Võluv Dora Gordine

Anu Tokko

Näitus „Dora Gordine. Skulptor, kunstnik, disainer” Adamson-Ericu muuseumis kuni 5. VIII . Näitus on koostatud Dorich House’i muuseumi kollektsiooni põhjal. Kuraatorid Fran Lloyd, Jonathan Black ja Brenda Martin Londonist ning Juta Kivimäe ja Ülle Kruus Tallinnast, kujundaja Inga Heamägi. Kunstnik Dora Gordine’ist (1895–1991) on viimasel ajal üsna palju räägitud. Üle pika aja on tema loomingut taas Eestis näha, sedakorda Adamson-Ericu muuseumis (viimati esines ta Tallinnas kunstiühingu ARS näitusel 1921. aastal). Näitusesaalis kostev šansoon „Ei, ma ei kahetse kunagi” („Non, je ne regrette rien”) Edith Piafi unustamatus esituses võtab kokku Dora Gordine’i loojanatuuri: ta oli imetlusväärne skulptor, kes järgis alati oma põhimõtteid, ei mingeid kõhklusi, ei mingit kahetsemist. Gordine käis omapead ja talitas oma sisetunde järgi, tema seesmisest põlemisest vormusid modernistlikud ja klassikalised skulptuurid. Dora Gordine oli palju reisinud laia silmaringiga naine. See peegeldub ka tema loomingus. Tähelepanu on tema tööde seas püüdnud arvukad rassitunnustega portreepead. Eriti paelus Gordine’i Aasia inimene, kelle liikumises ja olekus leidis ta kunstilist väljenduslikkust. Tema huvi idamaade vastu sai alguse juba 1920. aastate hakul tutvusest vene orientalisti ja literaadi Aleksei Baioviga (1899–1923, pseudonüüm A. de Hauteville).

Gordine’i üks tuntumaid taieseid on „Hiina filosoof” (1926, pronks), mille modell oli Shanghai tudeng Chia-Chu Chang (1902–1985). Chang peatus 1926. aastal Pariisis, olles teel õpingutelt Ameerikas koju Shanghaisse. Dora Gordine kohtus temaga juhuslikult ning palus endale poseerida. Changist (Zung-Zungist, nagu ta Dorale saadetud postkaartidele alla on kirjutanud) sai Gordine’i pikaajaline sõber. „Hiina filosoofi” näol on tegemist ajatut tarkust kandva mediteerijaga. Taies esindab hästi Gordine’i puhta vormi otsinguid, samuti tasakaalu traditsiooni ja uuenduse vahel, mis on tema loomingule läbivalt omane. Gordine ei kujuta oma teostes mööduvaid nähtusi, meeletusi, raevu jms. Vastupidi, need kõnelevad ajatust, seesmisest jõust; Gordine tunnetab oma kujutatavat läbi ja läbi, jättes vaatajale temast nähtavale ainult kõige olulisema. Samad kriteeriumid väljenduvad ka näitusel eksponeeritud töödes „Guadeloupe pea” (1926–1928, pronks), mille kunstnik modelleeris Pariisis, ning „Hindu pea” (1930-1933, pronks), mis valmis Singapuri raekoja jaoks.

Dora Gordine’i autoportree „Purpurne pea” (1930-1932, pronks) valmis Malaisias. Kunstnik on end kujutanud umbes 35aastasena, kuklas suur krunn – nii kandis ta oma juukseid peaaegu alati. Portreed silmitsedes tekib mõttesse sõnapaar „pretensioonitult pretensioonikas” – aus portree naisest, kes tundub olevat ühtaegu nii leebe kui oma otsustes täiesti kõigutamatu. Kuigi Gordine’i haridusest pole kindlalt teada peaaegu mitte midagi, on ta ühes intervjuus 1938. aastal sellest pisut jutustanud. Algselt oli ta õppinud töötama hoopis puiduga, kuid leidis üsna pea, et puit on paljuski anakronistlik, tagasivaatav materjal. Pronksi näol leidis ta endale sobiva materjali, milles valmis suurem osa tema skulptuuridest.

„Kõndiva mehe torso” (1927, pronks) on samuti üks Dora Gordine’i populaarsemaid töid. Siin on ilmsed mõjutused Aristide Maillolilt (1861–1944) ning Auguste Rodinilt (1840–1917), ühed vähestest skulptoritest, keda Gordine imetles. Tegemist on klassikaliselt stiliseeritud lihtsa ja mõjusa skulptuuriga. Kujutatud on ideaalse mehe kitsaste puusade ning laiade õlgadega vormi jõulises-nõtkes liikumises. Teine mehe torsot kujutav skulptuur „Pealpool pilvi” (1944–1945, pronks) kinnitab veel kord kunstniku pieteeditundlikku lähenemist minevikule ja samas moodsa maailma võimaluste imetlemist. Teost vaadates ei ole kahtlustki, et Gordine’i eeskuju peitub Antiik-Kreekas. Mehe klassikaline poos ja kehajooned etendavad täiust, mis on omane marmorisse raiutud kreeka skulptuuridele. Teose pealkiri annab vihjeid modelli kohta, kelleks oli Briti kuninglike õhujõudude ohvitser.

Dora Gordine’i võluv isiksus peegeldub tema loomingus ja teoste sünniloos. Adamson-Ericu muuseumis on esindatud Gordine’i loomingu parimad näited. Kunstniku eluloost on aga tänaseni veel tegelikult palju teadmata ja suurem osa rajaneb vaid oletustel. Juba tema sünnidaatum on küsitav, kuna Dora Gordine’i elu jooksul nihkus tema sünniaasta pidevalt ajas edasi (tõtt-öelda on suurem jagu Dora Gordine’iga seotud aastaarve tinglikud). Dora Gordine’i elulugu on Sirbis käsitlenud Juta Kivimäe artiklis „Dora Gordini teekond suurde kunsti algas Tallinnast” (25. VIII 2006). Täpsustavaid märkusi sel teemal on teinud Jüri Hain Sirbi artiklis „Veel Dora Gordine’ist” (29. IX 2006). Põhjalikku lisalugemist pakub 2007. aastal ilmunud kunstniku monograafia, mille on kokku pannud Jonathan Black ja Brenda Martin (Dorich House Museum).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming