Vorm on kolmedimensioonilise kunsti pärisosa

Reet Varblane

Mare Mikoffit küsitleb Reet Varblane        Su viimase, arhitektuurimuuseumi näituse pealkiri on „Linnaskulptuur”. Kuidas määratled linnaskulptuuri? Milline on monumendi ja linnaskulptuuri suhe? Kas ja kuivõrd mõjutab linnaskulptuur linnakeskkonda?  Mingil määral tingis selle teema arhitektuurimuuseum, selle kohaspetsiifika. Iseenesest on näitus minu avalikku ruumi tehtud tööde kokkuvõtlik ülevaade: valikuliselt on väljas viie, aastatel 1977–2010 tehtud linnaskulptuuri fotod. Lisaks kolm uut ideed, mis on objektidena paigutatud näitusesaali keskele. Minu enda tõekspidamised ja meie nõuded linnaskulptuurile on vahepeal üsna palju muutunud ehk, kui teisiti väljendada, siis Henry Moore’i modernistlikele taiestele on ühisruumis lisandunud Maurizio Cattelani figuraalsed objektid. Linnaskulptuuri nagu ka arhitektuuri tuleb võtta linnamaastiku osana. Nii on see olnud läbi aegade. Mõnikord on neil üpris raske vahet teha. Sama on ka skulptuuri tähendusega: vahepeal oli see ikka väga laialivalguv, viimasel ajal  on aga hakanud oma esialgsetesse piiridesse taanduma – skulptuuri all mõistetakse taas kolmemõõtmelist kunstiteost. Monumendi mõiste puhul, eriti mälestusmärgi mõttes, läheb asi tõsisemaks ja vastutus suuremaks. Juhtub, et installatsioon kui selline ei sobi ning et figuur peab käima asja juurde. Olen arvamusel, et ka monument, kui vaja, võib olla hoopis ajutine nähtus. Võime lähtuda klassikalistest kaanonitest, nagu see on olnud aastasadu, või  neid eirata ja mõelda välja uusi reegleid. Ebaõnnestunud linnaskulptuur on intensiivne keskkonnareostus. Õnnestumise korral, kui see on loodud kunstniku ning talle esitatud nõudmiste, sootsiumi ootuste kokkulangemisel, ühisel mõistmisel, on positiivne efekt väga suur. 

    

Nimeta mõned linnaskulptuurid, mis sulle on korda läinud. Miks?     

Mul on lemmikuid palju, eri kohtadest ja aegadest. Mõned on seotud arhitektuuriga, teised erineva üldistusastmega figuraalsed lahendused. On monumente, mille kohta on raske öelda midagi muud kui arhitektuur. Osa on  väga minimalistlikud, kuid leidub ka barokselt vormikaid. Igal linnal on ju omad traditsioonid, erinevad võimalused uute skulptuuride paigutamiseks avalikku ruumi. Tavaliselt tulevad kasuks linna suursündmused, mille puhuks avalik ruum puhastatakse rämpsust, ehitatakse uusi ühiskondlikke hooneid ja tellitakse ka linnaskulptuure. Näiteks Barcelona, kus olümpiamängudeks valmistumisel loodi linna uusi huvitavaid väikevorme. Ka Tallinnaga  juhtus midagi samasugust olümpiaregati eel 1980. aastal. Pärast II maailmasõda paigutati paljudesse Saksamaa (lääneosa) purustatud linnadesse moodsat skulptuuri, et keskkond oleks normaalsem: Kasselisse, Hannoveri jm. Skulptorite Hans Haacke, Horst Antese ja Jochen Hiltmanni töid sain hiljem ka tegelikkuses näha: äratundmisrõõm oli mõnus, sest just kolmemõõtmelise kunsti puhul on foto üks, reaalsus ehk siis ruumis teose nägemine hoopis midagi muud. Ka Joseph Beuys võttis ette linnaruumi aktsioone. Huvitav on Londoni linna idee paigutada kesksele Trafalgar Square’ile ajutisi kaasaegseid skulptuure. Just seal leidis Yinka Shonibare oma tekstiilist objektidele võimaluse, kuidas neid esitada lahtises linnaruumis: ta eksponeeris need klaaskastis. Muidugi ei ole see üleskutse, et seda hakataks matkima.         

Nimeta mõni väga ebaõnnestunud linnaskulptuur.       

Neid on ka palju, eriti endises Nõukogude Liidus. Halvim periood polnud mitte Stalinini aeg, millal ehitati väljakuid ja monumente XIX sajandi Bismarcki-aegsete kriteeriumide järgi. Siis kehtisid vähemalt kaanonid proportsiooni jne kohta, näiteks või meie Sillamäe. Hoopis pärast seda ei arvestatud enam ühtegi reeglit: läänes toimuv oli vastuvõtmatu, kuid ise ka ei osatud midagi paremat välja mõelda. Korralagedus valitseb praegu ka Tallinnas.       

Milline on meie linnaskulptuuri olukord praegu?     

Millised skulptuurid linna tuleks paigutada, selle peab otsustama komisjon (kunstinõukogu), mida nagunii poliitiliselt juhitakse. See, kui palju on linnas kujusid, ei olene kindlasti mitte ainult rahast. Raha võetakse üldjuhul linnakassast, see on linnati erinev. Vanal ajal oli metseenlusel suurem tähtsus ja see, mis linna püsti pandi, olenes tõesti mõne nn arendaja soovist või arukusest. Aga praegugi osutab linnaolukord linnapea valgustatusele. Mäletan,  kuidas moskvalased lootsid, et uus linnapea likvideerib Tsereteli monumentaalhulluse.   

Oled töötanud Tallinna peakunstnikuna. Millised funktsioonid peaksid olema peakunstnikul?  Kuidas see nägi välja tegelikkuses,  eelkõige, kui mõtleme Tallinna peale?   

Töötasin sellel ametikohal aastatel 1998–2001. Võib isegi tunduda, et võitlesin skulptuuri vastu. Mõneti muidugi, sest tegelikult pressib alati rohkem peale omaalgatuslikku-diletantlikku kui professionaalide kunsti. Sellele tendentsile tuli küll vastu olla. Äraütlemine pole sugugi kerge asi. Tuli ära hoida asju, mis ei sobinud meie stiilsesse pealinna, nii teostuse kui ka  kohavaliku tõttu. Kuigi tundus, et diletantlikul kunstil oli rahastamine olemas. Tuli töötada n-ö linnaruumi sanitarina. Arvan, et sama probleemiga pidi kokku puutuma ka linnaaednik. Tuli vähemalt kesklinna säästa. Meile oli toeks ka kunstiprofessionaalidest koosnev linna kunstinõukogu, mille linnapea Ivi Eenmaa oli kokku kutsunud. 

Kas Tallinna olukord on läinud paremaks? 

Skulptuuride põhjal otsustades mitte. Tallinna vanalinn on ju tervenisti muuseum, kus suur otsustaja peaks olema muinsuskaitse. Nii nagu suhtutakse väga rangelt arhitektuuri – uusi maju võib ehitada ainult tühjadele, Tallinna pommitamise järel tekkinud kohtadele – , sama tõsidusega peaks keelduma rämpsskulptuuri paigutamisest avalikku ruumi. Tänavad on kitsad ja rahvast palju, skulptuuriga ei tohi takistusi tekitada. Isegi ajutised välikohvikute laudpõrandad on üldjuhul liiast. Arvan, et meie vanalinn on liiga hinnaline, et toppida sellesse kunstiliselt odavaid skulptuure ja ebaõnnestunud linnamööblit.         

Mida tuleks teha, et ka Eestis, eelkõige Tallinnas, saaks rääkida mõnusast linnakeskkonnast, kui pidada silmas just linnaskulptuuri?         

Linn on ju selle elanike kätetöö. Sellepärast arvavad ka kõik teadvat, mis on õige ja, mis veel hullem, ilus. Ajalooliselt on selge, et õige on see, mis on säilinud, on pidanud ajale vastu. On tõsiselt tehtud ja nähtud palju vaeva. Arvatavasti tehti vahet, mis võis olla ajutine ja mis pidi jääma pikaks ajaks, seega korralikult tehtud. Selle asemel, et püstitada mõttetuid skulptuure, teeks kõigepealt linna korda, tänavate ja platside sillutise tasaseks, et poleks vaja  ehitada kohvikutoolide ja -laudade alla meie linna sobimatuid põrandaid.     

Oled teinud nii traditsioonilisemaid skulptuure – jäävas materjalis portreid, kompositsioone – kui ka kasutanud kõikvõimalike materjalide kooslusi, loonud installatsioone, kuid alati oled rõhutanud skulptuuri vormi tähtsust. Räägi kaasaegse skulptuuri ja vormi suhtest. Kas skulptor peab valdama vormi või aitab hästi läbi mõeldud ideest, vettpidavast kontseptsioonist?     

Otsustasin nn traditsioonilise skulptuuri kasuks juba diplomitöö ajal. Sai modernismist nagu kõrini, hakkas igav. Henry Moore lakkas minu jaoks iidol olemast. Huvitavam oli see, miks näiteks Segal ja Duane Hanson teevad sellist naturalismi kalduvat figuuri. Ja kuna meil oli tollal tugev klassikaline kool, siis oli imelihtne  minna realismile üle. Moskva kunstiteadlased said minu vangerdamistest hästi aru: nad mõistsid, et minu tööde vorm oli midagi muud kui see, mida neil tehti. Arutasime seda teemat. Moskvas oli 1970ndate algul realismist eemaldumise aeg. Minu jaoks oli see kuldne kesktee. Oma osa mängisid ka tollased odavad materjalid. Popiliku vormiga figuurid sai viidud püsimaterjalidesse. Veidi imelik, kui praegu sellele mõelda, aga võib-olla see oligi meie omapära. 

Kontseptsioon peab vett pidama, kuid vorm on mulle alati väga oluline olnud. Vorm on ju kolmedimensioonilise kunsti, kõigi selle esitusviiside pärisosa, tunnistame seda või ei. Tehiskeskkonnas oleks seda siiski kasulik silmas pidada, miks mõni kandev idee ei pääse mõjule ja kunstiteos või toiming muutub mõttetuks. Ikka kehtivad samad vormiõpetuse reeglid. Maailm koosnebki vormidest.         

Kuidas oled valinud portreteeritavad? Kirjelda oma tööprotsessi.       

Kui lähtuda viimase portreteeritava ehk Toomas Hendrik Ilvese valikust, siis oli see täiesti loomulik nagu seriaali kolmas osa. See sai alguse üksteist aastat tagasi. Idee tuli Eesti Ekspressilt, mitte minult. Alustasime Lennart Mere portreega. Samamoodi on see olnud mu kõigi kolme presidendi, Lennart Mere, Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese portreedega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming