelõhtuni, misjuures intensiivseim loomeperiood algas tänavu aprillist. Ja suur hulk neist rohkem kui kolmekümnest teosest on sündinud sõna otseses mõttes siinsamas, Viinistul ja selle lähiümbruses.

Näitusepaik on andnud kunstnikule tõuke kohalikust keskkonnast lähtumiseks, andnud ette looduslähedase vaatenurga. Võib nõustuda näitusele kongeniaalse saatesõna kirjutanud Mai Leviniga, kelle väitel on üldsuundumuse dikteerinud ekspositsioonisaalid “… oma vaatega merele, avatusega tuultele ja kaugustele, kogu sellele võluvale muutlikkusele ja mitmekesisusele, mida kodumaised maastikud meile pakuvad”.

Kai-Mai Olbri näitab sedapuhku oma võimekust traditsioonilises akvarellitehnikas, kus õrnad värvisulandused moodustavad nagu isetekkelise piltkujutuse. Kunstnik haarab peamise nii motiivist kui meeleolust ning piirdub sellega. Nii on tagatud akvarelliomane improvisatsiooniline värskus, mis pikema tööprotsessi ning paljude värvikatmiste puhul kerge kaduma. Vaatamata eelöeldule, ei mõju ta akvarellid etüüdlikena, neis kajastub meie rannalageda eripära ning kunstniku üldistusvõime, peegeldub looja poolt teostesse suunatud energia.

Kai-Mai Olbri austusavaldus kodumaisele loodusele täiendab ühe sümpaatse joonega tema varjunditerikast kunstnikupalet. Kuna tegu on eduka eneseteostajaga mitmes valdkonnas, siis ehk on kohane võrdlus tema luulekoguga “Õhtune post”, mille ilmumisaeg langeb käesolevaks näituseks valmistumise perioodi. Näitus “Suvest suveni” on emotsionaalses plaanis võrreldav luulekogu keskmises osas “Kirjad sahtlisse” valitseva tundlik-õrna tundetooniga. Kuid ka „Õhtuse posti” ühiskonnakriitiliselt terav-valulisel algusosal “Saatmata kirjad” ning mõtlikult-kirglikul lõpetusel “Kirjad Hispaaniasse” on vasteid Kai-Mai Olbri kujutava kunsti alases loomingus. Seetõttu on kohtumised tema pildikunstiga etteaimamatud ning huvitavad. Nii ka sedapuhku Viinistul.

 

Üheskoos ja omapead

Sellise pealkirja taga on kaks iseseisvat näitust: Evi Tihemetsa (1932) ja tema tütre Epp Viirese (1973) oma, mis siiski moodustavad teatud mõttelise ühiskoosluse.

Evi Tihemets on eesti nüüdisgraafika üks staažikamaid loojaid, kelle teosed on ilmestanud kunstipilti juba pea pool sajandit. Tema avastajaosa eesti estambikunstis on niivõrd suur, et siinkohal pole võimalik loetleda isegi kõige olulisemat: esimene täisvärviliste litode looja, esimene kunstijõuliste tulemuste saavutaja lito ja sügavtrüki kooskasutuses, rea tehniliste võtete esmatarvitaja meie graafikas… Kuid kas peabki rõhutama, mis vahenditega kunstiteos tehakse, kuna oluline on ju tulemus? Evi Tihemetsa puhul on tööprotsessile tähelepanu juhtimine siiski asjakohane, kuna aastakümnete jooksul tehtu on andnud talle sellise estambialase kogemuse, mis tagab tema loomingu vaieldamatu eriilmelisuse. Kuid kogemuse loova ärakasutamisega liitub tema puhul veel pidev huvi uute võtete proovimise vastu. Kõik see ilmneb ka käesoleval näitusel eksponeeritud teostes ja määrab väljapaneku ilme.

Tema näitus moodustub kahest osast. Neist esimeses, teoste arvult suuremas, näitab kunstnik, kuidas varasemast tuttavatest komponentidest, saavad äratõmbeprotsessis ümber mõtestatult uued, endistest tunduvalt erinevad teosed. Näiteks leht “Tuul mere ääres” (mis dateeritud aastatega 1984/2006) on tänases väljenduses midagi muud, uut ja märgilisemat kui paarkümmend aastat tagasi valminud esmaversioon. Sama kehtib ka teiste taoliste looduskujutuste kohta: “Soomaastik” (1991/2006), “Merepõhi” (1981/2003) jt, mis mõjuvad varasemaga võrreldes üldistatuma ja jõulisemana.

Ekspositsiooni teine pool sisaldab tänavu valminud sarja “Pühendus”, mis näitab kunstniku otsinguvaimu ja eksperimenteerimistahet – siin on ta pehmelaki tehnikale liitnud kollaaži. Neis töis on pühendust ja pühalikkust, on esile toodud selgejooneline pühendusobjekt ning sellega liidetud graafilistehnilist dekoratiivsust. Kuid lisaks on välja mängitud peen intriig pehmelakilise ilu ja fotokollaaži veel ilusama ilu vahel.

Epp Viirese viisteist õlimaali on teostatud jõuliselt, esmapilk väljapanekule registreerib kõlava värviribasuse, millest moodustuvad üldistatud kujundid. Pealkirjade kaaskõne on lakooniline ja neutraalne: “Minek”, “Lugu”, “Elas seal”, “Kaks” jne. Lähem vaatlus näitab, et enamikule maalidest on liidetud vähemärgatavad kollaažiosad, mille tähendus on aga oluline – need vihjavad idamaisele olustikule. Oma ja võõra probleemistik on siin markeeritud mitmetasandiliselt, õhtumaine maalikäsitlus nagu varjab hommikumaist süžeed. Neliteist maali on valminud tänavu, ainus möödunud aasta teos on “Tormine meri”, mis ka ainuke kohalik motiiv – samastub viiekümne meetri kaugusel lainetava merega.

Ema ja tütre väljapanek moodustavad üheskoos koosluse, mis ühe pildi tasandilt üle ulatuva vaate korral sunnib tahes-tahtmata mõtlema meie kunsti isepärale ning põlvkondade vaheldumisele kunstis. Nagu tavaliselt, jäävad ka sedakorda need probleemid üldkehtiva vastuseta. Kuid kunsti ülesanne pole mitte niivõrd anda vastuseid, kuivõrd esitada küsimusi. Seekord siis siit peale (või üle) kõige muu ka küsimuse järjepidevusest kunstikultuuris. Ja see küsimus ei sumbu näituseruumis, vaid kajab mitmekordselt vastu kõrval kunstimuuseumi saalides.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming