2010. aasta Tuglase novelliauhind

Jaak Urmet

Mõtteid ja tähelepanekuidMulle tehti auväärne ettepanek osaleda 2010. aasta Tuglase novelliauhinna määramise žüriis. Novelliauhind sai määratud ja ajaleht Sirp palus panna kirja mõtteid ja tähelepanekuid sel teemal. Seda ka meelsasti teen. Rõhutan, et seda tehes ei kõnele ma kellegi teise kui ainult iseenda nimel. Peale minu kuulusid žüriisse veel Maie Kalda, Indrek Hargla, Eneken Laanes ja Toomas Haug esimehena. Sissejuhatavalt ütlen, et töö kirjandusliku  auhinna žüriisse on kindlasti vaimselt väga rikastav.

Umbes sama rikastav, kui näiteks mingi kirjandusliigi või -žanri aastaülevaate kirjutamine. Sest vaadeldava nähtusega tuleb hoolega tutvuda, ja mitte niisama, vaid seda tuleb veel ka mõtestada, kogumi osised üksteisega suhestada ja pingeritta seada. Seda viimast eriti žüriitöö puhul. Nii kujunes ka 2009. aastal (esma)ilmunud novellide lugemine väärt kogemuseks. Kindlasti võin enda nüüd  arvata 2009. aasta eesti lühiproosa parimate tundjate hulka, sest esmalt tuli novellid lühiproosa üldmassist välja sõeluda, ja see staatus juba maksab midagi, eriti tänapäeva kirjandusväljal, kus kõik kirjutavad, aga teiste kirjutatut pole kellelgi eriti aega lugeda. Muidugi ei lugenud ükski žürii liige läbi kõiki 2009. aastal eesti autoritelt esmakordselt ilmunud novelle, nii see tööprotseduur ei käi. Jagasime omavahel ära: üks võtab ülevaatamisele  Loomingu aastakäigu, teine Vikerkaare aastakäigu, kolmas need ja need kogumikud, neljas need ja need kogumikud, viies aga kõik ülejäänu.

Umbes nii. Nagu ikka. Ja leppisime kokku, et igaüks esitab sisetundest lähtuvalt loetu seast paar-kolm paremat novelli kandideerima teise ringi. Kitsendan mõneks ajaks tähelepanu ainult oma lugemiselamustele. Minu osaks jäi läbi lugeda Eesti Ekspressis ilmunud novellid +  Mehis Heinsaare Epifanios ilmunud novell „Leo Gidoni rändav mõistus”. Lisaks jäi mulle läbi töötada ports raamatuid nimekirjast, mille kirjanike liidu projektijuht Ingrid Velbaum-Staub oli lasknud rahvusraamatukogul žürii tarvis koostada. See nimekiri sisaldas 29 nimetust, kus leidus lühiproosa vorme, kuid kohe sai sealt maha tõmmata rea teoseid, millest oli pikema uurimiseta teada, et need on näiteks muinasjuttude või miniatuuride või varem  ilmunu kogumikud või muidu segavormilised. Järelejäänust võtsin mina ette järgmised teosed: Hille Karmi „Midagi head”, Evelin Kivimaa „Kuidas Tom Tomat läks Viktoria juurde”, Siiri Konksu „Väikesed asjad”, Kaido Liiva „Linnud sealpool pilvi”, Imre Siili „Marino Marini kontsert”, Rannar Susi „Segi läksime” ning Jaan Tangsoo „Jantsa kalaraamat” ja „XX sajandi legende”. Kohe žürii esimesel kohtumisel kerkiski  üles küsimus, mida pidada novelliks. Ilmselt on see küsimus, mis igal Tuglase novelliauhinna žüriil vähemalt korraks esile kerkib. Meie koosseis sellele kindlat vastust ei sõnastanudki, ka see jäi sisetunde hooleks. Mina defineerisin mõiste „novell” nii: novell, see on – novell, alguse, keskpaiga ja lõpuga, tegelaste ja teemaarendusega, pingestatult esitatud ja ökonoomselt vormistatud belletristlik lugu. Eesti Ekspressi novellid + Heinsaare Epifanio  novell nendele tunnustele enam-vähem vastasid. Lugesin need huviga läbi, märkisin väljatrüki servale plusse ja tundsin, et žüriiliikme töö edeneb ludinal. Kui võtsin ette raamatupaki, tempo takerdus. Tervest reast raamatutest, mille autorid ja pealkirjad said eespool loetletud, leidsin novelle kui selliseid üksnes ühest. Rahvusraamatukogust saadud nimekirja lisandus uusi mahatõmbamisi žanrilisil põhjusil. Kui hämmastavalt vähe kirjutatakse  Eestis tänapäeval novelle! Ja kui palju kirjutatakse tuima ja lohisevat mõtteheiet! Ja kui tihti pole kirjutada muust kui ikka sellest, mis „minuga kunagi juhtus”.

Nii-öelda mälukirjandus domineerib ka lühiproosas. Hille Karmi ja Evelin Kivimaa raamatud sisaldavad avara hingega naiste lüürilisi lühitundlemisi, mille kirjanduslik väärtus ei ole paraku kuigi suur. Siiri Konksu raamat sisaldab primitiivseid mõttekribalaid, millel kirjanduslikku  väärtust pole üldsegi. Rannar Susi kirjutab pretensioonituid kodukandijutte, mis näivad põhinevat suures osas memuaristlikul ainesel. Oma valla inimestesse sisendavad need kindlasti sooje tundmusi, aga midagi enamat ega ka novelliks nimetatavat ma siit ei leidnud. Jaan Tangsoo „Jantsa kalaraamat” on hästi kirjutatud, aga novelle siin taas ei ole, on memuaristlikust ainesest lähtuvad mõlgutused kalalkäimis(t)est – usun, et kirglikele kalameestele  väga huvitav lugemine. Tangsoo „XX sajandi legende” on hoopis veider teos. Vormiliselt oleks see nagu ilukirjandus, aga lugedes jääb tunne, et tegu on ikkagi otse elust võetud materjaliga, mis toorena ja läbematult ilukirjanduslikku vormi pressitud. Autori toon on ka ebameeldiv – otsekui kõigile maailma küsimustele puusalt vastust tulistava, vabas Eestis padušovinistlikuks kaitseliitlaseks sirgunud nõukaaja elukunstniku targutlemine  ja vaimupanemine, selline laia joonega, „tean kõike Darwinist kalašnikovini” tüüpi. Kokkuvõttes tüütu ja natuke naeruväärne.

Kui see raadiost tuleks, kvalifitseeruks see harilikuks eetriläminaks. (Tangsoo on silmatorkavalt laia võnkealaga kirjanik, meenutagem, et ta on kirjutanud näiteks ka igati sümpaatse ja nõtkes stiilis lastejutustuse „Vahva jänes Tillu”.) Imre Siili raamat ei pakkunud ka erilisi lugemiselamusi. Viis pikka juttu, mida ei saa  lugeda, vaid ainult suutäie kaupa närida, ja üks pool-ilukirjanduslik oopus „Käänulise loometee algusest”. See viimane võiks iseenesest olla päris huvitav, sest räägib nõukaaja Tartu NA Ki tegevusest. Tolle aja NA Kide kohta pole mulle teadaolevalt ilmunud mingeid korralikke uurimusi, mistõttu kõik sellekohased mälestused on kirjanduslooliselt kahtlemata erikaaluga. Aga siis olekski võinud mälestused ikka mälestustena kirja panna – ja mujal avaldada.  Nüüdne tulemus pole ei see ega too, ilukirjanduslik pealisehitus on kesine ja mälestused ise ei ole faktilise allikana kasutatavad. Neid viit lohisevat juttu, mis eelnevad sellele palale, ei tõttaks ka kohe novelliks nimetama.

Kummalisel moel oli nimekirja ja sealt mulle näppu sattunud Vello Vikerkaare „Pikk jutt, sitt jutt”, mis on esseede kogumik. Ju sattus nimekirja sellepärast, et alapealkiri on millegipärast „Kogutud lühijutud”. Vello Vikerkaare  esseed lugesin žüriiliikme töö kõrvalt naudinguga läbi. Väga vaimukalt ja hästi kirjutatud esseed! Kaks reportaažilaadset lugu oli ka, needki head. Vikerkaar vaatleb Eesti elu sotsiaalgeograafiliselt distantsilt nagu ka teine tuntud kolumnist Sami Lotila, aga kui viimase stiil on ärapanemist taotlev arrogantne virin, siis Vikerkaar on särav, irooniline ja seejuures siiski vahetult inimlik. Niisiis, raamatutest jäi mul sõelale ainult  Kaido Liiva „Linnud sealpool pilvi”, mis valmistas mulle tõelise üllatuse. Selles raamatus on 12 lühiproosavormi, mis vastasid esiteks kenasti novelli tunnustele ja teiseks pakkusid ka meeldiva lugemuselamuse. Jah, loomulikult – suuremas osas on see justkui naisteajakirjade auditooriumile kirjutatud lektüür, elukujutus ei ole kuigivõrd reljeefne, aga ei ole ka pinnaline. Kolm tükki ongi ilmunud Eesti Naises ajavahemikus 2005–2007 (üks lugu ka  2008. aastal Loomingus). Aga need lood paelusid mind. Need olid hästi kirjutatud. Tegelasteks neis novellides olid tänapäeva Eesti eakad inimesed, nad ajasid oma eakate asju ja tegelesid oma eakate probleemidega. Aga kõik see oli, vähemalt kogumiku paremikus, esitatud ökonoomselt, köitvalt ja läbitunnetatult.

Raamatuid lugedes kujunesid mulle mõõdupuuks, n-ö hooaja tippmargiks mõned Eesti Ekspressis ilmunud novellid, mille ma leidsin  olevat igati tipp-topp tööd. Seetõttu oli ka raamatuid nii lihtne hiljem käest visata: mis siin ikka pikalt juurelda, kas üldse on novell või ei, kui seni paremaid niikuinii üle ei trumpa. Eesti Ekspressis avaldasid 2009. aastal novelle Peeter Helme, Vahur Afanasjev, Arvo Valton, Eeva Park, Toomas Vint (2 korda, teine kord Andres Saksana), Maarja Kangro, Andrus Kivirähk, Kärt Hellerma, Tarmo Teder, Armin Kõomägi ja Mihkel Mutt. Siin väga palju üllatusi siiski ei olnud.  Teder oli nagu Teder ikka, Kivirähk nagu Kivirähk ikka. Ja Heinsaar Epifanios oli nagu Heinsaar ikka. Esile kerkisid Peeter Helme „Juuni 1814” ja Vahur Afanasjevi „Ehedus”. Helmel oli kahtlemata kogu minu loetud kraami hulgas kõige tugevam puänt ja Afanasjevi loos leidus, nagu pealkirigi ütleb, mingit võluvat ehedat krobelisust. Siiski esitasin omalt poolt teise ringi kolm Kaido Liiva novelli: „Tuulekannel”, „Üleaedsed”  ja „Kirjaniku püksid”. („Luuviljaline” ja „Medaljon”, mis olid ka väga head, olid enne 2009. aastat juba mujal ilmunud ja seega ei lubanud statuut neid arvestada.) Miks jätsin kõrvale Helme novelli? Ma vaagisin ja mõtlesin siin väga pikalt, ausõna. Ja jätsin kõrvale sellepärast, et see puänditüüp paistab olevat üsna levinud: kogu loo kestel ei saa lugeja teada, kes on see salapärane peategelane, ja lõpus selgub, et tegu on vaat sellise kuulsa inimesega. 

Olen kunagi lugenud üht samamoodi lõpetatud novelli Hitleri sünnihetkest … Afanasjevi jätsin ka ohates kõrvale, sest Liiva novellid olid natuke nõudlikumalt kirjutatud. Teise ringi kogunesid sellised novellid (juhuslikus järjekorras): Maniakkide Tänav, „Elu kaja” (rmt „Täheaeg 5. süütalastepäev”), Sven Vabar, „Musta lennuki kirik” (rmt „Tartu rahutused”), Mart Helme, „Chou ja erak” (rmt „Kaks mõõka. Hiina jutud”), Rein Raud, „Magus  kaarik” (Vikerkaar, nr 1-2), Urmas Vadi, „Tartu surm” (rmt „Tartu rahutused”, Vikerkaar, nr 4-5), Ilmar Jaks, „Ühele teisitimõtlejale mõeldes” (Looming, nr 6), Paavo Kivine, „Hingepalve” (Looming, nr 11), Mehis Heinsaar, „Puhkehetkel” (Looming, nr 5), Birk Rohelend, „Armastus” (Värske Rõhk II), Siim Kera, „Toomas” (Värske Rõhk III). Pluss kolm minu esitatud Kaido Liiva novelli. Jätan siinkohal pikemalt kirjeldamata,  milliseid lugemiselamusi ülejäänud finalistid mulle pakkusid, samuti selle, milliste poolt- ja vastuargumentidega žürii neist 13 novellist kaks laureaati välja valis. Nimetaksin ainult mõned seigad. Vabari novelli lugedes tundsin kohe: see! Ja see otsus tuli žüriil üksmeelselt ja kiiresti. Teist laureaati valisime juba terve tunni. Nii- ja naasuguste vaidluste, seletuste ja arutluste käigus jäi teisele laureaaditiitlile lõpuks kandideerima kaks novelli. Siin ilmnes  eriti hästi, miks koostatakse žüriid paarituarvulised: olukorras, kus mõlemal novellil oli kaks toetajat, tuli viiendal hääletajal otsustada laureaat. Selleks sai Mehis Heinsaar. Lõpetuseks võin enda poolt puhta südamega kinnitada: maitse võib olla mitmesugune, aga igal juhul – kunst võitis.

6.-7. III 2010, Nõmme-Lasnamäe

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming