Õudusi öös ja tühjust toas

Marii Rikken

Mariliin Vassenin, Horror vacui. Kujundanud Ivi Piibeleht. NyNorden, 2013. 64 lk.

Ebatavaline pealkiri luulekogule, kas pole?! Kuna tegemist oli mulle täiesti uue ja tundmatu mõistega, hakkasin kohe uurima, mida see tähendada võiks. Tuli välja, et on olemas selline mõiste nii füüsikas kui ka kunstis, ent selle keerukust on raske sõnadesse panna. Mida rohkem ma seda uurisin, seda segasemaks see läks, ning luulekogu lugedes ei haakunud see kõige sellega mingilgi määral. Füüsikas peaks see tähendama sisuliselt eesti kõnekäändu „Loodus tühja kohta ei salli” ehk siis kõik meid ümbritsev, suures mastaabis universum või kas või loodus meie ümber täidab alati tekkinud tühimiku. Luulet lugedes aga jäi mulje, nagu jääks kõik aina tühjemaks. Luulekogu võibki iseloomustada sõnadega „murenemine”, „lagunemine”, „purunemine”, „vananemine” ja „suremine”. Eriti just „suremine”. Pärast esmakordset luulekogu lugemist märkasin ma iga luuletuse lõpus oma kritseldatud märget „surm”. Isegi luuletused, kus ei räägita surmast, räägivad millestki, mis selleni viib.

öölind, sa lubasid!

lambi leebes valgussõõris

jooksevad tähed

paremalt vasakule,

vagusi tulid ja vagusi lähed

see väike ruum seal keldris

on nüüd peaaegu tühi

ranniku lähedal saarel

elab üks arutu naine

öölind, vii talle tervisi!

jutusta talle mu kraamitud ruumist

mina ei saa öösse minna

sealt ei tulda enam tagasi.

Igast järgmisest mõttest õhkub rohkem õudu ja süngust kui kõigist eelmistest kokku. „Öölind, sa lubasid!” kõlab nagu etteheide või pettumus, „väike ruum keldris” kõlab pimedalt ja süngelt, „arutu naine” hirmsalt ja üksildaselt, „öösseminek” surmavalt. Justkui oleks kõik väga valesti ja parandamatult katki. Justkui oleks need kellegi viimased sõnad, kui karta pole midagi.

Luulekogust leiab aga ka luulet, mis räägib ei millestki muust kui hirmust.

väljas on pimedus

ja sees

on pimedus

tabab mind kõige ootamatumates kohtades

väljas ja

sees

 

kui kummardun üles tõstma

ringi pöörates

kui ma haigutan

mind tabab

kõige ootamatum

pimedus on väljas

ja sees

Kõik ümbritsev tundub niivõrd tume ja neelav, et kui teed ühe vale liigutuse, on see valmis sind endasse neelama. Haigutus on piisav, et ahmida oma kehasse kogu väljas olev pimedus ja süngus. Ja kui see juhtub, pole enam midagi teha. Hirm selle ees on suur.

Kirjanik tunneks end justkui nii vanana ja seetõttu nii üksildasena. Hirm on nii suur, et paneb mõtlema pöörasusi, kuid mida enam ma luulekogu lugesin, seda enam tundus, et hirmu ei tunta mitte surma, vaid millegi muu ees. Ehk on need elu hääled? Materiaalsus? Valgus? Kes teab … Kuid võib-olla on see hirm iseenda ees …

mind on nii vähe

mind peaaegu polegi

vileda naha all sõidavad

sooned kui tummad rongid

praegu ma olen veel noor

Kas võib olla, et kogu selle keerulise ja sürreaalse luule taga on tegelikult igale inimesele omane hirm eksistentsi kaduvuse ees? Omaenda isikliku eksistentsi? On ju just surm see, mille ees me kõik tagasi kohkume ja mida lõpmata kardame hetkeni, kui ta kohale jõuab. Kogu oma teadliku elu üritame me elada kuidagi tunnustusväärselt ja piisavalt hästi kellegi või millegi nimel, keda me ise kardame. See justkui kummitaks meid pidevalt, seistes meie selja taga nagu vari, muundudes just millekski või kellekski, keda me ise kardame. Oma luuletuses „Anti-Oidipus” avaldab luuletaja tähelepanuväärse mõtte: Meie oleme lapsed,// keda me ise ei tahaks.

Miks muidu me kõik üritame maailma muuta paremaks paigaks? Sellepärast, et meie oma lastel oleks kergem ja parem, ilusam elu. Paljud meist aga mõtlevad, et niimoodi mõeldes teeme üha rohkem ruumi mõttele, et keegi pole rahul iseenda põlvkonnaga, et me tunneme iseenda generatsiooni pärast pidevat häbi.

Luuletaja väärib suurt tunnustust, et on suutnud kirjutada niivõrd robustselt, kandiliselt, karmilt ja ausalt. Ma tunnen alati suurt aukartust kirjanike ees, kes panevad mõtted paberile ilma kahkluste ja kõhklusteta, kartmata iseenda reaktsiooni oma mõtetele kogu nende vastuolulisuses. Pole siinkohal kindel, kui palju on inimesi, kes iseend seal ära tunnevad, kuid ehk keegi siiski ning see mõnigi üksik vääris üritamist.

Vaadates luuletuste pealkirju, mis on nii mõnelgi juhul kummalised (pigem lugejale, kui autorile kindlasti), jõudsin ma lõpuks ka selleni, mida võib tähendada luulekogu pealkiri. See ei ole füüsika ega kunsti mõiste. Kuna paljude luuletuste pealkirjad on võõrkeelsed, hakkasin ma otsima jälgi mingist teisest keelest, mitte teadusharust. „Tühjusehirm” sobib kogu teost justkui palju paremini iseloomustama, sest mis on õudsem kui hirm jääda sisemiselt tühjaks?

Paljud luuletused räägivad moonutustest, olgu need siis tahtlikud või tahtmatud, masinlikud või justkui loomulikud refleksid. Küll iga lugeja seda ise näeb, kui raamatu kätte võtab. Kui aga lõigata endast lahti kõik moondajad ja vaadata maailma ausalt, juhtub midagi, mida me kõik kardame. Siis saame iseenda valearusaamadega vastu pükse. Tsiteerin veel kord luuletust „Anti-Oidipus”, kus luuletaja annab väga hea seletuse sellele, mida me kardame ja miks me üldse moonutusi vajame.

Maailm muutub väga väikeseks

ja selge arusaam on vaid sellest,

mis on lähedal.

Me kõik oleme täpselt samasugused. Kõik, mida me kardame, on horror vacui.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming