Viis küsimust Jaan Elkenile

Küsinud REET VARBLANE

Mis on viimase kolme aasta eesti kunstielus kunstnike liidu presidendi vaatevinklist kõige olulisem olnud? Arvan, et meile kõigile on kõige olulisem sündmus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamise alustamine. Kava kohaselt näeb Circuluse projekti järgi valmivas hiigelhoones eesti kunsti pärandit, kuid lisaks hakkab viimasel korrusel tööle ka kaasaegse kunsti keskus, mis loodetavasti korraldab meile tippkunsti maaletoomise kõrval ka eesti nüüdiskunsti kõrgtasemel esitlusi. Sellel sündmusel on lisaks kunstihariduslikule aspektile loodetavasti positiivne toime ka kogu Eesti kunstielule, see aitab ehk kaasa kroonilisest näitusepindade defitsiidist tekkinud sisepingete maandamisele. Liberaalse kultuurimudeli soovunelm (jõukad eragaleriid, elav kunstiturg) on Eesti praeguse majandusmudeli juures saavutamatu, pigem on eesti kunstielu kogenud tagasilööke: Vaala galerii sulgemine kesklinnas ja Rahva Raamatu kokkulitsumine alles hiljuti riigile kuulunud kultuuriministeeriumi hoones on kaotatud lahing kultuurivaenulikule erakapitalile. Seetõttu on olnud ka Eesti Kunstnike Liidu üks tegevusliine galeriipindade kindlustamine eesti kunstile. Viimase uudisena: EKL on linnalt pangalaenu abil Draakoni galerii välja ostnud ja sellega on ka see kvaliteetne näitusepind kunstile päästetud. Koos 2003. aasta jaanuaris avatud EKLi Hobusepea galeriiga on sealkandis tekkinud päris huvitav kunstitsoon (kui juurde arvata Vene saatkonna galerii, A-galerii, asuurkeraamika galerii) küllaltki arvestatava galeriide konsentratsiooniga.

Teiseks oluliseks sündmuseks tõuseb enam kui neli aastat välja töötatud loovisikute ja loomeliitude seaduse vastuvõtmine lähiajal. Senini eksisteeris EKL kui iga teine mittetulundusühing ja riigil ei olnud kunstnike ja loomeliitude ees mingeid kohustusi. Ühena vähestest Euroopa kunstnike organisatsioonidest on Eesti Kunstnike Liit sunnitud oma organisatsiooniliseks tööks, alaliitude kunstiprojektideks (ka sel aastal jaotati üle 300 000 krooni), aga ka näiteks Tallinna ja Tartu kesksemate näitusesaalide käigushoidmiseks vajalikku raha ise teenima. Praegune loomeliitude seaduseelnõu tekst on kompromiss, ühe etapi algus. Saavutused vabakutselise kunstniku reaalse sotsiaalse kaitse alal ei ole suured, olulisim on seaduse sümbolväärtus ? kultuur ja loovisik on riigi tähelepanu all seaduse läbi. Kultuur on väikeriigi eksistentsi alus ja meie ühine projekt, mitte kunstnike siseasi. Kindlasti muutub ka loomeliitude tähendus, sest loovisikute huvid on ühiskonnas esindatud eelkõige nende kaudu.

Mis tähendus ja roll on kunstnike liidul aastal 2004? Kas näed kunstnike liidu rolli samasugusena nagu siis, kui kandideerisid eelmisel korral kolm aastat tagasi, või tundub see nüüd omandatud kogemuste põhjal teistsugune?

Arvan, et EKL on jätkuvalt samasuguses dünaamilises muutuses kui Eesti elugi, kus eesmärgid võivad olla väga suured ja kõrged (nii peabki olema), kuid tegelema peab ka argisemate probleemidega. On ju EKL ühtelt poolt loomeliit ja kui meie bilanssi vaadata, siis ka justkui kinnisvara haldamisega tegelev firma. Selginenud on arusaam: juhatus ja volikogu peavad tegutsema jõulisemalt survegrupina, et kunsti kandepinda ühiskonnas parandada ja seeläbi avalikust sektorist kunsti rahastamist suurendada. Senised pöördumised dialoogi algatamiseks võimaliku riigi ja omavalitsuse ehitusinvesteeringutelt ühe protsendi ulatuses raha kujutavale kunstile eraldamiseks, Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti nõukogu kõrvale kas eraldi tarbekunsti või siis uutele meediatele keskenduva uue sihtkapitali moodustamiseks, eesti kunsti saadete ETV ekraanile saamiseks jms. ei ole saavutanud loodetud tulemust suuresti poliitiliste kokkulepete puudumise tõttu. EKL on põhikirjaliselt apoliitiline organisatsioon, samas kui meie riigi ja omavalitsuse struktuurid ja seeläbi ka nende kultuuripoliitika (või selle puudumine) on tugevasti poliitilise värvinguga. Vaja on tegevust puhtalt poliitikarindel, seal otsustatakse kõik.

Linnapea Ivi Eenma algatatud väärt mõte (ja tegu) Tallinna kunstikogu asutamiseks ja sellele igal aastal ühe miljoni krooni eest Eesti kunstnike teoste ostmiseks lasti eelmise koalitsiooni ajal 2001. aastal põhja. Praeguseks küll viis korda (!) väiksemas summas taastatud ostud on Tallinna linna eelarves naeruväärne summa ja seda linna kohta, kes kandideerib Euroopa kultuuripealinnaks! Tegelikult vajaks täpsustamist, kuidas uue Eesti avalikku ruumi kunst üldse tekiks. Loodus ei salli tühja kohta: kui seadusandlus on paigast ära või seda üldse ei ole, siis on oht, et nõrgad ja amatöörlikud lahendused hakkavad tooni andma.

Ühe protsendi seaduse läbisurumine võimaldaks kunstielamusi ka avalikus ruumis, kunstnike seisukohalt tähendab selline ühe protsendi praktika arvestatavat töövõimaluse suurenemist. Mõnes mõttes oleks see nagu barjääri murdja ja sildade rajaja kaasaegse kunstimõtlemise, keskkonna ja selle tarbija vahel. Kultuurifoorumitel (kõige esinduslikum vahest 2003. a. mais kirjanike liidu saalis) olen seda printsiipi piisavalt tutvustanud.

Kaasaegne kunst ei ole meie sootsiumis eriti populaarne, võrreldes kasvõi muusika või teatriga. Kuid eelteadmiste vähesusele vaatamata kiputakse kaasaegset kunsti kritiseerima, negatiivset hoiakut võtma. Kuidas sa seda kommenteerid?

Ma arvan, et 1990ndate paradigmaatilised muutused ja uue ühiskonnakorraga saabunud enneolematud võimalused vabaks eneseväljenduseks viisid eesti kunsti pöördesse. Muutuste tempo oli niivõrd kiire, et suurel osal kunstnikkonnast, rääkimata publikust, oli raskusi nendega kohaneda. Kindlasti oli oma roll ka kriitikkonnal, kes asus suhteliselt monoliitsena uutele väljendusvahenditele ja meediatele kunstis teed raiuma. Ja seda suuresti traditsioonilise kunsti represseerimise arvel. Kui kunstnikkond on nüüd, 10 ? 15 aastat hiljem, suuteline rohkem kui kunagi varem radikaalsust sallima ja absorbeerima ning kunstnike erimeelsused väljendusvahendite pinnal on jäänud 1990ndate esimese poole positsioonisõja aegadesse, siis publiku on tollane terroristlik kunstipoliitika näitusesaalidest peletanud. Nüüd on vaja uus publik kasvatada, muud teed ei ole. Eesti muuseumid on viimastel aastatel mitmeid tänuväärseid laste- ja külastajasõbralikke projekte algatanud. Ka uue kunstimuuseumi valmimine võib oodatud läbimurde tuua. Näituse külastamise kui elulaadi propageerimine võiks aga meie triviaalmeedias tegutsevatele kriitikutele jõukohane olla. Erastatud meediale ei saa me aga etteheiteid teha ja pretensioone esitada, kuid Eesti Televisioonile küll. Praegu käivitunud maailmakunsti tutvustavate läänest sisseostetud kunstisaadete programm on väga hea pinnas, millest tuleb kindlasti edasi minna eesti kunstiklassika ja nüüdiskunsti tutvustamise juurde, et lõpeksid need ?sitapurgi? naljad. Publiku harjumine postmodernistliku kunstisituatsiooniga on probleem ka mujal, kus ometigi modernismi karastus all ja konsensus kaasaegse kunsti finantseerimiseks olemas.

Millised on sinu kolme viimase aasta suuremad kunstielamused?

Veneetsia biennaal, mida on küll kunsti hüpermarketiks ja trendimessiks nimetatud, on just seda tüüpi ülevaatenäitus, mis võtab ka kodustelt nägelustelt igasuguse katte, näidates, et võimalusi jagub kõikidele. Kui me rahvuspaviljonid ja kolmanda maailma panuse kaasa arvame, näeme, et kunsti võib teha igasugusel tasandil ja näidata igasuguses kontekstis ning et kellelgi pole tõe monopoli.

Moodsa kunstifilosoofia käibetõdede ja aktuaalse vaimuvara märksõnade illustreerijatena on biennaalid äärmiselt harivad. Igal juhul on need suursündmused. Mis eesti kunsti puutub, siis tegelikult emotsionaalselt läheb mulle vägagi korda Jaan Toomiku looming ja ka see, mida ta on teinud ?KanaNaha? ja viimati ?Saar 2003? kunstisündmuste organiseerijana. Ta tekitab uut pinnast ja loob kunstile nii otseses kui ülekantud tähenduses ?uusi territooriume?, mis ei anasta olemasolevat. Importides Eestisse rahvusvahelist videoinstallatsiooni, assamblaa?i ja kohaspetsiifilist kunsti, pakub ta ka äsja lõpetanud noortele kunstnikele võimaluse esineda võrdsena staaride seltskonnas. Ta loob mõnes mõttes rahvusvahelise kaaluga sündmuse. Seda kummalisem oli, et kultuuriministeerium toetab selle aasta üritust vaid 24 000 krooniga.

Kui jätkad kunstnike liidu presidendina, siis milline on sinu valimisprogramm? Mida tuleks muuta, mida säilitada?

Ma ei tahaks välja tulla programmidega nagu ?Vali mind! Vali kord!?. Igapäevane töö on muutnud seisukohad realistlikumaks. Loomeliitude seadus toob riigi ees lisakohustusi. Andmebaasiga, mis volikogu, juhatuse ja erialaliitude ühise jõupingutusena EKLi aastaraamatuteks vormub, tuleb tegeleda pidevalt. See on loomeliitude seaduse üks tingimus riigilt lisaressursside saamiseks. Otstarbekas oleks sama andmebaasi põhjal arendada välja korralik kodulehekülg, praegune oma äärmise askeesiga on liialt infovaene. Ühinenud Euroopas peab meie visuaalne kultuur nähtavam olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming