Seamus Heaney – poeet, kelle eest tänulik olla

Miriam McIlfatrick-Ksenofontov

Seamus Heaney lahkumise järel 30. augustil vallandus järelehüüete ja mälestuste tulv. Mõnedki kõnetavad teda kui Seamust eesnime pidi, sõbra või kaaslasena. Kohalikele inimestele oli ta maalähedane, lahke mees, kelle luulest peeti samavõrd lugu kui tema naljasoonest ning kokkukuuluvustundest nendega.

„Ta kirjutas argistest asjadest, mille keskel me üles kasvasime,” kõlab üks tavapäraselt kiitvaid mõtteavaldusi. Iiri luuletaja Paul Muldoon tõstab esile Heaney võimet „anda tagasi füüsiline maailm, asjade maailm, maailma asjad viisil, mis laseb neil endaks jääda, ja ometi lasta suure kunstnikuna meil näha neid otsekui esmakordselt”. Heaneyl oli annet anda „ruumi riimile” – lause, mis on võetud vanast mummer’ite ehk maskisantide laulust, kes käisid hingedepäeval, jõuludel ja lihavõtte aegu majast majja ning etendasid kohamuistendeid värssides, maskid peas, nagu eesti mardisantidel. Nende pöördumist pererahva poole „room, room, my gallant boys, and give us room to rhyme” võib tõlkida nagu „laske tuppa, lahke rahvas, andke ruumi riimile”. Heaney laskis „tuppa” ka need inimesed, kes ei pruukinud luule vastu huvi tundagi. Paul Muldooni arvates on just see üks põhjusi, miks ta inimeste südameis nii erilise koha leidis.
Seda tõendab elavalt Barney Devil, 95aastane sepp, kes meenutab väikest Seamust kui kutsikat, kes tema ukse eest iga päev kooli minnes mööda kihutas. „Ääs” on tuntud luuletus, mis algab reaga: „Kõik, mida tean, on vaid uks pimedusse.” Päris sepikoda ise on nüüd peatuspaigaks Heaney matkarajal ning Barney räägib külalistele, kuidas Heaney kirjutas selle luuletuse enne „pimeduse uksest” läbiastumist ning oma esimesel külastusel aastaid hiljem naeris, sest kõik oli just nii, nagu ta kirjeldanud oli. Käsitsi kirjutatud luuletuse autogrammiga koopia ripub nüüd seinal Heaney innustusega: „Anna pihta, Barney!” Veelgi kõnekam on sissekanne külalisteraamatus: „Barney on mu vana sõber ja tubli eeskuju, kuidas teha head tööd ja endale kindlaks jääda – kord ehk kirjutan sellest luuletuse.”
Heaney luule on sündinud tänu tema kodumaale ja rahvale, lasknud neil kõnelda ilmutuslike kujundite kaudu. Luuletus „Anahorish” (iiri keeles ’puhta vee kant’ koht, kus Heaney koolis käis) manab elavalt silme ette selle paiga ning seda asustavad „künkaelanikud”. Veelgi kõnekamalt on ta maastiku sidunud sõna endaga:

Anahorish, soft gradient
of consonant, vowel meadow. /
Anahorish, lauges siirdes
konsonant, vokaali-aas.”

Samas laadis algab ka „Toome” (küla Heaney kodukoha lähedal, hääldatakse „thuum”):

„My mouth holds round
the soft blastings,
Toome, Toome /
Huultetorust mul
plahvatab pehmelt
Toome, Toome

See foneetiline kajalood juhatab avastama Iirimaa mineviku artefakte ja fakte. Niisugused luuletused kõlavad kokku iiri kirjandusliku traditsiooniga dinnseanchas, lugudega seotud kohtade ja kohanimede kasutamisega proosas ja luules. Teismelisena avastasin võpatusega, et täiesti tavalised kohad siinsamas maantee ääres või teiselpool põldu, minu kodukandi Iirimaa, olid korraga saanud osaks „inglise kirjandusest”, kantud kirjanduslikule kaardile.
Heaney süvenes keelesse, et välja selgitada, mida saab sellega teha ja väljendada. Tema emakeel oli inglise keel, koolis õppis ta ladina ja iiri keelt, anglosaksi keelt ülikoolis; ta uuris nende arengulugu ja väljendusvõimalusi kirjanduse kaudu. Heaneyl oli erakordne mälu ning ta võis tsiteerida ka vähem tuntud luuletajate teoseid ja terveid proosalõike. Ta teadis, et keeles on alati „midagi veel”. Näiteks  Gerald Manley Hopkinsi kõnet pidas ta elektriseerivaks, avada oma kaasmaalase Patrick Kavanaghi luuleraamat on aga sama kui avada oma tagauks, kust avaneb vaade tuttavatele väljadele, kui kõrvale jätta „keele elektripinge”.
Valmisolekuga lülitada oma luule kirjanduslikku traditsiooni, mida ta ühtlasi ise kujundas, meenutas Heaney keskaegse Iirimaa luuletajate eliidi file’e, kelle ülesandeks oli talletada tavad, genealoogia, paikadega seotud pärimus, jutustada ladusalt imelisi lugusid. Õppida tuli 12 aastat ja kauemgi, et omandada selles ametis vajalikud oskused ja teadmised ning jätta ruumi ka omaenda loomingulisele väljendusele. Tõepoolest, Heaney mõistis, et tal tuleb esiluuletaja mantlipärijana „poeedina” seda kunsti ja traditsiooni toita ja toetada. Ta oli kehastunud suuremeelsus, alati valmis pühendama aega ja tähelepanu neile, kes seda soovisid. Kord pidi ta ära jätma vestluse ühe noore õpetlasest luuletajaga, kes tema kohta uurimust kirjutas. Lootuses seda korvata, saatis Heaney talle koos kirjaga oma uue luuletuse. Ühe Dublini luulesõbra sõnul: „Mulle jättis sügava mulje see, kui sageli oli teda näha luuleõhtutel ja teistel kirjandusüritustel, ikka vaikselt ja tagasihoidlikult istumas. Ta ei soovinud kunagi olla tähelepanu keskpunktis, kuid küllap oli teadlik, kui palju tema kohalolek inimestele tähendas.”
Kaks luuletajat on väljendanud oma kaotust niimoodi: Michael Longley: „Mul on tunne, nagu oleksin kaotanud venna. Ma arvan, et täna tunnevad kümned tuhanded inimesed end paljaksriisutuna, sest tal oli mõjujõudu. Ta sai inimestega imetlusväärselt läbi, alati näis tal olevat aega juttu puhuda. Ta läks rahvale südamesse.” Ciaran Carson, üks Seamus Heaneyst noorema põlvkonna esindajaid: „Kuigi Seamus Heaney surm jätab meie ellu tühimiku, on tema sõnadest saanud meie elu osa ning ta kestab neis edasi. Ei ole Iirimaal luuletajat, keda tema eeskuju ei oleks mõjutanud, kes ei oleks talle võlgu. Sama kehtib kõigi puhul, keda ta luule on puudutanud, ning neid on loendamatu hulk.”
Austusavaldused ei äratanud Seamus Heaneys kohmetust, temas polnud võltsi tagasihoidlikkust. „Kiiduavalduste tooniku” võttis ta tänuga vastu, sest see värskendas ja sisendas kindlust, andis hoogu ja kohustas jätkama valitud teed. Selle valgel saab selgeks ka Heaney vastus luuletajast kolleegi Jaan Kaplinski küsimusele pärast Nobeli preemia kättesaamist: „Eks töö taha tegemist”.
Ülim kiitus sai talle ehk omaks kolme luuletuse ilmumise puhul 1964. aastal kriitik Karl Millerilt, kes nimetas Heaneyt „luuletajaks, kelle eest tuleb tänulik olla.” Elu on näidanud, et see lause läks täide. Kui ühe hiljuti ilmunud raamatu eessõna autor tahtis tema kohta kasutada selliseid kõrgelennulisi osutusi nagu „suurim elav luuletaja” või „oma põlvkonna suurim luuletaja” või „Yeatsi mantlipärija”, palus Heaney need välja võtta ja asemele pigem Karl Milleri rohkem kui 40 aasta taguse iseloomustuse panna. Heaney oli luuletaja, kes oli tänulik oma ande ja talle osaks langenud vastutuse eest – tõepoolest „poeet, õnnelik poeet”, nagu öeldi ühe luuletaja kohta tema kogumikus „Station island”  („Passiooni­peatuse saar”, 1985).

Tõlkinud Andri Ksenofontov

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming