Visuaalkunst vajab keelt

Quinn Latimer: „Kunstiväljal peetakse kirjutamist abivahendiks, mitte omaette valdkonnaks.“

KAARIN KIVIRÄHK, MARIA ARUSOO

Quinn Latimer on kunstikriitik ja luuletaja ning eelmise aasta „documenta 14“ publikatsioonide toimetaja. Tema käe all valmisid kõik „documenta 14“ kataloogid ja lugemikud ning neli mahukat ajakirjanumbrit South as a State of Mind. Eelmisel aastal ilmus ka tema kirjutiste kogumik „Nagu naine“ („Like a Woman“), kus joonistuvad välja tema loomingut läbivad feministlikud vaated. Tallinna külastas Quinn Latimer Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ning EKA kunsti­teaduse ja visuaalkultuuri instituudi korraldatud loenguseeria „Rahvus­vaheline laeng“ raames.

Maria Arusoo: Nimetad end feministlikuks kirjutajaks ja toimetajaks. Mida selle all täpsemalt mõtled?

Tihti võetakse feminismi väga otseselt: feministlik kirjutamine tähendab vaid naiste toetamist, naisküsimusest kirjutamist. Mina feminismist nii ei mõtle. Väga oluline on idee feminismist kui metodoloogilisest probleemist, kirjutajana tähendab see mõistmist, et keel on kontrolli saavutamise vahend. Maailma ajalugu, mida keele kaudu jutustatakse, on lugu, mida jutustab (ja kus osaleb) väga väike osa inimestest. Olla feminist tähendab seda muuta, pakkuda ruumi häältele, mida tavajuhul vaigistataks. See ei tähenda ainult hääle andmist naistele, sest on palju naisi, kes ei ole feministid ja keda ei huvita inimõigused. Olla feminist tähendab poliitilise eetika toomist kõigesse, mida teed, alustades sellest, millised suhted on sul inimestega, kellega koos töötad – kuni su ühiskondlike vaadeteni. On palju inimesi, kelle vaated ühiskonnale näevad paberil väga head välja, aga nende igapäevased teod ei räägi eetikast ega feminismist.

Ma olen naine, kes on väga privilegeeritud: valge, läänest ja minu emakeel on inglise keel. Aga ikkagi. Ükskõik, kuhu ma ka ei lähe, igal pool näen vaigistamist. Iga õhtusöögil mehed räägivad ja naised kuulavad. Sama kordub igal koosolekul kontoris. Isegi kui muuseumil on naisdirektor ja -kuraatorid või kui kogu ajakirjatoimetus koosneb naistest, siis keda näeme ajakirjades ja muuseumides? Ikka enamjaolt meeskunstnikke ja -kirjutajad. Ning enamasti valgeid mehi.

Quinn Latimer: „Nagu kriitiku ja kunstniku suhe peaks olema kasulik mõlemale, nii peaks ka toimetaja ja kirjutaja suhe olema ilus kogemus.“

Erakogu

Arusoo: Kuidas sa oma hääle leidsid? Kas feminism oli kogu aeg sinu jaoks olemas? Sa kasvasid ju feministlike vaadetega perekonnas.

Mu ema oli aktiivne feminist ja mind ümbritsesid raamatud feministlikust kunstist, filosoofiast, teooriast. Ema ei lubanud mul nukkudega mängida ja ilusaid kleite kanda, minu vastupanuvorm oli olla hästi naiselik. Noorena meeldis mulle väga end üles lüüa. Hiljem kadus see vastupanu mingis osas ära, hakkasin kirjutama politiseeritumaid tekste. Kuigi olen alati kirjutanud luulet ja seda ka õppinud, siis oma hääle leidsin kunstikriitikat kirjutades, nii veider kui see ka pole. Kui olin 30-aastane, kolisin Euroopasse, kus mul polnud sissetulekut. Elasin Šveitsis, kus on väga palju kõrgetasemelise programmiga muuseume, olin seal ainuke ingliskeelne kriitik ja hakkasin raha teenimiseks rahvusvahelistele ajakirjadele kirjutama. Kui kogu aeg kirjutada, muutud väga vabaks, õpid kasutama mitmesuguseid hääli ja keeli. Kriitikat kirjutades tekkisid ka uued ideed, kuidas luulet kirjutada. Seetõttu ei taha ma kunstiajakirju kritiseerida, kuna need aitasid mul oma häält leida.

Kaarin Kivirähk: Hiljem oled töötanud ka toimetajana. Kuidas see töö on sind arendanud?

Ma ei leidnud oma hääle mitte ainult kirjutades, vaid ka toimetades. Olles teiste inimeste häälte sees, üritasin välja mõelda, kuidas toimetada neid nii, et need kõlaksid võimalikult nende endi moodi, aga parimal võimalikul viisil. Toimetajatöö tähendab kirjutajate häälte ja mõtteprotsessidega töötamist, mõistmist, kuidas on tekstis kasutatud süntaksit, rütmi, aga ka ühiskondlikke vaateid. Selle protsessi käigus saab toimetaja kirjutajaga väga lähedaseks. Tunnen inimestega, kelle kirjutisi olen palju toimetanud, lähedust. Nende hääl on minu peas kinni. Usun, et toimetajad, kes on minu tekstidega töötanud, hoiavad ka minu häält oma peas. Nagu kriitiku ja kunstniku suhe peaks olema kasulik mõlemale, nii peaks olema ka toimetaja ja kirjutaja hea suhe ilus kogemus. Minu meelest on parim võimalik suhe kirjutaja ja toimetaja vahel samuti feministlik.

Arusoo: Kohe pärast Adam Szymczyki määramist „documenta 14“ kunstiliseks juhiks liitusid sa tiimiga trükiste toimetajana. Documenta on suur institutsioon, millele pannakse suuri ootusi ja toimetajana oled ikka mingis mõttes jõupositsioonil. Millise eesmärgi sa sinna minnes endale seadsid?

Alguses olin „documenta“ juurde tööle asumise suhtes väga skeptiline ja ebakindel. Ilmselt seetõttu, et nägin end noore luule valdkonnast tulnud Ameerika naisena. Ma polnud Saksa kunstiajaloolane, mis oleks olnud sellise näituseprojekti puhul oodatav taust. Aga ma olin Adam Szymcykiga aastaid koos töötanud, mistõttu oli meie vahel endastmõistetav usaldus. Olen tema kirjutisi palju toimetanud, seetõttu mõistsin tema häält ja tunnetust ning tema mõistis mind. Uskusin, et ta ei kutsuks mind osalema, kui see, mida ma teen, oleks liiga kaugel sellest, mida vaja on. Võtsin ma „documenta“ konteksti ja rolli Saksa ajaloos väga tõsiselt.

Tavaliselt on nii, et kui ajakiri teeb feministliku teemanumbri või muuseum feministliku näituse, kutsutakse kokku hulk naisi, tehakse erinumber ja näitus – ja siis minnakse n-ö tavalise programmi juurde tagasi. Mina nii ei tahtnud teha. Seega pole „documenta 14“ väljaannetes midagi temaatiliselt feministlikku. Kuid ma lähenesin kogu oma tööle feministlikult: otsisin feministlikke hääli ehk siis feministlikult mõtlevad autoreid, kes „documenta“ tarvis kirjutaksid. Seejuures oli oluline ka feministlik juhtimine, mis tähendab austust kaastöötajate suhtes, stressirohkes keskkonnas võimalikult rõõmsat ja vaba suhtlust. Ma ei tahtnud, et eesmärk pühitseks abinõu. Abinõu pidi peegeldama seda tööd, mida tegime ja mille eesmärk oli välja pakkuda eetilisemat ühiskondlikku reaalsust kui see, kus praegu elame.

Arusoo: Kuidas sündisid sinu toimetatud „documenta 14“ ajakirja South as a State of Mind 4 numbrit?

Kriitikuks olemise juures on see hea asi, et vahel tellitakse lugu millestki, millest oled olnud väga huvitatud, aga pole olnud aega sellesse süüvida. Selles mõttes on „documenta“ nagu doktorikool, sest oled viis aastat ühes teemas sees. Muidugi tuleb suure projekti puhul ühel hetkel oma enneolematud mõtted ja kontseptsioonid korraks kõrvale jätta ning lihtsalt tööle hakata. Töötada nii hästi kui võimalik. Kreeka kuraator Marina Fokidis asutas 2012. aastal ajakirja South. See oli sisuliselt „documenta 14“ esimene positiivne tulemus. Lõuna ja põhi on suhtelised üksused ja eksisteerivad vastavalt sellele, kus asume. Meile oli oluline, et läheneksime kõigele kunsti kaudu, kuid kaasaksime ka poliitikat. Iga number kasvas välja ootustest ja mõtetest, mis meil olid tekkinud „documenta“ ja ka üksteise suhtes. Olen alati mõelnud neljast numbrist kui komplektist.

Kivirähk: Elasid „documenta“ ajal Ateenas ja elad seal ka praegu. Milline on (kunsti)elu Ateenas nüüd, mil „documenta 14“ on läbi saanud?

Kindlasti väga erinev. „documenta“ ajal töötasin palju, elasin samas naabruskonnas, kus asus kontor, suhtlesin eelkõige nendega, kes „documenta’le“ töötasid. Igal õhtul veetsin aega linna külastavate kunstnike-kuraatoritega. Linn oli väga aktiivne „documenta 14“ ja ka kaasprojektide tõttu, sest „documenta“ inspireeris Ateenasse tulema ka kunstnikke, kes ei olnud selle suurprojektiga seotud.

Armastan Ateenat endiselt ning kuigi see on vaene ja väga tume, on see linnana inspireeriv. Minu naabruskonnas on palju skvottereid ja sõjapõgenikke, kes on seal juba aastaid lõksus olnud. Kuid nüüdiskunsti olukord on keeruline – seda ei toeta riik ega erakapital. Seega kui küsida, kauaks ma Ateenasse jään, on oluline, kas mul on seal midagi teha. Mu sõbrad tahavad seal uue projektiruumi avada, kuid ma pole kindel, kas tahaksin pärast viit aastat väga intensiivset tööd taas organiseerimise ja administreerimisega tegeleda. Tahaksin taas kirjutamise ja õpetamise juurde minna, kirjutada uue raamatu.

Arusoo: Kuulsin oma Ateena tuttavatelt juba enne „documenta 14“ ametlikku algust, et sealseid inimesi ei kaasata piisavalt.

Muidugi saaks alati paremini teha. Arvan, et kui Ateenasse tulime, polnud sealsetele kunstiinimestele piisavalt arusaadav, et kuigi „documenta 14“ tuli Ateenasse, ei põhine näitus Kreeka, vaid kogu maailma kunstil ja kunstiväljal. Seda vaid juhiti Ateenast. Seega arvan, et paljud kunstnikud said valesti aru, kui arvasid, et neid kõiki haaratakse kaasa. See polekski olnud võimalik. Kui töötad ühe Kreeka kuraatori või kunstnikuga, on kohe kõrval teine, kellele see valik ei meeldi. Tegelikult kaasasime Kreeka kunstiväljalt väga palju inimesi. Nendeta poleks saanud seda projekti teha. Tegelik kriitika Kreeka poolelt pole mitte see, et me neid ei kaasanud, vaid et kaasasime valesid inimesi. Meie kommunikatsioon oleks pidanud olema palju selgem, kuid kõiki poleks me niikuinii suutnud õnnelikuks teha.

Kivirähk: Tundub, et kunstniku kõrval on kunstivälja kõige prestiižsem tegelane kuraator. Sina oled end määratlenud kirjutajana, mis on üsna erandlik. Kas sul ei ole survet olla ka kuraator?

Olen paar korda kureerimist proovinud, aga ausalt öeldes polnud see nii nauditav kui kirjutamine. Tundsin, et pean proovima, sest seda nagu oodati minult. Kunstimaailmas on arusaam, et kui sa pole just kunstnik, siis on suurim eesmärk saada kuraatoriks. Mul on sellega seoses üks naljakas lugu. Kuna kirjutasin palju Artforumile, sattusin mõned aastad tagasi „Art Baseli“ messi ajal Artforumi inimestega aega veetma. Kohal oli ka toonane väljaandja Knight Landesmann (Artforumi endine väljaandja, kes 2017. aasta lõpus ahistamissüüdistuste tõttu skandaaliga tagasi astuma pidi – toim), kes pani mulle käe ümber, nagu ta alati kõigiga tegi, ja küsis, mida ma tulevikus teha tahan, vihjates, nagu peaksin nimetama mõne muuseumi või asutuse, kus töötada tahan ning et kirjutamine on vaid samm millegi olulisema suunas. Mina vastasin, et Knight, tegelikult tahangi kirjutada. Ta vaatas mind nii lõputu pettumusega.

Mõelda, et isegi maailma tuntuima kunstiajakirja Artforum väljaandja ei võtnud kirjutamist tõsise tööna. Justkui kirjutajal ei saagi ambitsiooni olla. Mina seda ei usu. Kuid sellised juhtumid näitavad selgelt, et kunstiväljal on kirjutamine nagu abivahend, mitte omaette žanr.

Arusoo: Kui käisin kunstikoolis, rõhutati alati, et peame saama kunstnikeks. Kunagi ei selgitatud tervet kunstimaailma süsteemi. Tuleks mõista, et kuraator või kunstikriitik ei ole ebaõnnestunud kunstnik, vaid võib olla andekas just sellel alal. Kunstimaailm on komplekssem kui vaid kaks-kolm väljundit.

Ma ei taha kõlada nõmedalt, aga paljud, kes kunstikriitikat kirjutavad, ei ole head kirjutajad. Neid ei huvita keel ega kirjutamine iseenesest, neile on kirjutamine vaid vahend, et saada kuulsaks kuraatoriks ja brändi osaks. Alati on erandeid, on imelisi kriitikuid, aga see pole reegel. Arvan, et kriitikas peaksid olema kõrgemad standardid, kriitika võiks olla eksperimentaalsem. Kunstiajakirja nägemus kriitikast on tihtipeale väga kitsalt raamistatud.

Arusoo: Kunst põhineb visuaalsel materjalil. Millisena näed keele rolli selles maailmas?

Asja teeb huvitavaks just see, et keel on mõtlemise tööriist. Saab mõelda ka visuaalselt, kuid tavaliselt mõtleme ikkagi keeleliste vahenditega. Kunstiobjekti ümber on vaikus, mis annab mõtlemiseks ja keskendumiseks vajaliku ruumi.

Mõtted peavad aga kuidagi välja tulema, mitte jääma inimese pähe ja kehasse. Mõte tuleb välja keele, rääkimise, kirjutamise, kriitika abil. Mis on kunst ilma keeleta? Millises vormis selle üle arutleda, seda õigustada või sellele vastu rääkida? Keel vajab visuaalkunsti ja visuaalkunst vajab keelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming