Viru väljak kui edasiarendamisvõimaluste paljusus

TOIVO TAMMIK

Viru hotelli nimeline plakatlik antisümbol on neutraliseeritud. Eestis saadab iga suurema kaubanduspinna ehitamist suuremat sorti kära ja sõnavaht. Viru keskus kerkis salapärase objektina keset linnakeskuse tühermaad, kusjuures nii arhitektuur kui logistika jõuti solgiga üle valada enne, kui keegi üldse aru sai, millega on tegemist. Järjest enam võib mööduja veenduda, et tegemist on silmapaistva arhitektuuriga, linliku kvaliteetkeskkonnaga. Tallinnast on saamas linn. Ajalukku vajub Ain Padriku kuulus lause: ?Pole ammu linnas käinud, peab vist Riiga sõitma?. Ja seda tänu Viru keskusele. Pole ka ime, et esimesena tabas alles pooleli ehituse linnaehitusliku õnnestumise ära korraks Eestisse tulnud emigrant-arhitekt Harry Shein, mitte mõni kohalik sulesepp.

Viru hotell kerkis kunagise turuväljaku serva domineerima Viru tänava ja vanalinna üle. ERKI arhitektuurikateedri mandaatkomisjon aktsepteeris kaheksakümnendate keskpaiku küsimuse ?Kus valitseb Tallinnas kõige hävitavam linnaehituslik kontrast?? ainsa õige vastusena: Viru hotelli ja Viru tänava vahel.

Oma arrogantsis oli Viru hotell peaaegu sama veenev kui tema visuaalne eeskuju Oscar Niemeyeri 1960. aastate Brasiilia Rahvuskongressi palee. Kui Brasiilias täideti suurejoonelise jumaliku geomeetriaga tühjust, siis Tallinnas paisati (oma tegijate poolt) keset linnakudet totalitaarses ajas toimima pandud paindumatu sümbolrajatis (küll koos suurepäraste ajastuomaste interjööridega). Brasiilias megautoopia oodatud määral käima ei läinud, kuid ega Niemeyeri puhtad vormid selles süüdi ole.

Arhitekt loob ruumi ja kui vaja, siis kasvõi vaatamata reþiimile ja rahale, kui vaja, siis nendega koos. Samas on looja ise tihtipeale liigkriitiline seda sorti produktsiooni suhtes: Albert Speer kirjutab mälestustes oma kavandatud Zeppelinfeldil toimunud NSDAP ?suurkogul? organiseeritud tõrvikute ja proþektoritega toimunud valgusetenduse kohta: ?Arvan, et see ?tuletempel? oli esimene arhitektuuriteos selles kunstiliigis, minu jaoks jääb see vaid suurepäraseks ruumiliseks lahenduseks ja ei muuks, kuid samas ainsaks, mis elab üle oma aja.?

Saarineni maja idee

Uus Viru keskus hakkab moodustama uut ja seni olematut linnasüdant, olles ühtlasi üheaegselt nii bussijaam, hotell, restoran, kiirsöökla, toidu- ja pudupood, elamu, garaaþ, vaateplatvorm, katuseaed kui ka loodetavasti kunstikeskus ning kohtumispaik.

Viru megaväljakuga seondub lähiajaloos kaks mentaalselt tähelepanuväärset objekti: veel seitsmekümnendatel asus seal toekas paksude kiviseinte, võlvlagede ja hollandi ahjudega lastepolikliinik, milles on ilmsesti käinud kõik nüüdseks keskealised tallinlased, ning selle läheduses paiknes legendaarne pika saaliga kino Foorum. Foorumi põnevat pseudoklassitsistlikku fassaadi soovitas Vilen Künnapu kunagi ühes kirjatükis säilitada intrigeeriva detailina olümpiatuhinas Narva maantee algusesse pressitud büroohoone fassaadis. Peale nimetatud ammu kadunud objektide ei olnud Viru väljakuks nimetatud ehituskrundi mõjuväljas midagi tähelepanuväärset peale Viru hotelli alusel läbipääsul tekkinud kurikuulsa tuulekoridori.

XX sajandit läbiv linnaplaneerimisunistus Viru väljaku näol sai hoo sisse Eliel Saarineni ?Suur-Tallinna? projektiga enne I maailmasõda, mil seal pidid koha leidma uus Raekoja väljak koos raekojaga. Saarinen mainib oma Suur-Tallinna planeeringu seletuskirjas: ?Rekonstrueerimine muudab väljaku linna elavaimaks ärikeskuseks, nii et väljakuäärsete kruntide omanikud võivad olulise kasumitõusuga arvestada.? Prohvetlikud sõnad. Samas märgib ta, et kaasaegse city rajamiseks on sobivaim piirkond nimetatud Raekoja väljakust edasi piki Tartu maanteed. See tendents on viimastel aastatel realiseerumas.

Viru väljaku planeerimiskonkurss mõned aastad tagasi tõukas protsessid Tallinna keskosa suurimal tühermaal käima. Konkursitöö lahusmahtudega tagasihoitumast kompleksist on saanud Tallinna esimene megastruktuur, kus põimuvad ajalooline linnastruktuur ning kesta all segilöödud funktsioonid. Toomas Tammis kirjutas 1997. aastal ajakirjas Maja (nr. 1) essees ?Arhitektuuri jõud? Saarineni projekti järgi 1912. aastal Pärnu maanteel valminud endise Krediidipanga majast, et ? ? just organiseeritud prügikoristus ning senisest märksa tihedam ning suuremastaabilisem kaupade juurdevedu nõuavad suhteliselt väikesel krundil uut ruumilist keerukust. Neile lisandub veel teise korruse siseõu klientide ning elanike tarbeks. Siin on selgelt näha, kuidas tüpoloogiad hakkavad ruumiliselt läbi põimuma ning kattuma. /—/ Sisulist paindlikkust ümbritseb veel traditsioonilise linna pilti mahtuv väline nahk. /—/ Millega Saarinen katsetas Tallinnas 1912, oleks nüüd vast võimalus juba uuel tasemel edasi minna.?

See tõdemus on nüüd saanud uue väljundi Viru keskuse näol; mainis ka Viru keskuse üks arhitektidest Ain Padrik eriliselt ära Saarineni maja kui kunagise eeskuju ja arhitektide unistustemaja.

Viru keskuse ja Tallinki hotelli valmimisega on Laikmaa tänav valmis saanud. Kammerlik rulameeste väljak tulevase Hämariku kuju ümber haarab maapinna kohal hõljudes enda visuaalsesse ruumi ka ümbritsevad tänavad ning vaatab pisut üleolevalt tänavatasandi saginale. Põhjamaades ei leidu just ülearu palju hästi toimivaid väljakuid, ikka kipuvad need devalveeruma busside ringipööramise kohaks nagu Helsingi raudteejaama esine või paremal juhul väikelinna haljastatud ruumiks nagu Seinajoki Aalto objektidega. Viru keskuses algab kohisev allmaaelu Kaubamaja esiselt ja suundub mööda pandusi bussiterminaali. Sinna suundub ka seni lakkamatut kirumist leidnud jalakäijate tunnel. Meenub prantslaste idee kuuekümnendatest rajada Pariisi olulised objektid Seine?i alla. Kaubamajast kulgev galeriimaht üle Gonsiori tänava tekitas tuttavas inseneris küsimuse, et miks see mõned korrused kõrgem ja dünaamilisem ei võiks olla. Vaated vanalinnale on jalutajale tagasi kingitud vana head modernismitraditsiooni pidi katuseterrassidelt ja parklatest. Keskuse kui masin-maja sisemuses sagivad toidupoest tulevad ja Lasnamäe bussile tõttavad inimesed, mööda panduskruvi liiguvad autod ja noored ringi hängima, tðillima, snillima, ðeikima ja mida veel. Linnafiiling, ootamatud vaated ning vertikaalühendused, lõhnad, sumin?

Künnapu, Padrik ja Raha

Tallinn on logistiliselt raske linn: liblikakujulisena kahe vee vahele pressitud, ringteid pole võimalik moodustada või need ei tööta, loendamatud raudteeliinid eraldavad müürina terveid linnajagusid, mille elanikud pole teisel pool raudteetammi võibolla kunagi käinudki. Kunagine veetlev kujund Linnahalli puhul, kus hoone kasvas üle sadamaraudteede, on eelnevast tulenevalt võibolla Tallinna võimalus. On ju Künnapu ? Padrik oma LA Gateway kogemustki uue Viru keskuse struktuuri sisse mahutanud. Palju räägitud edaspidine areng viitab võimalusele liikuda Kaubamajast läbi Viru keskuse üle Narva maantee Rotermanni kvartalisse ja sealt otse sadamasse. Endise Viru väljaku nimelist ala kattev hoonestus võiks kujuneda teatavaks teedrajavaks ja printsiipe loovaks üksuseks, millele Peter Cooki vanas heas Archigrami ajast tuttava plug-in City laadis võiks lisanduda rohkelt uusi ühikuid Rotermanni kvartalis ja sadamas. Selle utoopia järkjärgulist teostumist soosib muuhulgas ka asjaolu, et Eesti meri on tegelikult tuuline, hall ja kõle ning paljukiidetud mereäärsetel kruntidel saab tegelikult merevaadetest osa enamiku aastast siiski siseruumidest, mitte aga rootsi arhitektide poolt meile vägisi imporditavatelt bulvaritelt ja jahisadamatest.

Viru keskuse üldilmel on kolm kujundajat: Künnapu, Padrik ja Raha. Kusjuures esimeste sõna on peamiselt peale jäänud, arhitektid on koordineerinud päris meeletut masinavärki, kus tihtipeale ei juhita enam (nagu moodsates juhtimisteooriateski) mitte protsesse, vaid inimesi. Ülakorruse kunstikeskus kui objekti tuum alles ootab heatahtlikku kosilast. Kohale pole jõudnud ka sensuaalne ja vene konstruktivistide ning neobrutalistide unistusi tasakaalustav hiidnaine rulaväljakule. Võiks vihjamisi väita, et Tallinnas on metamorfoosi tulemusena Niemeyerist saamas Meier.

Lisaks läbi korruste ulatuva eri funktsioonide virvarri on seni olematu Viru väljak võtnud üsna müstilise esinemisvormi, liueldes tükina hiidnaise jalge all tänavapinnast tõstetuna ning ülal keskuse katustel. Viimase on ära tabanud noored, kes tðillivad ja hängivad seal kümnete kaupa tundide viisi. Tekkinud on kvaliteetne, linnalikult anonüümne urban space, mis vonkleb tänavatasandilt mööda pandusi ja treppe parklatesse ja sisetänavatele ning sealt jälle välja.

Viru keskuse kargevalge mütoloogiline arhitektuur, tohutu aatrium siseruumis, sisemine ja välimine dünaamika, edasiarendamisvõimalusvõrrandite paljusus annavad lootust, et Tallinnast kujuneb linn, mille fiilingut kiidetakse sarnaselt Londonile või New Yorgile. Laviin on teele läinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming