Rändav kirjandus

Doris Kareva

Kõnelus Eeva Pargiga.

Eesti-saksa kirjandussuhted tunduvad olevat jätkuval tõusuteel. Paari aasta eest ilmus Cornelius Hasselblatti mahukas eesti kirjanduse ajalugu. Maikuus peeti Tartus Saksamaa keele ja kultuuri akadeemia kevadkonverents, kus Mati Sirkel pärjati Friedrich Gundolfi kultuurivahendusauhinnaga, suvel tutvustasid sa koos, Jaan Unduski ja Mari Saadiga Saksamaal oma loomingut. Millise üritusega oli tegemist ja millistes linnades käisite?
Saksamaale esinema kutsus meid kolme, koos meiega veel Irja Grönholmi, Schleswig- Holsteini Kirjandusmaja. Kesksuvel, juulist augustini, toimuv kirjandussündmus ongi nimetatud sobivalt „Literatursommer” ning me tutvustasime igaüks oma raamatut: Mari Saat romaani „Lunastus”, („In Grunde”, saksa keelde tõlkinud Irja Grönholm) Jaan Undusk teost „Wir Hyperboreer” Ulrich Kronaueri tõlkes ja mina „Lõksu lõpmatuses” („Falle, unendlich”, tõlkinud Irja Grönholm).
„Kirjandussuve” traditsioon ulatub tagasi 2006. aastasse ning kui seekord, aastal 2013, esitleti eesti, läti ja leedu kirjandust, siis eelmisel aastal olid külaliseks hiina, enne seda türgi, poola, saksa, vene, ungari, ja hollandi autorid.
Kõik koos esinesime ühe õhtu raames vaid ühel korral, 2. augustil Kieli, Kirjandusmajas, õigemini küll seda ümbritseva botaanikaaia võimsate puude all, kuhu sel soojal õhtul, kui kogu Kiel valgesse riietunult suurt tänavapidu pidas, oli lunastanud kirjandusõhtu pileti rohkem kui 200 kuulajat.
Huvitava paradoksina võib märkida, et kui kõikidel tasulistel õhtutel oli vägagi rohkelt publikut, siis, vaba sissepääsuga kirjandusõhtul oli kohal vaid kuus kuulajat + korraldajad.
Minu esinemistuur viis mind koos Irja Grönholmiga Rendsburgi, Borenisse ja Husumi. Mari Saat esines – ikka kahasse Irja Grönholmiga – Lübeckis, Pinnebergis, Husumis, Flensburgis ja Kielis. Jaan Unduski esinemispaikadeks olid Lütjenburg, Kiel, Eutin.
Kõikides meie esinemispaikades müüdi meie teoseid ning  tõepoolest, nii palju autogramme pole ma kunagi vastostetud raamatutesse kirjutanudki. See on siiski kõik vaid piisk meres ning kirjastajatel on ühe väikese maa kirjandust välja andes alati risk kahjumisse jääda.

Kas eesti ja saksa kirjanduselus leidub silmahakkavaid erinevusi? Milliseid tavasid võiks Eestiski juurutada?
Saksamaa ja eesti kirjanduselus on üks suur erinevus: lesung! ehk kirjandussündmus, kus loetakse (ja pikalt) ette vaid proosat. Selline lugemine võib alata hommikul kell üheksa ja kesta õhtul seitsmeni, kusjuures täissaal kuulabki kogu selle aja pingsalt ja ilma igasuguse nihelemiseta vägagi erinevaid tekste. Aega aga Saksamaal hinnatakse, aeg on kallis, ning kui juba on kohale tuldud, võetakse sellest ka viimane. Nii et küsimusi sajab, erinevalt Eestist, autorile alati nagu rahet. Ning kui meil siin on aeg-ajalt tunne, et kõik, kes kirjandusest vähegi huvituvad, ongi need, kes ise ka kirjutavad, siis Saksamaal on veel alles üsna suur ning ilmselgelt asjatundlik lugejaskond.

Sinu looming on erilist huvi äratanud just Saksamaal ja Põhjamaadel, iseäranis Soomes. Kui suur osa selles on tõlkijatel ja mil määral sõltub see kultuurist?
Romaani tõlkimine ja avaldamine tekitab muidugi teatavat huvi, aga seda ei maksa mingil juhul üle hinnata. Selleks, et suurel kirjandusturul läbi lüüa, on vaja oskuslikku management’i, on vaja kedagi, kes autori nimel, aga oma kasumit silmas pidades lahingusse läheks.
Aga olen üks kord tundnud ka sellel lahinguväljal lüüasaamiskibedust ning seda seoses Brücke Berlin Prize’iga, auhinnaga, mis antakse Saksamaal kahe aasta jooksul ilmunud parimale Kesk- ja Ida-Euroopa tõlketeosele, olgu siis tegu romaani, novellikogu, näidendi, esseekogumiku või luulega. See väärikas auhind jaguneb võrdselt kaheks: see on mõeldud tõlkijale ning autorile. Ning kuigi Irja Grönholmi suurepärane tõlge tõstis „Falle, unendlich’i” täiesti ootamatult viie vägeva nominendi hulka, siis auhinda me ikkagi ei saanud. Berliini Vanas  Muuseumis (Altes Museum) toimunud galaüritusel otsis mind peomelus üles aga üks žüriiliikmetest, kes teatas, et tal on väga kahju, aga nad lihtsalt ei saanud anda auhinda psühholoogilisele romaanile, mille tiitellehel seisab „thriller”.
Soomes olen ma vaid ja ainult luuletaja. Soomlased ongi – minu jaoks – maailma parim luulepublik. Mulle tundub, et nad oskavad (tänu aastakümneid kestnud luulesaadetele nii raadios, teles, näitlejate ringreisikavades) kuulata sõna hoopis tähelepanelikumalt kui inimesed kusagil mujal.

Kuivõrd erineb su romaani „Lõks lõpmatuses” retseptsioon maati? Kas oled seeläbi avastanud omaenda teoses uusi mõõtmeid?
Kõige rohkem on kirjalikku kajastamist leidnud „Lõks” Rootsis, kus selle taga seisis ikkagi suur kirjastus ning üldiselt tegid need ülistavad retsensioonid, kokku vist 13, lausa kohmetuks, eriti kodumaistega võrreldes. Kuid mulle endale oli huvitavaim ja ka mõõdet avardav Jan Kausi Keeles ja Kirjanduses ilmunud „Jäljed nahal”.

Soome kirjandusega oled väga lähedalt seotud ja ise seda palju tõlkinud. Äsja ilmus kirjastuselt NyNorden sinu koostatud kakskeelne antoloogia „8 + 8”, kus on esindatud neli soome nais- ja neli meesluuletajat eestikeelsete tõlgetega ning neli eesti nais- ja neli meesluuletajat soomekeelses tõlkes. Kuidas sündis mõte just selline kogumik kokku panna?
Mõtte sünnikoht on ülitäpselt fikseeritav: idee tekkis mul rongisõidul Turust Jyväskyllä. Olin Soomes esinemas ning pidin tookord, sealsamas vagunis, Juha Kulmala tekste tõlkima, et ta saaks Eestis esineda, ning ma mõtlesin tookord, et nii see ei lähe – see luule väärib hoopis enamat.

Mis osutus koostamisel ja teostamisel kõige kõvemaks pähkliks?
Kõik „8+8” autorid on luuletajatena tõlkijatele kõvad, aga see eest sisukad pähklid. Näiteks Katariina Vuorineni tõlkimisel tuli kogu kujutlusvõime ning keelepagas kasutusele võtta, kuid koos Asta Põldmäega oli see pingeline töö tõesti avastuslik ja kohati suisa lõbus. Kuna lootsin algusest peale tihedale koostööle nii Hannu Oittise, Kalju Kruusaga („8+8” toimetajatega),aga ka kõigi tõlkijate, kirjastuse NyNordeni ning kujundaja Tarmo Puudistiga, siis ega ma nii väga ei kartnudki. Kõik komponendid olid paigas, nii nagu olid juba olemas ka mõned tõlked, mis vaid ootasid kokkukogumist ja avaldamisvõimalust. Kuid loomulikult oli see kõik keerukam ja töörohkem, kui algselt arvestasin ja aimasin. Kõik sünnib millegi arvelt, nii ka see kogumik.

Kogumikku „8 x 8” esitletakse nii Turu kui ka Helsingi raamatumessil, samuti Tallinnas. Mille poolest need esitlused erinevad ja kui oluliseks üldse pead raamatuesitlusi?
Oleme oma „8+8” eesti ja soome autorid Soome kahe, Helsingi ja Turu kirjandusmessi vahel ära jaotanud. 16 autorit on ühel esinemiskorral lihtsalt liiga palju, kuulajate tähelepanu hajub ning nii ei ole autoril aega end vähegi meeldejäävalt tutvustada. Üha raskem ongi üht teost lugejatele nähtavaks teha ning seetõttu on kõik sellised esinemised tõepoolest olulised. Nii et kui kusagile kutsutakse, tulebki minna.

Kirjanikele on enamasti tõsine valik, kas veeta aega koostöös tõlkijatega, esineda ja tutvustada oma teoseid paljudes kohtades või vastupidi, tõmbuda tagasi ja pühenduda täienisti alles sündivale loomingule. Luuletajatel on ümber lülituda mõistagi lihtsam, romaani või suurema tõlketeose poolelijätmine võib teinekord saada saatuslikuks, rääkimata pereelust, mis nõuab samuti aega, hoolt ja pühendumist. Mismoodi oled selles keerulises olukorras tasakaalu leidnud või loonud?
Ega ju ei olegi. Teksti süvenemine tähendab suuresti seda, et su aed rohtub, lapsed karjuvad appi, koerad purelevad ja mees ei üritagi enam küsida, kus miski asi asub. Arvan, et igaühele on kõige kurnavam juba edenenud töö poolelijätmine, siis oled nagu süvamere kala, kes on pinnale kistud ja seal õhku ahmib. Raske on iseendaga toime tulla ning nii ongi jäänud pooleli romaan, millel tööpealkirjaks „Viies kuningas”. Kuigi ma pole ka sellele veel lõplikult käega löönud, on mul käsil uus töö. Vahepeal oli aga aeg, kui minult lausa norivalt küsiti, millal uus romaan ilmub. Oli neid, kes ootasid „Lõksule” järge, sest tekkis mingi kummaline lugejaskond, kes väitis, et peategelane ei hukkunudki, et ta elab kusagil, metsatalus, koos Kopli liinide lastega – Ljotšiku, Tolikuga …

Millised maad, keeled ja kultuurid on sinu loomingut kõige enam mõjutanud? Millisesse kultuuriruumi oleks kõige põnevam järgmiseks siseneda?
Sellele küsimusele on keeruline vastata. Kultuuriruumide raamatud on ju alati olemas olnud, need tuli lihtsalt avada. Võikski öelda, et ma pole kirjanduses kunagi teinud teisiti vahet kui vaimustudes või siis pettunult käest ära pannes. Me elame üha enam kokkuhaakunult, ühises inimkultuuris ja eesti tõlkijad on teinud alati suurepärast tööd. Olen sellele kinnitust saanud, kui olen lugenud vene kirjandust soome või inglise tõlgetena – eelistan eesti versioone. Nad tunduvad – ja see on muidugi täiesti isiklik kiiks, mitte mingi tõestatud fakt – mulle algupärasemad.
Kõige põnevam (ja minu puhul võimatum) olekski sisenemine vene kultuuriruumi. Aga huvitav kogemus oli ka Indias „Kritya” luulefestivalil näha ja kuulda oma tekste hindi keeles.
Kartsin nimelt, et publik hakkab mind ühe mu luuletuse „formica rufa” pärast banaanikoortega loopima, kuid luuletus osutus hoopis inspiratsiooniks india kunstniku maalile, kus kujutatud seitsmesõrmelist kätt, jumalikku sõrme, mis purgist põgenevat sipelgat puudutab.

Tänan vastamast ja jumaliku sõrme jätkuvat puudutust!

Küsinud Doris Kareva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming