10 paremat ja siis veel mõned

 

Timo Maran · Metsa pööramine Kujundanud Rauno Thomas Moss,

illustratreerinud Triinu Lille

Selle võistluse vaieldamatu liider. Üle mitme

aasta üks meeldiv üllatus. Õhuliselt, avaralt (ent

mitte asjatult pillavalt) on Timo Marani luule

raamitud must-valgete linnuvaatlejajoonistustega.

Hallides toonides paber- ja köitematerjal

haakuvad ideaalselt. Tulemus on lihtne, intiimne,

tasane ja veenev. Nuriseda võib vaid peensuste

kallal. Üdini naturaalse olemisega raamatut,

selle ühegi märketa tekstiilkaant ümbritseb

iseenesest sümpaatne ja praktiline pealkirjaga

panderollriba. Ent miks on see riba kaetud plastlaminaadiga?

Too laminaat toob kujundusse asjatult

reklaamikaja euromekki, võõrandumishingust

ja mida kõike veel.

Ka võib pidada küsitavaks kahe täiesti erineva

kirjatüübi kasutamist sellise väikesemahulise

raamatu puhul. Kaane ja pealkirjade elegantse

Futuraga sisutekstide Verdana ei haaku. Esimene

on modernistlike kirjatüüpide kuningas, rafineeritud

klassika. Viimane aga segaseil 1990ndail arvutiekraani

jaoks loodud font, mis sedajagu tehnilisem,

hingetum ning visuaalselt lonkavam.

Piia Ausman · Tähtsad asjad

Kujundanud Jüri Kaarma,

illustreerinud Jarõna Ilo

Jüri Kaarma on Eesti raamatukujunduse Suur

Vana Mees, kelle kogemustes ja tüpograafilises

andes ei kahtle keegi. Auhindu on ta (täiesti teenitult)

saanud igal aastal. Sedapuhku siis mitte

mõne klassitsistliku arhitektuurialbumi, vaid

lasteraamatu eest!

Lõpuks ometi üks toimiv muinasjuturaamat,

nagu neid möödunud sajandi 70-80ndatest mäletame:

korraliku maketi, sümpaatse kirjatüübi ja

teksti ning illustratsioonide meeldiva omavahelise

tasakaaluga. Vaadake ja õppige, Eesti lasteraamatuillustraatorid!

Ilus pilt on kena küll, aga

sinna amatöörlikult juurde pusitud tekst mõjub

lõpptulemusele hävitavalt. Kasutage ometi vilunud

tüpograafide abi!

I Love My Family

Kujundanud Indrek Sirkel

Tänase Eesti parima eriharidusega ja teadlikema

noore raamatukujundaja kuulsusrikkad päevad

on kindlasti veel ees. Lähedalt kui kaugelt annab

otsida inimest, kes suhtuks raamatute disainimisse

sellise kirega. Tema kujunduste puhul

võib kindel olla, et iga detail on läbi mõeldud,

vähimgi liigutus põhjendatud. Marko Mäetamme

Veneetsia biennaali ekspositsiooni kataloog

pole minu arust Sirkli kõige tugevam teos, aga

tema keskmine on lihtsalt mäekõrguselt üle Eesti

parimatest. Antud juhul on tegemist meditatsiooniga

lapsepõlvemälestuste ja perekondlike

painete teemadel, millele on vormilist eeskuju

andnud Heljo Männi esimene karuaabits. Mäetamme

vägivaldsete fantaasiatega võrreldes on

vormistus ehk pisut liialt kontrolli all ja ohutu.

Arne Maasik

Kujundanud Martin Pedanik

Raamat lööb eelkõige massiga. 500 lehekülge

fotosid – see paneb mõtlema. Kujunduslikult on

tegemist vana hea Pedanikuga: Helvetica, vasakjoonduv

sisutekst, imepisike pealkiri kaaneservas.

Pedanik on sündinud modernist, kes ajab

üht minimalistlikku rida, hoolimata sellest, kas

tegemisel on teatriplakat, diskoflaier või kunstiraamat.

Ja tore on! Kui kujundatav sisu on ise

niivõrd jõuline (kehtib nii N0 99 kui Maasiku

fotode kohta), siis oleksid disainivigurid üksnes

risuks jalus. Et aga tulemus lööks pahviks, soovitaksin

kujundajal pisut peentüpograafiat tudeerida.

Tüüpilise hoogsa vabagraafikuna ei viitsi

Pedanik teinekord juuksekarva lõhki ajada.

Antud raamatus on fotode kõrval vaadata veel

ainult tekstilehekülgi. Need ei ole oma pealiskaudses

komponeeringus piltide väärilised: on

sel moel justkui lihtsalt „välja kukkunud”. Tekstitulpade

ebaühtlane paremserv vajab hädasti

silumist, tulpade laius, laopinna suhe veeristesse

jne ei mõju veenvana.

August Jakobson · Eesti muinasjutud

Kujundanud Dan Mikkin,

illustreerinud Jüri Mildeberg

Suurfirmade kommertstrükiste kõrvalt saab reklaamidisainer

Dan Mikkin mõnigi kord mahti

lasteraamatuid kujundada. Igapäevatöö käigus

lihvitud oskused isuäratavate pakendite loomisel

leiavad antud juhul maksimaalset rakendust.

Kreemika kvaliteetpaberi avarustele nägusa fondiga

pikitud napp tekst, hõrkudes maatoonides

illustratsioonid ja dekoratiivribad – löö või kohe

hambad sisse! Šokolaadikarbi muljet süvendavad

raamatu paksud plastkaaned, mis on ent

kogu muu kujunduse ja teose sisuga karjuvas

vastuolus. Paadunud reklaamimehe refleksid ei

luba leppida niivõrd „tavapärase” lahendusega,

nagu on seda pealkirja ja autori trükkimine otse

raamatu kaanele. Vaja on „lisaväärtust”, mille

läbipaistev plastmass ju ometi peaks garanteerima?

Kujundajate kulukate kapriisidega kaasaminek

on kirjastusele Tänapäev vägagi iseloomulik.

Anni Arro · Sepamaa talu köök

Kujundanud Külli Kuusik,

fotod Johannes Arro ja Sandra Urvak

Ei aita siin Anni Arro modellivälimus, tema

näpunäidete sisukus ega retseptide mitmekesisus:

selle kokaraamatu peategelasteks tõusevad

siiski fotograafid. Iial varem pole siinmail

nähtud nii meelaid ja kunstipäraseid toidupilte:

päikesekuivatatud tomatid, mahlast nõrguvad

lambakarreed, värsked puuviljad antiiksel köögilaual…

Kujundaja Külli Kuusikut võib üldiselt

kiita kogu selle magusa müriaadi ohjeshoidmise

eest. Raamat on kirju, ent ülesehituselt loogiline,

makett kasutajasõbralik. Hätta jääb disainer

tüpograafiliste nüanssidega. Naiivne arusaam,

et lõbusad ja orgaanilised fotod nõuavad enda

kõrvale ka „lõbusat ja orgaanilist” arvutifonti,

maksab kurjasti kätte. Juba umbes kümnendal

leheküljel on selle lugematute odavreisireklaamide

poolt pilastatud dekoratiivse kirjatüübi

mehaaniline olemus paljastunud. Hoolimata

allikmaterjali ehedusest, jõuab raamat seetõttu

ohtlikult lähedale keskpärasele liinitööle.

Shen-yeni ja Dan Stevenson ·

Härja jälgi mööda

Kujundanud Angelika Schneider

Valge, punane ja must on alati ilusad värvid vaadata.

Suured hieroglüüfid on alati nägusad. Raamatu

kuivapoolne kujundus tõuseb esile eelkõige tänu

võistluskaaslaste vohavatele vormidele. Konkreetselt

võiks osutada hoogsalt laiutava hieroglüüfi

ja kokku pressitud karmi groteskkirja vahelisele

kergele ebakõlale kaanel. Ja kui veel norida, siis

budismi tee on teatavasti suunatud valgustatusele,

kõigest liigsest eemaldumisele. Seetõttu mõjub ka

väikseim dekoratiivvigur (90-kraadise nurga alla

keeratud autorinimed ja keskmisest laiemad reavahed)

siinkohal pisut ülepakutuna.

Kerttu Soans · Mari ja Jüri 10 ametit

kujundanud Urmas Viik

Kujundajana oma esimesi samme astuv graafik

Urmas Viik on sedakorda teinud eriti pika hüppe.

Võrreldes näiteks eelmisel aastal (absoluutselt

teenimatult) 25 kaunima hulka valitud raamatuga

„Tallinna avastamas” on „Mari ja Jüri”

lausa meistriteos. Kasutades mitte etteantud

pildimaterjali, vaid omaenda vabakäelisi ja arvutiga

efektselt koloreeritud joonistusi, tunneb

Viik end täielikult sõiduvees. Mõned jõulisemad

pildileheküljed panevad vaatajal sipelgad selga

mööda sibama. Tunduvalt nõrgem on tekstilao

pool. Ilmselgelt teeb kujundaja tööd kättepuutuvast

materjalist. Tüpograafiliselt võhiklikuna

ei vaeva ta end liigselt sobivate kirjatüüpide otsimisega,

vaid rahuldub koduarvutiga kaasa tulnud

Times New Romani ja Verdanaga. Ülalpool

sai juba mainitud Verdana üdini arvutiekraanilikku

iseloomu. See font lihtsalt ei ole paberi

peale kuvamiseks mõeldud: kirjapilt näeb välja

hõre, ebaühtlane ja ebaprofessionaalne. Suurte

formaatide meister on hädas ka pisielementide

tähtsuse järgi proportsioneerimisega: alapealkirjad

on suuremad kui pealkirjad, sponsorlogod

laiutavad hiiglaslikena tagatiitlil. Küllaga leidub

tehnilist praaki. Suurtest katvana mõeldud mustadest

pindadest kumab läbi kujundus selle all,

lehekülgede lõpus ripnevad üksikuna järgmiste

lausete esimesed sõnad. Miks ma sellest kõigest

nii pikalt räägin? Aga sellepärast, et kvaliteetsema

arvutitöö ja professionaalsema tüpograafia

abiga võinuks tulemus vabalt konkureerida ka

näiteks rahvusvahelisel areenil, rääkimata kohalike

peaauhindade noppimisest.

Hasso Krull, Hannu Oittinen ja Triin

Ojari · Jatulintarha/Hussaid/Kiviring

Kujundanud Peeter Laurits

Kuidas ma Peeter Lauritsat ka inimese ja kunstnikuna

ei austaks, ei saa tema kujundushariduse

puudujääkidest antud kontekstis mööda vaadata.

Ju on graafiline disain siiski sedavõrd spetsiifiline

käsitöö, et iseõppijana tasemele jõudmine

õnnestub väga harvadel juhtudel. Kui Laurits

töötab pildiga, on tulemused suurepärased. Näiteks

võib tuua tema digitrükid, Draamateatrile

tehtud fotoplakatid või 2004. aasta konkursil

Kuldraamatu auhinna võitnud Mudisti albumi

kaane. Niipea, kui mängu tulevad trükikirjad,

läheb asi segaseks (tollesama Mudisti raamatu

sisu). Laurits lihtsalt ei mõista neid fontisid lehepinnale

sättida. Mingid täheread, mis silmi vidutades

moodustavad halli kandilise pinna – mida

sellisega peale hakata? „Kiviringi” pabermaterjal

on näpu all mõnus (kui ehk liiga üheselt ökoväravasse).

Toredad on ka lihtsad illustratsioonid.

Kaanel keerdub pealkiri ümber kiviringi, muutudes

ka ise illustratsiooniks. Autorinimed ent

näivad olevat sinna poetunud täiesti juhuslikult.

Tiitellehel ja sisuosas kasutatud rasked esitähed

mõjuvad suisa amatöörlikuna. Ja miks on kujundaja

otsustanud kõige selle ürgsusetaotluse ja

võrokeelse teksti puhul kasutada kirjatüübina

Gill Sansi? Fonti, mis pärineb XX sajandi alguse

kivisöesuitsusest Londonist ja mille kirjeldamiseks

võiks kasutada märksõnu „kuningas George

V”, „kõvakübar” ja „Agatha Christie”?

Rosamunde Pilcher · Kojutulek

kujundanud Britt Urbla

Kõikide maailma raamatukonkursside žüriiliikmete

peas keerleb küsimus: kuidas teha nii, et kallite makstud ilualbumite ja juubeliväljaannete

vahele trehvaks kas või üks päris-raamat hallist

igapäevamaailmast? Selline, mille tavalised

inimesed poest ostavad. Sedakorda on valik langenud

Briti menuautori naisteromaanile. Ja ega

ei olegi midagi halba öelda. Olin omal ajal naistekate

kujundamisele spetsialiseerunud ja võin

kinnitada, et selles kontekstis on tulemuseks

nappide vahenditega veenvalt teostatud disain.

Ei mingeid imalaid ja kulukaid fotolavastusi – illustratsiooniks

kõlbab hästi ka lillemuster, millel

jõulised mustad tekstikastid. Midagi ei puudu,

midagi pole ka katastroofiliselt üleliia.

Tiia Toomet · Õnnelik lapsepõlv

Kujundanud Ruth Huimerind, Jüri Lõun

Siin tegijad oma tuntud headuses, mis hakkab tasapisi

rutiiniks muutuma. See, et Huimerind armastab

XIX sajandi lõpu hilishistoritsismi, ei ole

kellelegi saladus. Gravüüridetailid ja eklektilis-romantiline

kirjakasutus leiavad tee kõigisse tema

kujundustesse. Kui teemaks on II maailmasõja

eelne aeg – Kuld Lõwi ja wanaemade mänguasjad

–, siis polegi erilist probleemi. Historitsism suri

teadagi visalt ning ilmutas end ka 1930ndatel.

Aga „Õnnelik lapsepõlv” räägib meile nõukogude

ajast. Kolhoos, MTJ, sputnik – see kõik ei klapi ju

kuidagimoodi kujundaja pakutud viktoriaanlikku

raamistusse. Toonase karmi reaalsuse rüütamine

pehmesse toontoonis dekoratiivkuube on

mitmes mõttes vale.

Merca · Narrivile

Kujundanud Mall Nukke

Veel üks disainipüünisesse sattunud vabakunstnik.

Veel üks verejanulise Verdana fondi ohver.

Muretult laseb kujundaja trükki disainivigadest

kubiseva raamatu ning süüdimatult tõstab žürii

selle 25 parema hulka. Kas tõesti ei ole end raamatukujundusspetsialistidena

esitlevatest asjaosalistest

keegi kuulnud seda, et hiiglasuurte sõnavahede

vastu aitab poolituse kasutamine või

et leheküljed ei tohiks lõppeda uue lõigu esimese

lausega? Et küljendusprobleemid, mis on aktsepteeritavad

odavas maakonnalehes, ei tohiks

väikesemahulise luuleraamatu puhul kõne allagi

tulla? Pole vist isegi mõtet mainida, et Nukke

raamatusse valitud bling-bling-kassikuldsed pildikesed

ei haaku raamatu kaitsevärvides kaanega,

pungiema Merca tekstidest rääkimata.

Panso päevaraamat

Kujundanud Kert Lokotar.

Kuna Kert Lokotari nimi on mulle tundmatu, vaatasin

netist järele ning avastasin, et ta on peale

mitmete draamateatri raamatute kujundanud ka

näiteks Avita välja antud „Kompositsiooniõpetuse”.

Paistab, et tal endal jäi teos tookord läbi

töötamata: selleaastaste võidutööde hulgas ei ole

teist, mille kompositsioon oleks nii suvaline. Kogu

tootmiseks kulunud vaev oma paarisköite ja lamineeritud

karbiga mõjub asjatu ning naeruväärsena.

Kujundust, mida too karp peaks kandma, ei

ole olemas. On kimp suvalisi elemente, mis neile

eraldatud pruunil pinnal vabalt ringi ujuvad. Iseäranis

oluline paistab olevat Panso allkiri, mida

kasutatakse kõikvõimalikus suuruses ja kõikvõimalikes

kohtades. Algelised Photoshopi-efektid

(näotult kokku miksitud faktuursed pinnad, käekirjanäidised,

fotod jms) ning tüpograafilised kohmakused

ajavad muigama ja nutma ühekorraga.

Järjekordne illustratsioon arusaamatule fenomenile:

olgu tellija omal alal ükskõik kui terane ja

läbinägelik spetsialist, kujundusteemaga kokku

puutudes kaob pind jalge alt. Raamatu koostaja

Merle Karusoo on lasknud end algajal disaineril

üle mängida. Ainulaadne, imeline materjal on kujunduslikult

tuksi pandud.

Kaalu Kirme · Muusad ei vaikinud

Sisu kujundanud Tiiu Vent,

kaanepaberi kujundanud Tiiu Allikvee

Ülimalt intrigeeriv ja vähe tuntud on raamatu

aines: Eesti kunstielu II maailmasõja päevil. Intrigeeriv

on ka fakt, et raamatu sisu ja kaane on

kujundanud eri inimesed. Sellega intriig lõpeb.

Üksluisele sisumaketile sekundeerib täiesti külmaks

jättev, haltuuramaiguline kaas. Kujundus

on kokku miksitud ühestsamast sinistes toonides

naiseportreest. Sada protsenti formalistlik lahendus

ei vasta ühelegi küsimusele: miks on valitud

just see staatiline pilt esindama kogu keerulist

ajajärku? Miks korraga esi- ja tagakaanel? Miks

tükkidena? Ja miks oli tarvilik kujundusele lisada

läikivat kohtalkki? Maali autorit ei mainita ei

ümbrispaberil ega tiitellehel. Oma tüpograafiavõhiklikkust

tõestab Tiiu Allikvee peakirjafondi valikuga.

Lithos on üks neid 80ndate USA arvutipalavikust

sündinud liigdekoratiivseid kirjatüüpe,

mis leidsid kiiresti tee lihtsa inimese südamesse.

Asjaga kursis spetsialist peaks teadma, et enim

kasutatakse antud fonti odavate Kreeka restoranide

siltidel. Mis seos on 1989. aasta rammusal

pseudohellenismil 1942. aasta kehvade oludega,

jääb selgusetuks.

Epp Maria Kokamägi ja Viivi Luik ·

Epp Maria maal

Kujundanud Külli Kuusik,

fotod Johannes Arro

Kõik, mis sama kujundaja käe alt tulnud kokaraamatu

kohta eespool öeldud, kehtib siin

sajakordsena. Epp Maria Kokamäe maalide pehmed

vormid ja soe koloriit ning Johannes Arro

romantilised fotod võimenduvad disaineri kaasabil

nõretavaks mäsuks. Meile raputatakse kulbiga

suhkrut ja seejärel kaetakse kõik siirupiga.

Nunnumeeter on täiesti põhja keeratud.

Urmas Alender · Nailonkuu

Kujundanud Heino Prunsvelt

Rahvusraamatukogu antud eriauhind Kuldraamat?!?

Mille eest? Kuidas võib üldse tulla selle

peale, et masendavatel 1980ndatel kogu rahvale

kompromissituse ja ausa tundlikkuse etaloniks

olnud Urmas Alenderi luule väärib nii maotut,

iseloomutut ja meeldida püüdvat kujundust?

Millega on põhjendatud naiselik menüükujuline

formaat, kaane sisse pressitud ilukiri, plastmassised

läbipaistvad lehekesed ja totter dekoratiivfont

tekstilaos? Kuidas saab selline ilane p…

mingi Kuldraamat olla? Kas mõtlemisvõime on

täiesti kadunud?

AO taskuteatmik

Kujundanud Jüri Dubov

Tegelikult: no comments, aga olgu. Taskuteatmik

„A ja O” on ilmunud täpselt samasuguse kujundusega

juba aastast 2003. On vahetunud kaane värv

ja -illustratsioon; muu on jäänud samaks. Seni ei

ole toda raamatut auhinnasaajate nimekirja arvatud.

Mis leidub siis viimase versiooni kaanel, mis

seda eelkäijatest eristab? Seal on Eesti vapp! Kas

žürii püüdis haakuda juubeliaastaga? Või taheti

25 kaunima konkursi staažikale žüriiliikmele

kena kingitus teha? Mina vastust ei tea.

Eripreemiad

Eesti raamatukujunduses on kaks hiiglast, kes

kasvavad iga aastaga üha suuremaks: Tiit Jürna

ja Andres Tali. Uut raamatut ette valmistades

käivad kirjastaja peast läbi esiteks just need

nimed, mehed toodavad kahepeale ilmselt rohkem

kujundusi kui kogu ülejäänud seltskond

kokku ning saavad igal aastal ka kõige rohkem

auhindu. Viimastel kordadel on tavaline taks olnud

umbes 5–7 preemiat kummalegi. Seekordset

võistlust kommenteerides õhkas Viive Noor

(kes küll ise 25 kaunima žürii töös ei osalenud)

Eesti Päevalehes: „Jürna lihtsalt on meie parim

raamatukujundaja ja Talil on praegu loominguline

kõrgperiood”. Huvitav, kas kiitus on põhjendatud

või paisub müüt asjaolude kokkulangemise

tõttu iseenesest? Igal juhul väärivad mõlemad

mehed eraldi vaatlust.

Alustagem Jürnast. Selle aasta auhinnasaak

on kesine: ainult kaks premeeritud raamatut:

„Herman Talvik 100” ja „Koodid”. Ka ei ole tegemist

kujundaja käekirja iseloomustavate ehedaimate

näidetega. Mõtteainet siiski leiab.

Kersti Koll, Herman Talvik 100

Raamat on vastavalt Jürna standardile kujundatud

ebatraditsioonilises formaadis (seega ebaökonoomse

paberikasutusega). Kaanepaberit

katab matt plastlaminaat, kus pealkirjatekst on

trükitud ultraviolettlakiga. Kumbki menetlus

pole otseselt hädavajalik, ent Jürna kasutab neid

dekoratiivseid vorminõkse 99 protsendil juhtudest.

Üsna sageli lisanduvad veel fooliotrükk,

stantsimine, erilised köiteviisid. Tänu ilualbumite

väikestele tiraažidele kasvatab iga selline

liigutus eksemplari hinda tuntavalt.

Järgmine meistrit iseloomustav detail on

tema rahulolematus lihtsa tekstilaoga. Tehnilisimagi

info puhul (toimetaja, väljaandja ja trükikoja

nimed tiitellehel) kasutatakse erinevaid

kirjatüüpe ja mitut värvitooni. Jürna peamiseks

ülesandepüstituseks paistab olevat raamatust

liialdatult suursuguse, tähtsa mulje loomine.

Selleks kasutab ta paberipinda ülima pillavusega.

Tühjad veerised on alati ekstralaiad. Kui

trükis kipub nii kõhnaks jääma, et väärikat liimköidet

hästi välja ei mängi, paisutatakse mahu

kasvatamiseks näiteks saatetekstide kirjasuurust

kõige naeruväärsemal kombel (vt hiljutisi

kunstnikualbumeid „Mari Roosvalt” ja „Ado

Lill”). „Hermann Talviku” puhul on sisutekst

normaalmõõdus, aga kogu selle “elegantse”

ruumimängu juures rõhutab kujundaja täiesti

põhjendamatul moel teisejärgulist infot (joonealused

viited) punase värvi ja kontuurkastiga,

unustades tähelepanu pöörata elementaarsetele

tüpograafiavigadele (lehekülg lõpeb uue lause

esimese sõna poolitusega).

Ilmselt saab disainer Jürna rohkem tellimusi,

kui ta täita jõuab. Seetõttu võib kujunduses sageli

näha kiirustamise märke. Terve rida hiljuti tehtud

erinevaid kunstnikuraamatuid näevad maketilt

ja kirjakasutuselt välja enam-vähem identsed.

Kui on mõni tellija, kes sooviks teistest võimalikult

erineda, siis on see ju ometi kunstnik? Jürna

ei paista sellistest nüanssidest hoolivat.

Leonhard Lapin, Koodid

Siin võib mainida järjekordseid ebaveenvaid “vormiotsinguid”.

Liimköites kataloogi kaaned on loomulikult

lamineeritud. Lamineerimise eesmärk

on kaitsta trükist näpujälgede jms eest. Seega on

tegemist välispinna katteks mõeldud töötlusega.

Ometi on Jürna antud juhul otsustanud lamineeritud

kaanele lasta ümber liimida veel teise,

kartongist kaane, millele on omakorda trükitud

prantsuse köidet markeeriv punane pind.

Sisutekst ei ole sedakorda mitte lihtsalt natuke

suurem kui tavaks, vaid laotud paksu ja

värvilise pealkirjafondiga. Milleks see kõik?

Tiit Jürna kujundustest jääb mulje, et tegemist

on analüüsivõimetu kunstnikuhingega,

kes on sattunud õigel ajal õigesse kohta ning

kes meeldiva suhtlejana sammub honorarirekordeid

lüües ühelt suurobjektilt teisele. Tulemused

on alati sisutühjad ja dekoratiivsed ning

mitte ühestki tööst ei aimdu, et temalt asjalikku

suhtumist lootagi võiks. Tõsiasi, et keegi Tiit Jürna

mõttelaiskadest tellijaist ei paista proovivat

kujunduse osas sõna sekka öelda ega ürita ilmselt

ka ülepaisutatud trükikulusid kokku lüüa,

jääb seega klientide endi südametunnistusele.

Andres Tali on hoopis teisest puust. Tänaseni

värskena mõjuvate graafiliste lehtede autor

ja edukas tegevkunstnik on usutavasti võimeline

palju enamaks, kui väljapandud tööd aimata

lubavad. Sel aastal siis kuus auhinda. Vaatame

neid raamatuid lähemalt:

Lauri Vahtre “Absurdi impeerium” paistab

olema kiirelt ja lustiga tehtud, oma lihtsuses

sümpaatne. Jõulise joonega logolikud vinjetid

on Tali nõrkus. Kui need ka tavaliselt oma pealetükkivuses

pigem rikuvad kui parandavad kujundust,

siis siin on kõik need sirbid ja vasarad

täiesti omal kohal. Kõike head poleks aga mõtet

ühte patta panna. Pseudo-trükimasinakirja kasutamine

pealkirjades

 

Kaido Ole, Eero Epner · Kaido Ole

Koos “Absurdi impeeriumiga” võiks see mahtuda

parimate raamatute esikümne lõpuotsa. Korralikult

tehtud, kallid materjalid ja eritöötlused ei

tüki liialt esile. Kuna Ole maalid on minev kaup

ka uusrikaste seas, siis võib läikiv plastmassine

kaanematerjal isegi õigustatud olla. Eriliselt tahan

esile tõsta Tali kohta unikaalselt rahulikku

sisumaketti. Tavapäraste ülepakutult pikkade

ridade ja suurte reavahede asemel täiesti normaalne

veerulaius ja leading. Naudinguga loetav

– viis pluss! Negatiivses plaanis võiks ära märkida

tolle logoloomiskiusatuse, mis ka siin on

kahjuks võidule pääsenud. Ilus kaas, ilus eesleht

ja siis korraga tiitlil – vigurilt kokku keevitatud

„KAIDO OLE”. See näeb oma põhjendamatuses

valusalt 1990ndate moodi välja.

Eesti kunstnikud 3

Mnjaa. Täiesti Jürna-vääriline haltuura. Esimesena

hakkab silma sellise vilunud raamatukujundaja

puhul andestamatu tehniline aps: kunstnike

nimede lõputähed kaovad köite vahele ära.

Marco Laimrest on saanud Marco Laimr, Mare

Trallast Mare Trall. On selgelt näha, et kujundaja

pole teemasse süvenenud. On asja n-ö 1,5 päevaga

valmis laksinud. Pealiskaudset suhtumist

kunstnikesse ja nende töödesse (süsteemitult

lehekülgedele kokku kuhjatud fotod) loodab

disainer leevendada ekstra jõuliste kirjatüüpide

kasutamisega ekstra suurelt. Paraku tekib näiteks

autorite nimekirja pigistamisel kaanele ja

kahele tiitellehele (sealjuures väga erineva suuruse

ja reavahega) mitte huvitav kompa, vaid paras

segadus. Kui ikka disaineril puudub läbiv kujundusidee

ja mingigi suhtumine materjalisse,

siis ei ole elementide ringitõstmisest lehepinnal

erilist abi.

Marie Under. Luule

Vägivaldse logoloome hukutavad mõjud saavad

siin iseäranis ilmsiks. Ei tea miks, aga kujundajale

on tundunud, et Underi tekstidest, fotost,

tüpograafiast ja erinevatest paberitest veel ei

piisa. Vaja oleks spiraalidest ja gooti tähtedest

tekitada raamatule eraldi monogramm LUM –

„Luule, Marie, Under”. Seda saaks siis pista nii

kaanele kui tiitlile kui ka igale leheküljele. Miks

Underi värsid sellist esoteerilis-alkeemilise (samuti

Tali kaubamärk: vt „Faust”, „Kuningannadel

ei ole jalgu” jt) muljega logo vajavad, ei ole

arusaadav. Näiteks kirjaniku omakäeline kaunis

luuletus „Soov” vahetiitlil lausa ägiseb ülalt peale

pressiva vinjeti raskuse all.

Voldemar Panso ·Portreed minus ja minu ümber

Kaanefoto ja Panso roosad prillid on väga kelmikad.

Küsimusi tekitab eelkõige kirjakasutus.

Raamat on esmakordselt välja antud aastal 1975.

Kuidas kellelegi, aga minu jaoks seostub Panso

ja paljud raamatus portreteeritavad Panso kaasaegsed

just nimelt eelmise sajandi 60-70ndate

aastatega. Miks siis ometi see padu-art-déco’lik

kaanefont ja kirjapaigutus? Panso hakkas ju

mehetegusid tegema ikka sõjaajal ja järel. Taas

on kainest mõistusest võitu saanud „kunstnikuvabadus”,

mida Tali ise üks kui teine kord oma

disainiotsuste põhjenduseks on toonud. Lihtsalt

meeldib talle art déco. Ja pole oluline, missuguse

teose peal oma maitse-eelistusi rakendada.

Veel üks märkimisväärne aspekt ilmneb Underi

ja Panso raamatu kõrvutamisel: need näevad

kujunduse poolest välja kui kaksikud. Justkui

oleks tegemist ühe ja sama sarjaga, ehkki

kirjastuski on teine. Kui kujundajal endal puudub

kriitikameel ning täpselt sama dekoratiivse

esteetika ülekandmine igale järgmisele kujundustööle

ei tekita küsimust, siis võiks vähemalt

kujundusspetsialistidest koosnev konkursižürii

faktidele ausalt silma vaadata ning kaksikutest

vähem õnnestunu auhinnata jätta.

Sigfried Fischer-Fabian ·Ameerika avastaja Christoph Kolumbus.

Selle üsna keskpärase raamatu puhul pole mõtet

pikalt pajatada. Kui, siis ehk võiks osutada

veel Andres Tali kujunduslikule kirele kõiksugu

keskaegsete puulõigete ja pseudokäsikirjaliste

fontide vastu. Sellele raamatule „ajast puretud”

arvutikiri isegi sobib, aga näiteks eelmisel aastal

auhinnatud „Klassiku” sari, 2006. aastal preemia

saanud „Faust” ja „Kunstniku raamat”, rääkimata

2005. aastal pärjatud „Kalevipoja” uustrükist,

on ju puhas ersats! Kasutada süütu näoga turundusmaailma

esteetikat maailmaklassika ja eheda

autoriloome kujundamisel – see on ikka üsna

nahaalne temp.

Selle asemel, et jännata mingite vanade päris

käsikirjade skannimisega või – hoidku selle

eest – omakäelist galligraafiat proovida, saab

küljendusprogrammist valida rea digitaliseeritud

käekirjafonte, mis näevad ju üsna usutavad

välja! Kui kinni ei püüta, pole varas. Äkki läheb

läbi? Alati läheb! Inimeste visuaalkultuurimaitse

on nii kultiveerimata, silm nii treenimata, et

selletaolist haltuurat ei märka ei kirjastaja, ei

ostja, ei kolleeg. Või kui märkabki, siis ei oska

hariduse puudulikkuse tõttu oma ebamugavustunnet

kuidagi sõnastada.

Mina usun Andres Talisse. Tema töövõime,

komponeerimiskiirus ja -kergus on lihtsalt

hämmastavad. Usun, et ta suudaks teha tõeliselt

hästi kujundatud raamatuid. Oleks ta ise ja

tema tellijad ainult tulemuse suhtes nõudlikumad.

Sama soovin ka kõigile teistele Eesti raamatukujundajatele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming