Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus.

Mihkel Kunnus

Proloogselt kinnitan, et ajastuvaimulikel oludel on kujunenud nõnda, et luulet ja mitte-luulet võib eristada ainult nürimeelne ja passeistlik võimukehtestaja (eeldatavasti isane) ning mitte ühelgi institutsioonil ei ole, tähendab, ei tohi olla võimu määratleda, kes on kunstnik ja kes mitte, sest see on, tähendab, tohib olla ainult iga inimese enda deklareerida. Seega teatan siinse teksti preventiivseks kaitseks, et selle näol on tegu luulega, vormiuuenduslikult artikuleeritud kaebehüüuga mu murtud tiivaga hingelinnult (albatross). Selle valu ehedus on nende sõnade autentsuse garantii ja tõesuse viimne instants. Empaatiatu võib mind mitte mõista, kuri ja amoraalne isegi arvustada, aga mu öeldut ei saa ümber lükata ega isegi vaidlustada. Kui esseistika isa Montaigne ütles „mina”, siis tähendas see pisendust, alandlikku auku lauses, mis imes sellest igasuguse autoriteetsuspretensiooni, ent minu hingevalu mina on Archimedese punkt (naba), millele toetudes võin nihutada paigast Maa. Sinu ka.
1.
Olen ikka pidanud luulet sõnakunsti kõrgeimaks avaldumisvormiks (romaanis ja esseistikas domineerib vaim). Seda võiks võtta isegi defineerivana, kui selline aristokraatlik määratlus poleks demokraatlik-bürokraatlikul ajastul kõlbmatuseni düsfunktsionaalne. Ka Vikipeedia on üsna arglik: „Poeesia ehk luule on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur”. Teadagi, mis häda on nende selgepiiriliste määratlustega – need on alati liiga prokrusteslikud ja paljud loov­isikud on teinud neist väljamurdmisest kui mitte eesmärgi iseeneses, siis vähemasti advokaatliku meelelahutuse. Kuna mul isiklikult pole olnud vajadust luulet formaalselt defineerida, näiteks teha akadeemilises või avalikus sfääris eristust luule ja mitte-luule vahel, siis olen püsinud vaikiva eelduse juures, et poeet on see, kes valdab sõna paremini kui mitte-poeet, et sõna „poeet” tähistab keelevaldamise meistriklassi ja luule on keelekasutus, mis ületab osavuselt ja keerukuselt tavapärase, proosaliku keelekasutuse.
2.
Liina Tammiste debüütkogu „Refresh” esitlusel (Tartus 22. X 2013) tabas mind mitu ahhaa-elamust, millel söandan oletada mõningat kultuurikriitilist kaalu. Kui Tammiste käest küsiti, kuidas ja miks ta luuletama hakkas, siis ta vastas umbes nii, et „tundsin, et mul on mingi mõte, aga lause on nii keeruline ja siis veel need komad”. Ma ei taha siin autorit kuidagi pisendada või halba valgusesse jätta, see on praegu mälu järgi ja lõdvalt tsiteeritud, kusjuures tuleb kindlasti rõhutada, et suulises vestluses, iseäranis sellises pingevabas ja lõbusas meeleolus nagu sellel esitlusel, me väljendumegi väga lihtsakoeliselt ja vabalt (hiljem ta selgitas mulle, et ta tsiteerinud oma lugejaid, kellele komadega tekst kippus üle jõu käima). See „ülestunnistus” nihutas mul toona pusletükid paika ja osalt vist seetõttu, et teiste noorte õppejõududega (sealhulgas TÜ humanitaar­alade omadega!) isekeskis tudengite funktsionaalse kirjaoskuse üle arutledes olin tihti kasutanud kirumisi fraasi „paljude jaoks on lause juba liiga keeruline struktuuriüksus”. Oletasime, et osalt on see seotud ühismeedia ja kergeklahvilise klaviatuuri laialdase levikuga, sest suurt trükikiirust lubav klaviatuur on tehnoloogia, mis võimaldab peas valitseva assotsiatsioonipuntra üsna vahetult tähejadaks taguda. Ning õigest klahvist mööda toksamine on tohutu allikas sõnanaljadele, aiva trüki, köida ja pista saamaturiiulisse.
Muidugi ei pea ma sellist luulet keelelise lodevuse eestvedajaks, aga mitte ka järellohisejaks, pigem ikka ausaks kaasteeliseks, mis nõnda kindlasti oma kompanjone kõnetada võib. (:)kivisildnikule teen siin hoiatuse – luuletamine ei päästa loomastumisest, ka loomad luuletavad, otsi viiendat kolonni!
3.
Siinkohal teeksingi järgmise üldistuse: kui traditsiooniliselt on luule tähendanud keelekasutust, mis on rohkem struktureeritud, rohkem kodeeritud kui proosakõne (ropendamisi: poeetilises diskursuses semantiseeritakse keele formaalseid, grammatilisi ja süntagmaatilisi elemente, poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele jne); teisisõnu, luules on keelekasutus olnud traditsiooniliselt keerulisem ja komplitseeritum kui proosas, siis nüüdne vabavärss on keelekasutus, mis on lihtsam, vähem struktureeritud, vähem kodeeritud kui tavakeel ja proosatekst; teisisõnu, kui luuletaja oli varem selline sõnavaldaja, kelle konstrueerimisoskus ületas tavalise, grammatiliselt korrektse lause, siis moodne luuletaja võib vabalt olla nii vilets sõna valdaja, et ei küündi enam sellise konstruktsioonini nagu lause. Reljeefselt: kui traditsiooniline luuletaja ületab lause, siis moodne luuletaja ei küündi selleni.
Selles tendentsis võib kindlasti näha uue meedia mõjutusi ja chat-kultuuri pealetungi. Ütleb ka Tammiste, et hakkas kirjutama otse Facebooki-seinale.
4.
Siin tuleb teha mõni täpsustus. On ka öeldud, et vabavärss on keerukam kui riimluule. See võib tõesti nii olla. Seda juhul, kui jääb alles tingimus, et luuletekst on keerukam ja kodeeritum kui proosatekst. Sel juhul ei tule proosalisust ületav struktureeritus näiteks sõnade perioodiliselt korduvast kõlast vms, vaid mõnest subtiilsemast korrastatusest, muusikalisemast rütmistatusest, tähendusliku tasandi korduvusest või ka struktureeritud lünklikkusest või grammatiliste korrastusmehhanismide tähendust loovast puudumisest. Näiteks Ene Mihkelsonilt (vabalt võiks olla keegi teine) võib leida vabavärsse, mille kunstilisus on loodud just nimelt grammatiliste elementide puudusega. Toon näiteks ühe oma lemmiku:

Kui sind on löödud On sul mitu võimalust
Ellu jääda Või kõndida eemale
Ainult lööjal ei ole valikut

(kogumik „Torn”, Varrak, 2010, lk 44).

On üsna selgelt näha, et sõdurtubli keeletoimetaja mõjuks sellele tekstile vaesestavalt. Konstrueerin ad hoc vahest ilmekama näite:

laena mulle kirvest
raskolnikov meis jäätunud
mere tarvis liivast
enam ei piisa täiskui
ehin jääkillustikuga
sa tulid nagu päike

Reeglipärase interpunktsiooni, lause­ehituse ning suure ja väikese algustähe kasutamine lõhuks kunstilise vormi ja tähenduse mitmemõõtmelisuse.
5.
Jätan siin kõrvale Jaan Kaplinski (vabalt võiks olla keegi muu, aga ta on märgilisim) mõtlikud sõna- ja fraasitilkumised, kus grammatika puudumine ei tule pähegi. Tahtsin esile tuua paar üldistavat tähelepanekut just sellisest, ütleme, nüüdisluulest, mida võiks küllalt täpselt kirjeldada kui uut kommunikatsioonivormi, millele on tunnuslik vaevumatus areneda korrektse lauseni, teatud lause-eelsus. Ütlen, vaevumatus, sest silmaspeetavatele tekstidele ei teeks pedantliku keeletoimetaja parandused tähenduslikus plaanis midagi. Pigem teeks lugemise kergemaks. Tulemuseks oleks siis midagi sellist – kui tuua näiteks midagi tõeliselt head –  nagu Kalev Kesküla kogumikus „Elu sumedusest”.  Toon siia näite Sveta Grigorjevalt (jälle: vabalt võiks olla keegi teine), see on tekst pealkirjaga „Musta pori näkku”  kogumikus „Kes kardaks Sveta Grigorjevat?” (MTÜ Värske Rõhk, 2013, lk 38-39). Toon selle keeletoimetatult, see tähendab sõnade järjekorda ei muuda, aga ridade murtuse kaotan ära, samuti panen kirjavahemärgid ning kasutan suurt algustähte, sulud ja jutumärgid (v.a „Rehepapi” ümber) on originaalis. „Töötasin klienditeenindajana paar aastat tagasi Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru keskuses. Pidasin kuus kuud vastu, enne kui jalga lasin. Kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud uusrikaste naistele ja nende huiamisele stiilis: ”Neiu, tellisin Caesari salati kanaga, mitte kalaga”, „See, et ma oma kakao maha pillasin, on Teie süü, sest lusikas oli vales asendis”. Te ei kujuta ette, mis enesedistsipliini pidin järgima, et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada.
Kuna klienditeenindamine on ilmselgelt sitt töö, siis iga teine töötaja pani enda premeerimiseks ilma maksmata pihta natuke siit ja natuke sealt. Ka mina võtsin õhtuks ülejäänud saiakesi koju (hommikul sai neid juba tasuta süüa, aga siis nad olid juba kõvaks läinud. No andke andeks, tõesti). Kuni üks hetk luges bosside boss igakuisel koosolekul ette katkendi „Rehepapist”, vihjates meile kui nahaalsetele krattidele, sest see kõik tuli kord videolindilt välja. Kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult, et kõrvaltvaatajale oleks kindlasti jäänud mulje, et tegu pole saiakestevaraste, vaid uut tüüpi Breivikute armeega.
Ja siis veel need kõik noored trendikad näitlejad ja telekuulsused. Ei, ma ei ütle midagi halba, ehk vaid seda, et see üli-cool trupp, kes paar aastat tagasi pillas loosungeid „fakk poliitika, vaadakem inimesi”, noh, mõni teist võiks alustada iseendast (sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate põhimõtete kinnistumise eest võiks vastutavaks pidada ka väljaspool reklaame ja oma teatrimaja. Või, oota, õigus-õigus – selle eest teile palka ju ei maksta).
Oli muidugi ka palju häid inimesi, kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore. Mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed – kõik nende naeratavad tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid (ühele armsale vanale prantslasele teadsin juba  teda kaugelt nähes ette valmis panna topeltkohvi ja kaks croissant’i).
Nii et jätke meelde, Eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud, päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab isegi nahaalseid luuletusi kirjutada ja siis saadab avaldamiseks Vikerkaarde).
PS! Arvake ära, kes on kõige sõbralikum ja viisakam Eesti meediatäht, kes minu tööajal sinna kohvikusse juhtus? Jah, see oli Mihkel Raud.”
6.
Üsna problemaatiline on sellise luule kriitika ja analüüsimine. Kui ütlesin, et tegu on lause-eelses vormis jutustusega iseendast ja et tekst pole kuigi sügavamõtteline  (vt nt „Jüri Üdi klubi”, „Lihtsalt luule või noorte naiste luule?”, esmaeetris 4. XI 2013), järgnes sellele ühismeedias nädala väldanud äge poleemika (luule üle! sic!), kus lõid kaasa nii praktikud kui teoreetikud.
Millise „sellise luule”? Seda pole lihtne määratleda, sest selleks peab koolitatud kriitik ja analüüsija nii mõnelgi korral sulgema selle silma, mis tal lahti treenitud, ning avama selle, mis tal kinni treenitud. Näiteks sooaspekti suhtes on tänapäeva väärtusi kandev kriitik kui mitte pime, siis vaatab teadlikult kõrvale. Teiseks, iga natukegi koolitatud kriitiku ABCsse kuulub teadmine, et minajutustajat ja empiirilist autorit ei tohi samastada, s.t ta silm on selle koha peal lahti.
7.
Julgen arvata, et saame päris hästi aru, milline on nende luuletajate vahel (Andra Teede, Triin Tasuja, Tuuli Velling (Taul), Helena Läks, Sveta Grigorjeva jms see perekondlik sarnasus), mille kohta Jürgen Rooste kasutas (mõneti provokatiivselt) naisluule terminit (pean silmas eelmainitud „Jüri Üdi klubi”).
Igaks juhuks hüüataksin siin kohe „naisuurimus!”, sest see nais-liiteline sõna mõjub ärritunud feministidele rahustavalt. Võiks ka öelda, et eesliide „nais-” sõnas „naisluule” viitab gender’ile, mitte sex’ile.
Jürgen  Roostega istusid lauas Sveta Gri­gorjeva ja Carolina Pihelgas. Hea valik, sest esimene on naisluuletaja ses mõttes ja teine mitte. Selgitan näitega. Pihelga öeldut oleks võinud öelda kes tahes teine vastava ala asjatundja, aga kui Rooste pöördus Grigorjeva poole umbes nõnda, et oh, päris karmid ja pungid luuletused sul, siis Grigorjeva vastas täpsustavalt, et ta on ikka ka üsna romantiline inimene. Grigorjeva täpsustas Rooste kommentaare ta luuletuste kohta enda põhjalikuma iseloomustamisega.
Niisiis, asi on autorifunktsioonis. Korralikult treenitud kirjanduskriitik pimestab end siinpuhul  loomingu vastuvõtu kõige olulisemas osas. Kena, kõlbeliselt motiveeritud tööhüpotees kunstiteksti autonoomiast kallutab siin täieliku suutmatuseni võime nende tekstide vastuvõttu ja toimimisviise analüüsida. Carolina Pihelgase (ja tema mainitud Maarja Pärtna) luuletused on autonoomsed kunstiteosed, eelmaini­tud naisluuletajate omad mitte. Viimaste puhul nende tekstid toimivadki pihtimustena, oma elu eellauseliste dokumentidena, mille puhul kunstiline struktuur ja esteetiline iseväärtus ongi täiesti teisejärguline. Nende luule on luule seepärast, et see on Luuletajate kirjutatud, mitte seepärast, et neil oleks mingid formaalsed luuletunnused. Need ei mõju nende lugejatele haaravalt mitte esteetilise meisterlikkuse pärast, vaid seepärast, kes kirjutab ja mida kirjutab.
8.
Ma ei pea naisluule ja meesluule terminit kuigi heaks seetõttu, et need nõuavad adekvaatseks kasutamiseks liiga palju analüütilist ressurssi, kuigi viide meeste- ja naisteajakirjadele kõrvutatuna sootute (kultuuri)ajakirjadega võib olla heuristiliselt küllaltki seeditav. Pealegi on näha seal ka tugev kvantitatiivne asümmeetrilisus: naisteajakirju on palju rohkem kui meeste omi. See aga ei tohiks häirida, sest naised ongi teadupärast palju usinamad lugejad.
Hea näide nõnda määratletud meesluuletajast (ja meeskirjanikust) on Martin Plaser (küllap võiks olla ka keegi muu, aga hetkel ei turgatanud muud meelde). Tema tekstidel puudub igasugune autonoomne väärtus, aga vastuvõtt on olnud vägagi muljetavaldav: kajastus Sirbis, Vikerkaares, „Jüri Üdi klubis”, „Kirjandusministeeriumis”, Klassikaraadios jne.
Selgitus on muidugi lihtne: vinge biograafia ja muljetavaldav välimus.
Tutvustus luulekogu („Üraski hääl läbi küproki”, Ji, 2013) tagakaanel algab kõnekalt: „Martin Plaser on sõdur, luuraja, maadleja, ihukaitsja, turvamees, piraadikütt, ettevõtja, langevarjur, modell, stsenarist, proosakirjanik ja nüüdsest ka väljapaistev luuletaja”. Kõnekas (ja täpne!) on ka see, kuidas Kaupo Meiel alustab Plaseri proosaraamatu „Minu teine miljon” tutvustamist: „Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda jõudis” (Vikerkaar, 2013, nr 9, lk 103).
9.
Mõistagi on see diskursus, kus toimib eelkirjeldatud mees- ja naisluule, seksistlik. See on väljaspool kirjasõnavabariiki. Tajuväljas toimib ilusti ürgne hierarhiline gradatsioon: mees, naine, laps (see peab ikka päris kartesiaanivaim olema, kes arvab, et see on idee!). Võtame mõne tajutava karakteristiku, näiteks suuruse: mees, naine, laps. Võtame lihasjõu: mees, naine, laps. Võtame hääle: mees, naine, laps. Võtame füsiognoomia: mees, naine, laps.
Vaimus, kirjasõnamaailmas aga tajutavad karakteristikud ei loe, seal on intellekt intellekti kõrval, sõna sõna kõrval, seal sugu ei loe. Lühimalt: need, kes pooldavad soolist võrdsust, mis vaimuvallas on tematiseerimatu iseenesestmõistetavus, peaksid toetama intellekti ja selle põhiatribuuti – sõnalisust. Sõnakesksust ka luules.
Hea vastandnäide on meeli maksimaalselt haarav popmuusika. Sellega ollakse aga nii harjunud, et peale mõne spetsiifilise veidriku ei tunne end keegi häirituna, et see on grotesksuseni seksistlik.
10.
„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise tegelikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad,” kaitseb kirjandusteose autonoomiat  Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve”, TÜ kirjastus, 2011, lk 102, rõhutus originaalis – M. K.).
Eelmääratletud nais- ja meesluulega on täpselt vastupidi. Need on väärtus eelkõige just niipalju, kuivõrd on seotud tõsi- või omaeluloolisusega. Seda tuleb võtta eelnevale määratlusele lisaks. Loomulikult võib tõsi- ja omaeluloolisus olla ka esitatud viisil, millel on  suur (ja autonoomne) esteetiline väärtus, pluss suur representatiivsus, aga siin puudub seos. Sellised teosed on loetavad nii kunsti­teosena kui omaeluloojutustusena. Kui viimast lugemisviisi harrastab kriitik, võivad konservatiivid talle kergelt kraesse karata. Kaarel Tarandi kurikuulus arvustus Kristiina Ehini „Viimsele Mono­gaamlasele” (Sirp 20. VII 2011) oli just selline. Ja Berk Vaher „karistas kohe ära”: „Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab” (Postimees 11. VIII 2013).
Kui mõelda natuke sotsioloogilisemas plaanis, siis on ju õige ootuspärane, et kui lihtsakeelne ja -meelne chat’i-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumi ajastuga, siis on tulemuseks oodata mingeid ristandeid – lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi.
11.
Lugedes Elli Soolo arvustust(?) Indrek Hirve kogule „Tiivavalu” (Sirp 7. XII 2012) meenus  Mihkel Muti romaanist „Hiired tuules” lõik, kus Victor Kakk ja Kalle Jermakoff satuvad kõrvuti WCsse: „Victor urineeris väga viisakalt ja hääletult. Nagu seda taibates ja teise delikaatsuse üle irvitades kogus Jermakoff suus sülge, paiskas selle mahlaka lärtsatusega põrandale otse Victori kinga kõrvale ning peeretas valjult. Victor läks üle keha higiseks ja tundis kummalist nõrkust. See oli esimesi kordi, kus ta pidi tunnistama vaimu täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees” (Eesti Raamat, 1982, lk 23).
See, et Elli Soolo on kirjaoskaja ja kirjutas oma truudusevande luuletajale, kes mõjub oma vormi- ja sõnameisterlikkuses vaata et anakronistlikultki, ei muuda tõsiasja, millise aplausi saatel (Sirbi aastaauhind!) sunnib ta vaimu tunnistama oma „täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming