Vindi ja Samma esteetiline kahekõne

Eero Kangor

Mare Vindi ja Jaanus Samma tutvus olevat alguse saanud üsna omapärasel moel. Nimelt olevat Samma tahtnud endale soetada ühte Vindi teost. Samma olevat (ja ilmselt on ka praegu) Vindi loomingust vaimustuses olnud ega lahkunud tema ateljeest mitte ainult soovitud graafilise lehega, vaid võttis kaasa kauakestva mälestuse äratundmisrõõmust. Ühisnäitusel on väljas 15 Vindi teost. Kuigi  Samma on esindatud vaid ühe video ja nelja digitaaltrükiga, näitlikustavad need üsna selgelt noorema kunstniku austust vanema kolleegi vastu.

Näituse põhirõhk on niisiis Mare Vindi viimase kahe aasta (2009. ja 2010. aasta) loomingul: nimelt lõuendile vormistatud tušijoonistustel (kokku üheksa), millele sekundeerivad tema varasema perioodi pargiteemalised litod 1975. – 1994. aastast. Samma  dokumentaalfilm „Apollo park. Purskkaev” on valminud 2006. aastal ja „Bassein” 2005. aastal, kaks digitrükki sarjast „Poiss” eelmisel aastal. Mõlemale kunstnikule on omane esteetiline väljendusvorm, mõlema looja inspiratsiooniallikas on park kui korrastatud ja kujundatud loodus, kuid teatava erinevusega. Vindi jaoks on see inimese loodud ruum lähtepunktiks ebaolulisest puhastatud pildiruumi loomisel, mis tekitaks vaatajas samasuguse positiivse  tunde, mida kunstnik on kogenud pargiruumi esteetilise mõtestamise protsessis. Samamoodi soovib ka Samma meeldivaid tundeid taastoota, kuid seda eri meediumide, võimalikult paljude meelte kaasahaaramisega sünteetilisel moel.

Väga banaalselt väljendades võiks nende loomingut vastandada kui staatilist ja dünaamilist. Vindi teosed on pealtnäha staatilised, muutumatud ja igavikulised, tema looming eeldab suuremat sisseelamist, vaimu  suuremat aktiivsust. Samma digitrükid võivad pakkuda silmailu ka pealiskaudsele vaatajale, kes naudib kitši ja glamuuri. Vindile on park (või aed) sümboolne ruum, mis tähistab stiihilise looduse intellektuaalset korrastamist. Aed või park ning arhitektuur on inimese loodud ruum, teine maailm looduse (või jumala loodud maailma) sees või kõrval. Arhitektuur ja park on ka sakraalsed, pühitsetud, suletud ruumid, kuhu sisenemiseks tuleb  astuda üle läve. See on sümboolne akt. Vindi loomingus on kahe maailma visuaalseks piiriks aiad, tarad, põõsad ja nende vahel väravad, avaused vms („Park X. Värav”, 2010). Kuigi meid lahkelt kutsutakse sisenema, antakse samal ajal mõista, et see, mis toimub aia sees, jääb meie eest paratamatult varjatuks. Martin Heidegger on kasutanud teadmise kohta kreekakeelset mõistet „aletheia”. Aletheia on miski, mis asub surmajõe Lethe taga, teispoolsuses. 

Oma viimsel teekonnal viiakse hinged üle Lethe jõe Hadese riiki. Teadmine on justkui jalutamine Lethe kaldail, piiriks olevat jõge pidevalt teadvustades, samal ajal üle jõe vaadates ja teadmisi vastaskaldal üha selgemini näha püüdes. Ajalooliselt on arhitektuur ja park eksisteerinud koos: need on teineteisest lahutamatult teineteist täiendanud. Meenutagem kas või Rooma villasid, kloostriaedu, lossiaedu, eramajasid ja nende aiakesi. Vindi sümpaatia  kuulub selgelt nn prantsuse pargile, mille kvintessentsiks on Versailles’ park („Park VI . Pargitee”, 2009). Linnainimesele pakuvad eramaja juures olevad pargid võimalust tunda ennast vabalt avatud ruumis, justkui keset vaba loodust, kuigi see on alati piiratud ruum. Inimene on koduaias näiliselt sama vaba nagu loomad oma avaralt kujundatud loomaaiapuurides. Pargiruum on seega illusoorne ruum. Illusoorsusele viitamiseks ja selle rõhutamiseks  toob Vint pildiruumi eri tasandid: trepid, läbipaistvad, ainult joonega markeeritud objektid („Park IX. Kerge Pilvitus”, 2010). Sellesarnast tehnikat on 1970ndate keskel kasutanud ka Ando Keskküla („Linn”, 1975). Vindi lähtekohaks oma joonistuste loomisel võivad olla kas konkreetsed fotod või abstraktsed ideed, kuid tulemuseks on kõigest ülearusest puhastatud pildiruum. Paradoksaalne on asjaolu, et esmapilgul võivad Vindi maastikud tunduda kõledate,  tühjade, külmade ja heidutavatena, sest nad on lausa ebainimlikult kõigest juhuslikust puhastatud. Seda apolloonilist ratsionaalsust tuleb aga mõista esteetilise taotlusena. Erinevalt reaalsetest parkidest, mis ilma inimeseta ei eksisteeri ja vajavad pidevalt hooldust, et mitte muutuda pelgaks looduseks, näivad Vindi pargid muutumatud, ajatud: neis pole aega, vaid ainult ilu. 

Jaanus Samma esteetiline hoiak on tema põlvkonnale omaselt kitšilikum ja apelleerib vahetumalt visuaalsusele. Samma videos „Apollo park. Purskkaev” võib näha otseseid viiteid Vindi loomingule. Tema silma läbi nähtud Kadrioru park on inimtühi samamoodi nagu Vindi park. Video peategelaseks on park ise, mida kujutatakse justkui iseenesest toimiva  ilusaid vaatemänge loova masinana. Nagu kellavärk hakkab tööle purskkaev, puulehed pööravad end tuules, et luua valguse ja varju mänge pargiteedel ja treppidel. Video taustaks mängib rahustav muusika, mis mõjub sooja briisina. Näitusele valitud uued teosed seeriast „Poiss” täiendavad video loodud sünesteetilist efekti. Vee pind on siin teostatud läikivate litritega. Kui satute TAM i galeriisse päikselisel päeval, siis võite näha, kuidas see kõigis spektrivärvides  pärlendama hakkab.

Minule meenusid jalutuskäigud samas Kadrioru pargis, mida ma ikka ja alati mäletan päiksepaistelisena, see, kuidas veepinnalt vastu helkiv päike pimestab silmi ning kuidas purskkaevu pritsiva vee kohin ja soe ilm teevad uimaseks ja rammestavad. Vindi ja Samma töid sellel näitusel koos vaadates saab kogeda intellektuaalset pingutust ja sünesteetilist manipulatsiooni. Kuigi Samma on esindatud väiksema arvu teostega,  ei tähenda see sugugi, et ta oleks seatud tagaplaanile: kaks kunstnikku täiendavad teineteist oma arusaama ja lähenemisviisiga, kuigi jagavad samu väärtusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming