Viiskümmend varjundit

Erik Alalooga vanarauast mürisevad objektid ning Risto Tali, Rait Siska ja Temuri Hvingija metallplaatidesse jäädvustatud monumentaalsed hooned pakatavad testosteroonist.

URMAS LÜÜS

Rait Siska, Risto Tali, Temuri Hvingija ja Erik Alalooga näitus „M_M_M_M“ Fahle galeriis kuni 1. IX.

Arusaamatul kombel menukiks kerkinud raamatu „Viiskümmend halli varjundit“ pealkiri sobib kirjeldama ka metallikunstnike Risto Tali ja Rait Siska ning fotograaf Temuri Hvingija koostöös valminud teoseid. Fahle galeriis on väljas suuremõõtmelised alumiiniumplaatidele söövitatud pildid. Kõige aluseks on võetud Hvingija arhitektuurifotod, mille seejärel tandemina toimivad Tali ja Siska on kandnud söövitustehnikaga alumiiniumisse. Võin küll eksida, aga samade tööde varasemad versioonid olid aasta tagasi väljas ka Okapi galeriis. Sel korral on teoseid edasi arendatud ning hapete toimel madalamaks söövitatud pindadele on fotoülekandega lisatud halle varjundeid. See on muutnud pildipinnad varasemaga võrreldes dünaamilisemaks ning toonud lähemale algpunktiks olnud mustvalgetele fotodele.

Hvingija kadreeriv pilk on linnamaastikest välja selekteerinud geomeetrilisi rütme. Akende, rõdude, telliste ja piirete kordumised moodustavad omamoodi algoritme. Need algoritmid on aluseks teistele algoritmidele – linnamaastiku visuaalsetele ja helilistele kordustele, mida piltidel ei ole kujutatud, kuid mille kohalolu on kuklakarvadega tajutav. Valgusfoori roheline-kollane-punane-kollane-roheline-kollane-punane-kollane ehk fooride reguleeritud autokoori rütmilised mootorite väljasuretamised ja taaskäivitamised. Neid saadavad närvilised signaalitörtsud, magava valvuriga putkas veateadet sähviv kuvar, mille sinakas valgus peegeldub läbi akende valgel seinal, hilise tänavamuusiku kümnes kordus mõnest klassikalisest poproki hitist, pilvelõhkuja esimese korruse kohal vilkuv roosalillakirju leedelementidega täidetud silt, ebakorrapärased purjus kampade räusked, kui seltskonnad lainetena asukohti vahetavad, tänavavalgustite reas vigase pirniga plinkiv post. Kogu maailm on tuksuv rütm.

Metallikunstnikud Rait Siska ja Risto Tali on teineteist aastaid täiendanud. Kui Siska paistab silma ootamatute ja teravate ideedega, siis Tali lisab omalt poolt tehnilise perfektsuse. Nende ühiste töödena on valminud suur hulk märkimisväärseid tellimusi, mida vähesed disainerid julgevad ette võtta. Näiteks Narva kolledži kiilitiibadena avanev hiiglaslik värav, ajaloomuuseumi söövitatud raudpõrand, maailma tippkokkade mõõduvõtul „Bocuse d’Or“ kasutatud damaskuse terasega ääristatud hõbekandikud jne. Ka Fahle galeriis on kunstnikud rõhunud traditsioonilise metallitöö edasiarendamisele. Uuendusmeelsetena otsivad nad metallikunstile kohta praeguses maailmas.

Rait Siska, Temuri Hvingija, Erik Alalooga, galerist Meelis Tammemägi ja Risto Tali näituse avamisel.

Endel Apsalon

Kunstnike tehniline perfektsus aitab edastada ka eksponeeritud piltidel kujutatavat kõledat ja puhtavormilist urbanistlikku miljööd. Kui lähemale astuda, saab esmakogemus pildi graafilistest joonekogumitest juurde ruumilise mõõtme. Seda ennekõike põhjusel, et värvist katmata jäetud kõrged pinnad peegeldavad metalseid läikeid. Kui trükitud foto puhul on heleduse tähistajaks paberi loomulik valge toon, siis nende tööde puhul edastab vaatajale valguse kogemust intensiivne valguse läige ise. Seetõttu on kogemus linna betooni- ja klaasidžunglitest märksa autentsem ja vahetum. Aknaklaasidelt peegelduv valgus sõna otseses mõttes pimestab silmi.

Näituse avamisel astus perfor­mance’iga „Metronoomiline luupainaja“ üles kunstnik Erik Alalooga, kes oli vedanud galeriisse hunniku veidraid raudkonstruktsioone. Need koosnesid hoobadest, trossidest, ratastest, ülekannetest ja kettidest. Üksteise järel pani ta konstruktsioonid liikuma ning liikumine tekitas helisid. Mürafoonid hakkasid elektrooniliselt korduma ning ehitasid metronoomilise pulseerimisena üles sellesama helirea – kriuksatused, kriisked, krabinad, uugamine, üürgamine –, mis oli piltidelt kuklakarvadega tunda.

On raske öelda, et Alalooga kasutab oma muusika tegemiseks pille. Pillideks on rütmiliselt vastu terasplekki kolksuv kaalupomm, kitarri helipeale vigast signaali edastav mikromootori magnetiline väli ja kahe rauddetaili omavahelisest hõõrdumisest tekkiv kriipimine. Nagu ta ise ütleb, on tema muusika alus materjalide tugevusõpetus, liigutuste füüsiline ergonoomika, eksituste meelevaldne rakendamine, katse-eksituse meetodi ülimus ja toores jõud.

Selleks et saavutada tõeline ajastukohane Mozarti kõla, töötavad paljud interpreedid aastakümneid, rekonstrueerides toonaseid instrumente, uurides kasutatud materjale ja süvenedes aegadetagusesse hingeellu. Selleks et luua ajastukohaseid helimaastikke, on Alalooga heitnud kõrvale ajaloolise instrumentaariumi. Eri rahvaste pärimuslikel helidel on erinev kõla. Seda seepärast, et esimesed instrumendid valmisid materjalidest, mida võib leida kust iganes. Savisest pinnasest vormiti õõnsad raamid, millele pingutati naabrusest kütitud looma nahk. Bambusvõsast raiuti ehitusmaterjali ning üleliigsetest otsajuppidest seoti kokku esimesed protoksülofonid, igavuse tõttu põrgupiinades vähkrev karjapoiss lõikas puukoorest vile või pingutas pöialde vahele rohulible.

Samasugust loogikat on järginud ka Alalooga ja täitnud ruumi varisenud impeeriumi kunagist vägevust tunnistavate vanarauavirnadega. Tema instrumentaariumi moodustavad hüljatud kodumasinad, tühermaadelt kokkutaritud vanaraud ja tühjaks jäänud tehaste kasutult seisvad seadeldised. Kõik need vanarauast mürisevad objektid ja metallplaatidesse jäädvustatud monumentaalsed hooned pakatavad testosteroonist, kuid seda peenel ja tundlikul moel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming