Jevgeni Rein – tunnustatud luuletaja ja kõigi kirjanike sõber

Igor Kotjuh

23. kuni 25. augustini peetud III Dovlatovi päevadel Tallinnas esines teiste seas külaline Moskvast, tunnustatud vanema põlvkonna luuletaja Jevgeni Rein (sünd 1935).  Kes on lugenud põhjalikult Jossif Brodski (sünd 1940) luulet, teavad, et nii mõnigi Brodski luuletus on pühendatud Jevgeni Reinile, kaasa arvatud kuulus „Jõulu­romanss” („Рождественский романс”). Juba see fakt võimaldab järeldada, et Rein oli Brodskiga lähedane, ning vihjab kaudselt luuletajale ja Reinile kui isikule, kes oskab luua kontakte teise kirjutava kolleegiga.Reini karjäär luuletajana oli vastuoluline. Ühest küljest vanemate kolleegide tunnustus – Anna Ahmatova, Boriss Pasternak, Arseni Tarkovski –, teisest küljest publitseerimiskeeld, mille tulemusena ilmus Reini debüütkogu „Sildade nimed“ Venemaal alles 1984. aastal („Имена мостов”), kui autor oli 49 aastat vana – seegi kärbitud kujul. Rein heidab nüüd selle üle nalja: olen rekordiomanik, pidin ootama oma debüütkogu 16 aastat!

Hiline debüüt oli nõukogude tsensuuri karistus selle eest, et Rein oli almanahhi Metropol (1979) üks autoritest ja koostajatest. Rein vastutas almanahhis luuleosa eest, tänu millele ilmusid tema eestvedamisel esmakordselt paberil näiteks Vladimir Võssotski luuletused. Almanahhi tiraaž oli kõigest 12 eksemplari (sees oli 24 autori looming), kuid selle iseseisev, ilma loata kirjastamine noorte literaatide algatusena oli tookord lubamatu. Sealt ka võimude viivitamatu ja range reaktsioon, nagu on kirjeldatud Metropoli veel ühe autori ja koostaja Viktor Jerofejevi raamatus „Hea Stalin” (2004, eesti keeles 2005).
Jossif Brodski pidas Jevgeni Reini absoluutse poeetilise kuulmisega luuletajaks. Luuletajad said kokku 1950ndate lõpus Leningradis. Rein meenutab, et see võis juhtuda 1958.  aasta sügisel noorte kultuurihuviliste koosviibimisel ühe noorfilololoogi üürikorteris. Üks 18aastane kõhn punapäine noormees luges teistele kaks tundi järjest oma luulet, millega väsitas publiku ära. Hiljaks jäänud Rein läks luuletaja juurde ning ütles talle, et ärgu koormaku teisi luulega, vahel tuleb pidada pausi: „Kui soovid lõputult oma luulet deklameerida, tule mulle külla”. Nii Brodski ka tegi ning sellest sai alguse kahe luuletaja suur sõprus.
Brodski mälestustes ja rohketes intervjuudes on korduvalt mainitud Reini nime. Kuna nooruses on viieaastane vanusevahe märgatav, kõneles Brodski Reinist kui õpetajast oma luuletajateel, vähemalt kirjanduskarjääri algaastail. Muuseas toob Brodski ära Reini konkreetse ja praktilise õpetuse, mida ta on teistelegi soovitanud silmas pidada: „Kui soovid, et luuletus toimiks, väldi omadussõnu ning anna otsustavalt eelistus nimisõnadele, tehes liiga isegi tegusõnadele. Kujutage endale ette paberit, mille peal on luuletekst. Kui katta see paber maagilise riidega, mis teeb nähtamatuks tegusõnad ja omadussõnad, siis kui tõmbad riide ära, peaks paber ikka olema täis kirjutatud – nimisõnade tõttu. See nõuanne oli mulle väga oluline ning püüdsin, kuigi vahel mööndustega, kirjutada alati selle järgi” (Valentina Poluhhina, „Jossif Brodski – suur intervjuuraamat“ „Иосиф Бродский – Большая книга интервью”, 2000).
Jevgeni Rein ise kasutas ja kasutab samu meetodeid oma loomingus. Ta luulet levitati Leningradis käest kätte juba 1950ndate aastate lõpus. Tema esimene luuletus avaldati ajalehes 1959. aastal, umbes samal ajal kui Reinist sai diplomeeritud insener: ta lõpetas Leningradi Külmatööstuse Tehnoloogilise Instituudi (Ленинградский технологический институт холодильной промышленности).
Eessõnas ta valikluulekogule „Vastupäeva käiv tunniosuti“ („Против часовой стрелки”, 1991) nimetab Brodski Reini „traagiliseks eleegikuks” ja „eleegiliseks urbanistiks” ning kirjutab järgmist: „Reini tavapärane luuletus koosneb 80% nimisõnadest ja pärisnimedest, mis on tema teadvuses võrdväärsed nimisõnadega, seda ka rahvusliku kogemuse seisukohast. Ülejäänud 20% on tegusõnad, määrsõnad, kõige vähem on omadussõnu. Selle tulemusena tekib lugejal mulje, et eleegia aine on keel ise, sõnaliigid ise, mis on justkui valgustatud minevikuaja loojuvast päikesest, ning heidavad seetõttu pika varju olevikule, riivates tulevikku”.
Brodski seostab sellist luulet Ahmatovaga, kes koos teiste akmeistidega pidas oluliseks asjade maailma. Siinjuures jõuame veel ühe looni, mis on otseselt seotud Reini nimega. 1958. aastal otsustas ta, et peab suhtlema Anna Ahmatovaga, kuna poetess oli tolle aja kõige tuntum vene luuletaja, kes elas Reiniga samas linnas. Infobüroost sai ta väikse tasu eest aadressi ja nii saigi nende lävimine alguse. Ahmatova kavatses just siis kolida teise kohta ning palus selleks Reini abi. Aegamööda tegi Rein Ahmatovaga tuttavaks oma luuletajatest sõbrad Jossif Brodski, Dmitri Bobõševi ja Anatoli Naimani. Ahmatova kuulas noorte luulet ja luges neile oma uuemaid tekste. Ahmatova rääkis nendest noortest kui „imelisest koorist” (волшебный хор), mille moodustasid väga andekad noored luuletajad.
Brodski on meenutanud, et Ahmatova polnud nende silmis mitte ainult luuletaja, vaid ka kõrge moraali eeskuju. Samuti on tal meeles, et uute tekstide arutamine oli konstruktiivne ja noored – eriti entsüklopeediliste teadmistega Rein – isegi parandasid Ahmatova luulet. 1966. aastal käisid neli noormeest Ahmatova matustel ning sellest ajast hakati nendest rääkima kui „Ahmatova orbudest” (Ахматовские сироты) Dmitri Bobõševi ühe luulerea järgi.
Reini mälestuste ja ka teiste mälestuste järgi tema kohta tundub, et luuletaja oli kindel tugi oma sõpradele, toetades neid heal ja halval ajal. Ta oskas luua kontakte ning hoida sõprussuhteid pikka aega. Rein oli see, kes toetas Brodskit Leningradi kohtuprotsessi ajal, korraldas tema sattumise hullumajja Moskvas ja sealt jälle vabadusse, et Brodskit vanglasse ei pandaks. Rein oli see, kes toetas Brodskit, kui too oli pagendatud Arhangelski taha, peatudes pikemalt tema juures Norenskaja külas. See oli Brodskile karm aeg, nagu ta ise on hiljem seda irooniliselt iseloomustanud: „Vanglakaamera ruudule langes armusuhete kolmnurk – selline kurb geomeetria”. Brodski oli kaotanud vabaduse, aga ka muusast kallima, kes oli murdnud talle truudust Brodski väga lähedase sõbraga.
Rein külastas Brodskit ka Ameerikas, samuti kohtusid nad korduvalt Brodski lemmiklinnas Veneetsias (Brodski põhjendus: „See koht meenutab Leningradi”).
Sama põhjalik oli Rein oma sõpruses Dovlatoviga, avastades juba varakult Dovlatovi jutustaja-ande. Nad suhtlesid tihedalt Leningradis, seejärel aastatel 1972–1976 Tallinnas, kus Dovlatov töötas ajakirjanikuna (sellest räägib ta romaan „Kompromiss”, 1981), pärast 1976. ja 1977. aastal Pihkva oblastis Mihhailovskoje Puškini muuseumis, kus Dovlatov töötas giidina (selle kohta kirjutas ta romaani „Kaitseala”, 1983), ning 1980ndate teisel poolel mitu korda USAs Queensis (New York), kus oli Dovlatovi uus kodu.
Brodski, Dovlatov ja Rein esinesid korduvalt koos ka Ameerikas, ent Rein ei kolinud siiski Ameerikasse, kuigi Brodski sellist võimalust talle pakkus. „Armastan Venemaad, mul vist puudub emigratsiooni geen,” märgib Rein naljaga pooleks.
Nii et Jevgeni Reini puhul on võimalik rääkida kahest andest: ta on suurepärane luuletaja ja avatud südamega ustav sõber, aga ta on ka haarav jutustaja ja memuarist. 1964. aastal lõpetas ta kaheaastase stsenaristide koolituse kõrgematel stsenaristide kursustel ning kolis 1971. aastal Moskvasse. Kõik see laiendas ta sõpruskonda, tänu millele on Reinil tallel põnevad lood paljude loominguliste erialade esindajatest. Väike valik nendest, keda pole veel mainitud: Vertinski, Bitov, Jevtušenko, Ahmadulina, Aksjonov,  Okudžava, Tšukovski …
Juba küpses eas sai Reinist õppejõud ja professor Moskva Gorki-nimelises kirjandusinstituudis. Ta on koolitanud mitmeid vene luuletajaid. Seejuures ütleb Rein, et on küll võimalik õppida tehnikat, mis lubab kirjutada kvaliteetseid luuletusi, kuid luuletajaks saada ei ole koolitusega võimalik, selleks peab olema annet, luuletajaks peab sündima.
Läbi aastate on ta saanud mitmeid Venemaa ja rahvusvahelisi kirjandusauhindu, enamasti mitte ühe raamatu, vaid kirjanduslike saavutuste eest ühtekokku – kuna tema raamatud on vaid üks osa ta mitmekülgsest panusest vene luulesse. Nii juhtus ka 2012. aasta kevadel, kui Rein kuulutati Venemaa luulepreemia „Poeet” laureaadiks, millega kaasnes rahaline auhind 50000 USA dollarit.
Reini luulet pole seni eesti keelde tõlgitud, kuigi luuletaja ise on vahendanud vene keelde näiteks Ellen Niidu luulet. Nagu mainitud, on Rein korduvalt käinud Tallinnas juba 1970ndatel, külastades siin vana sõpra Dovlatovit. Nende visiitide kohta on ka mitmeid kajastusi, näiteks Kadriorus tehtud foto, kus looduses istuvad kõrvuti Rein ja Dovlatov. Samuti on Rein avaldanud kohtumistest oma sõpradega raamatu, mille pealkirjaks pani „Tunnen puudust Dovlatovist” („Сқушнo мне без Довлатова”), kus muu hulgas kirjeldab Dovlatovi elu Tallinnas ja Eestis. Ja veel – Rein on kirjutanud mitu luuletust Eesti kohta.
Kui üritada luua seoseid Reini ja eesti literaatide vahel, siis võib leida ühe paljutõotava liini. Meie hea luuletaja Katrin Väli on omal ajal õppinud kirjandusinstituudis Moskvas. Seletamatu juhuse tõttu pole nad kirjandusinstituudis kokku saanud, kuna  Rein polnud Väli õppejõud. Küll aga oli tänu Dovlatovi päevadele võimalik korraldada selline kohtumine raamatu kaudu ja laval: Katrin Väli tõlkis mõne Jevgeni Reini Eestiga seotud luuletuse eesti keelde, miska jõuavad nüüd need luuletused Eestisse tagasi.

Jevgeni Rein

***

S. Dovlatovile

Vanas aknas näeb ikka neidsamu joonialikke
puuriitu,

kuivamas, et neelata saaks nad kütteperiood,

veel paar-kolm visiiti –

siis veab välja, kuni saabub teenitud pension.

Ja kui mul viimast korda on käsil see reid,

kohvrit järele tirides ja lõõtsutades

lävel, nagu on komme, ma meenutan Teid,

Teie korteris, mis on Teist tugevasti

võõrdunud.

Ometi on siin justkui käepärasem lend üle

Atlandi,

ja kui ehk saada kord taevatornis ingliks,

võiks kesk soid näha ära selle

soomlaste ürgkandi,

kus Te kord kõndisite ringi,

ja seejärel seal, kus kaar on teise lõppu

veetud –

nimetu kallas, millel grimm laiali pudeneb:

ainult seal ju, kus saapad räbalaks peetud,

paljasjalgsele lapsepõlvele nimi sugeneb.

Sestap venibki huul pikaks, sa ei saa hüüda,

ei saa kutsuda, nimetamiseks jõudu ei jagu,

võid vaid läbipaistvas videvikus aega

surnuks lüüa

ja eluneda keset hobuse unenägu.

Kui oli aeg, me ei öelnud: „Sina …”,

nüüd on kalender kinni, homme olemata jäi,

suud on lahusolust tulvil nõutu mahutina,

sinasõprusest ei joonud me janu täis.

VIISTEIST AASTAT HILJEM

Üll ülikond lasuurikas, taevakarva vest,

Serjoža Vasjukoviga (ma räägin hiljem tast)

ta mööda Eesti tänavat, kus baar ja kohvipoed,

peanuppu katmas hämarat tüüfushaige
soeng,

öötaeva üle valanud koivalgust kaedes käis,

just suvi oli alanud. Sest viisteist aastat täis.

Nats taga käis sõbranna (ma temast

räägin küll).

Ja kitsal taevarannal kui vaaderpassis mull

sääl korstnaid pidi loivas merevaigust kuu.

Ning khakivärvi rõivas, palg valge, tume juus,

ja kuni ikka pruut veel, teos ja kõnes tarm,

kõikteadija ja pruut veel, ja esimene arm;

sa kunagi siin läksid, su kõrgel kontsal kand

maad pisut järsult täksis, just olid õiendand

Serjoža Vasjukoviga, kel kinomaitsest vaeg …

… Üll ülikond lasuurikas! Viisteist! Kauge aeg!

Käis tookord mööda Viru meid kolm. Nüüd

üksi läen.

Ent seda korterit, neid veinietikette näen.

… On Cannes’i festivalil Serjoža Vasjukov,

ta preemiaist pjedestaalil seisab ja on proff.

Kesk Moskva perifeeria paneelset mugavust

gaas loidab sinu leel ja on sokid hunnikus,

toas lapsed hüpitavad palli, võõrik on

neil sarm.

Kuid koiduaegne Tallinn on kui esimene arm

sel ööl, mis une viis, on viisteist aastat sest …

Ent elu on vaid viiv ja kootud juhustest!

PÜHAJÄRV

G. J-le

Punaveiniga õhtu, ei kuskil see.

Läbivoolaval veel su autoportree.

Sa tõstad silmad – ja õrn lainesiib

kõik, mis olid sina, minema viib.

Mis väsind ja paks, see põhja jäi,

sai vetevanaks – ja kurta ei või.

Kuid niiskelt sillalt kellegi sööst

lendkalana pilvisse sähvatab öös.

Tõlkinud Katrin Väli

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming