Mildebergi-Matsini koerused ja kunsttükid

Peeter Sauter

Paavo Matsin, Baer. Jüri Mildebergi pildid, kujundanud Tiina Sildre. Koolibri, 2013. 45 lk.

Eestist pärit rüütel Karl Ernst von Baer tegutses teadlasena valdavalt Königsbergis ja Peterburis ning veetis Tartus üliõpilaspäevad ja vanaduspõlve, aga selge, et mees on meie au ja uhkus. Sakslastel ja venelastel on olnud hulganisti teisi mehi, keda oma rahatähtedele kribada. Nojah, meilgi pandi Baer vaid kahekroonisele. (Kas mäletate, kes olid teiste kroonikupüüride peal? Mäletate? Siis te ei ole üleliia noor.)
Vana kahekroonine ja Baeri krestomaatiline figuur sellel on nüüd veidi naljakad ja nostalgilised. Tjah, mitu eurosenti tolle kahekroonise vastu veel Eesti Pangast saaks? Natuke vähem kui 13 senti. Ometi sai krooni tuleku ajal, kui mu palk filmirežissöörina oli 300 krooni, umbes 30 praeguse sendi eest mõnel pool tassi kohvi. Ja seda ei raatsind ostagi, sest raha oli otsas.
Kunstnik Jüri Mildeberg on selle vana kahekroonise pihku võtnud ja joonistanud Baerist kokku hulga graafikat, kus alati on aluseks too pilt kahekrooniselt, mida on küll väänatud nii- ja naapidi (raamatus on 31 pilti, ma ei tea, mitu oli üleval Viinistu näitusel). Küll on Baeril peas Miki-Hiire kõrvad, siis on ta pikasalguline eesti talupoeg, Tsaari-Vene ametnik või puri sinimustvalgel laeval. Tihti on piltidel käsi, mis kuhugi osutab, ja kord saab sest käest koguni biitlite „Kollasest allveelaevast” pärit jälitav ja irvitav käsi, naerusuu peopesal. Nii et puder ja kapsad? Ühest küljest jah, teisest küljest peenemat sorti kompott. Nagu ikka loob Jüri Mildeberg oma maailma.
Et omamütoloogial oleks põhjendust, seletust ja veelgi suuremat mahtu, on tal seekord kambas Paavo Matsin oma poeemiga „Baer”. No on ikka tekst. Loe mitu korda, ikka leiab avastamata krutskeid, ikka on naljakas.
Paavo Matsini alkeemia võtmete ja doktor Schwarzi raamat oli hüva lugemine, aga tekst jäi minule suletuks. Kõik need arhailised sõnad ja vanaaja totrad tembud läbisegi Matsini pöörase fantaasiamänguga, mis õieti kuhugi ei viinud, olid kõik võluvad. Ja minu meelest palju võluvamad kui näiteks hea Kiviräha Andruse Ussisõnad. Miks? Sest mõistatust oli rohkem ja ma ei tea, ehk ka mingit isepärast nägemuse veenvust, paraku jäid mõistatused liigagi mõistatuslikuks. Selge see, et dr Schwarzi seiklused Liivimaal niipea laiema lugejani ei jõua. Aga miks peaksidki? Matsini alkeemiaraamatut võiks nimetada irooniaks alkeemia ja esoteerikakiindumuste üle, aga ehk pole vaja ka. On ju Matsin korraga nii kiindunud kui irooniline, aga läheb sealt kaugemale ja loob omailma nagu Nossov teoses „Totu kuul”.
Poeemiga „Baer” on teine lugu. See tekst on avatud ja lugejasõbralik, ehkki näiliselt pole miski muutunud. Võetud on vanu reaaliaid ja sõnu ja neid oma suva järgi miksitud. See annabki võimaluse juurelda, kas Baeril oli (sündides) ja surres suus just kaheksa hammast (tekstis dooria sammast). Poeemis on ehedad reaaliad ja pöörased fantaasiad läbisegi. Aga kes ütleb, et samamoodi, kuigi varjatumalt ja süütu näoga esitatuna, pole ka igas ajalooraamatus ja entsüklopeedias, ehkki me ei saa nende detailide arengule iial jälile. Väga vastandlikke ajalookäsitlusi või siis teadusrehkendusi on maailm täis, igaüks kirjutab oma alkeemiat. Matsin ehk juhibki möödaminnes sellele tähelepanu.
Kuigi, nüüd ma teen Matsinit üle kullates talle liiga. Selge on, et ta on olnud vunki täis ja ennast Baeri teemadesse sisse lugenud ja siis andnud sule vabaks läinud pöördesse. Ja mida muud tegi õigupoolest Jaan Kross, ehkki hoopis teises käekirjas ja mahus?
Huvitav küll, kas viited Baeri seksuaalharrastustele on adekvaatsed (prantsuse armastus ehk suuseks ja egiptuse armastus ehk, ma oletan, nekrofiilia). Ei usu nagu. Baer oli tubli monogaamne pereisa ja kõik ta kuus last olid samuti tublid. Matsin romantiseerib, aga miks ka mitte.
Matsin muidugi ei kirjutagi Karl Ernst von Baerist, vaid Carolus Ernestus Baerist, nagu viitab raamatu pealkiri. Ometi on need kaks Baeri selgelt lähisugulased ja samas kauged. Meil kõigil on lähisugulasi, kes tunduvad samas kauged.
Ainus hea teksti kriteerium on, kas tekst seisab püsti, veenab (oma siseloogikas) ja kannatab haigutamata lugeda (korduvalt). Ja selge on, et siin on Matsin võidumees.
Kuigi ma ei tea, kumb on Baeri raamatus esmaoluline ja kumb astub reas teisena, kas sõna või pilt. See võib ilmselt sõltuda lugejast. Ma ahmisin sõnu ja pilte vaheldumisi ja hiljem läksin raamatu algusesse tagasi.
Siin üks tekstinäide: „Olin parimas vormis / Kirjutasin retsensiooni ühe Eesti ämmaemanda kohta / Uurisin teda põhjalikult / Tiitellehe all / Kohati karmilt nagu sõjaväehospidalis kombeks / Päev hiljem lõikasin tal jala maha”. Nojah, mis sa ütled. Kui pikemast tekstist annab välja võtta jupp ja see kõlab kui iseseisev luuletus, siis on tekst tihe. Ja eks katkend käivitab kujutluse, kuidas ikkagi Baer, paljude erialaste teadustekstide ja publikatsioonide autor, tiitellehe all üht ämmaemandat lähivaates uurib.
Kogu raamat lõpeb sõnaga „Odessasse” (Ja matke mind kasvõi / Odessasse), mis tuletab mulle meelde Kaur Kenderi loba, et ta kirjutas oma parima romaani „Ebanormaalne” lihtsalt sellepärast, et tahtis kirjutada raamatut, mis lõppeks sõnaga „Bombay”. Ma ei pane tema juttu kahtluse alla. Romaanis pole Bombayga küll erilist pistmist, nagu pole Odessaga Matsini poeemis suurt pistmist. Mõttetu vigur on mõlemad mehed käivitanud. Võib-olla nii on kirjanduses (ja eluski) sageli, asume kirglikult teele Odessa või Bombay poole ja ennäe, avastame tee peal hulga huvitavaid asju ja võib-olla, aga võib-olla ka mitte, veame lõpuks ennast oma sihtmärgini kohale, kas või vägivaldselt. Vanasti kutsuti neid trikke palverännakuteks.
Ma olen häbemata vähe siin rääkinud Jüri Mildebergi piltidest, mis on raamatu mahust suurem (ja ehk töömahukam) osa. Asi on lihtsalt selles, et kunstijutus ei tunne ma end kodus. Mind tegi korraks hardaks Baeri portreenägu, mis oli kui kuu taevas ja meenutas mulle (filmiajaloo algustegija) Mélièsi filmi, kus kuul oli nägu. Selle filmi nägemine koolipõlves viis sinna, et ma hakkasin märkama tekste, kus räägiti kuu näost, ja neid on palju. Räägitakse, et nii inglise lasteluules kui kas või Beckettil. Kuu erinevatest nägudest saaks küllap omaette jutu- või pildiraamatu. Ja tore on mõelda, et vaatad vaesel ajal kuud ja sulle kangastub, et ah, oleks nüüd kas või kaks krooni.
Nojah, pisike ja ilus raamat on mahukas ja keegi võiks kirjutada sellest väikese uurimuse. Minu poolest või uurimuse sellest, kuidas eesti kirjanikud ja kunstnikud peavad mõneti hulluks minema, aga parem, kui valivad oma hulluse teadlikult ja ise.
Parem räägin lookese, kuidas ma Mildebergi Jüri piltide juurde tekste üritasin teha. Ehk see annab mingi soti Jüri kunstidraivist, mis otsib piltidele (pseudo)mütoloogilist ja tähendust avardavat tausta. Jüri oli näinud kellegi soomlase näitust. Soomlane oli loonud imaginaarseid masinaid, neid konstrueerinud ja joonistanud ja lahti kirjutanud. See meenutas mulle meie kooliaegset harjutust, kus üks pidi joonistama mingi riistapuu alguse, näiteks lusika, ja teine tegema sinna täiustava jätku, näiteks hambaharja lusika teise otsa. See täiustamine võis jätkuda pikalt ja lusika külge oli võimalik joonistada ka tank, aga kõik pidi olema põhjendatud. Kui Jüri ettepaneku tegi, tahtsin öelda, et nii ei saa neid asju teha, et sa joonistad ja ma kirjutan juurde. Ometi tegime me terve näituse jao pilte. Ma kirjutasin piltidele tekste juurde ja tundsin, et tekstid on vuhvel ja ei kanna.
Nüüd on Mildeberg tõestanud, et vahel saab nii teha küll. Sellest on hea meel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht