Tähendus ongi vabadus

Peeter Sauter

Peeter Sauter vestleb Hasso Krulliga.

Peeter Sauter: Jäin mõtlema, kas ja kuidas sa oled ajas muutunud. Koolikaaslastega on nii, et need tunduvad ju ikka ja alati täpselt samad ja siis vist tunduvad tekstid ka üsna samad, sest sama mees on taga. Lugedes kuulen mõnikord selle mehe tuttavat häält. Aga kui ma nüüd luuleportsu lugesin, siis tundub, et algul sa pelgasid narratiivsust, lihtsat stooritellingut ja olid hüplikum, kuhjasid kaost, panid absurdi, ajasid ehk meelega enda ja teiste juhet kokku, et sealtkaudu leida uusi uksi ja teid edasi. Nüüd oled nagu tiba rahulikum, ehkki vanad trikid pole kuhugi kadunud.
Hasso Krull: Ajas muutumine on minu jaoks alati olnud natuke vastuoluline mõiste. Aega ju kujutletakse tavaliselt muutuste kaudu: lühemaid ajavahemikke märgivad põgusad muutused (päike läks pilve taha), pikemaid aja­vahemikke aga suured, enam-vähem hõlmamatud muutused (mandrid kerkivad merest). Kas siis pole nii, et „ajas muutumine” tähendab lihtsalt olemist? Ja kui millegi muutumist on raske jälgida (kivi, tähtkujude liikumine), on tegemist natuke teistsuguse olemisega, mida võib nimetada näiteks viibimiseks? Ja siis tekib imelik küsimus, mis see õieti on, mis viibib ka siis, kui me märkame ainult muutumist? Mis on viibiv olemine?
Aga heakene küll – ma saan aru, mida sa mõtled, ja küllap oleksin saanud ka siis, kui sa poleks seda nii täpselt sõnastanud. Vastuolud ei loe, keel võib olla väga täpne, sama täpne nagu matemaatika, hoolimata kõigist antinoomiatest ja paradoksidest. Tõtt-öelda on just paradoksid eriti täpsed, nad võivad osutada millelegi niivõrd selgelt, et seda ei saagi enam nimetada; ja kui jutt sellega otsa lõpeb, mis siis veel kahetseda! Analüütiline positivism käigu kuu peale, jätame ta heaga maha möödunud sajandisse. Kui inimesed ei saa üksteisest aru, pole see mitte keele süü: nad kas varjavad oma kavatsusi või ei tea isegi, mida nad õieti tahavad.
Mulle tundub, et ma kuulen ka ise nende vanade tekstide taga tuttavat häält, ja kui siis lehitsen uuemaid, nakkab see hääl nendessegi, nii et nad muutuvad justkui nooremaks, sest see vana hääl on ju noorem. Ja sul on õigus, et need vanemad tekstid väldivad jutustamist, võib-olla isegi pelgavad seda (kuigi narratiivsus poeb alati kuskilt sisse, kuidas ka ei pingutaks). Jutustus haarab ju lugeja kaasa, paneb unustama, et tema ees on tekst, et need on sõnad ja laused, fraasid, foneemid, sest jutustus kannab ta ühte teise tegelikkusesse, kus keeleline meedium on ainult sõiduriist. Jutustamine toob alati sisse teatava rahustava, mahendava, vestelise elemendi: silme ette kerkib Hadži Murat, kes võtab ahju eest puupulga, hakkab seda vestma ja jutustab siis vaenlastele rahulikult oma lugu. Niisugust mõju ma varasemates tekstides ei tahtnud, see oleks efekti nõrgendanud, üht ülevuse võimalust poleks siis tekkinud. Hiljem olen jutustamist ettevaatlikult kasutanud, tihti pinge mahavõtmiseks, et mõju paremini jaotada, luua ühtlasem ja sujuvam tasapind.
Sauter: Varasemat värki lugedes tuleb aeg-ajalt tunne, et ma ei saa aru, samas ei ole sellest suurt midagi, sest tekst jookseb hästi ja võib lugeda niisama, arusaamist taga ajamatagi. Kuigi meelde siis tekst ei jää. Miles Davise luuletuses (mis on küll juba hoopis teise nõksuga tehtud) ütled sa umbes, et kui tuleb järgmine käik, siis on eelmine meelest läinud, ja keerutad selle mõttekäigu pisut keerulisemaks. „Swinburne’i” sa kinkisid mulle, kui see ilmus, ja siis ma lugesin kohe ja oli sama tunne. Et suurt aru ei saa, aga sellega pole mingit muret. Arusaamatu, aga hästi voolav tekst mõjub teinekord vabastavalt ja aju puhastavalt, mõtet peatavalt nagu mingi absurdne lasteluule või tekst olematus keeles. Aga kas sa kirjutades olid loogiline ja sul olid selged tähendused sees või ongi see suuresti vaba mäng keele ja mõttega?
Krull: Kirjutades on alati mitu loogikat korraga. Ilma intuitsioonita nendes orienteeruda ei saa, see käiks liiga kõrgelt üle pea, aga aeg-ajalt tasub kinni pidada ja uurida, mis on vahepeal juhtunud. Siis tekib üllatusi, ja edasi minna ei saa enne, kui kõik haruteed on läbi käidud ja ümbrus hoolega kaardistatud. Pärast seda tuleb oodata, sest ükski loogika ei loo iseenesest tähendust, tähendus tuleb mujalt.
Tõtt-öelda loen ma samamoodi ka teisi luuletajaid. Meelde ei peagi kõik jääma, sest tähtsam on tähenduse liikumine, see moodustab, ehitab, lammutab ja puhastab. Just tähenduse liikumine loob sildu, meelde jätmine on juba midagi muud: sa seisatad sillal, vaatad ringi, lähed tagasi ja rändad mööda kallast. Kui nüüd uuesti üle silla minna, on see juba teistsugune sild, võid isegi taibata, miks on sild just siin ja kuhu ta õieti viib. Aga see kõik on juba natuke igav ja tuttav.
Tähendus ja vabadus pole minu meelest vastandid. Mõtlen nagu Deleuze, et tähendus asub kuskil sõnade ja asjade vahel, ta pole see ega teine, vaid midagi ideaalset, peaaegu kehatut. Samal ajal on tähendus sündmus, ilma etteantud reegliteta mäng, ja see on minu meelest väga lähedal vabaduse kujutelmale.

Kui vaba saab üks vabadus üldse olla? Kunagi meeldis mulle väga Wallace Stevensi lause „Freedom is like a man who kills himself each night” („Vabadus on nagu mees, kes tapab enese igal ööl“”). See lause meeldib mulle ka praegu! Ühest küljest on vabaduse kujutelmas midagi mõttetut, absurdset; kui vabadus tõepoolest olemas oleks, siis ei oleks mitte kedagi, kes võiks vaba olla, inimese enese piiritu vabadus oleks ta ammu maamunalt pühkind. Teisest küljest on selle lause tähendus peaaegu piiramatu: tegu on ju ainult tühise võrdlusega, mille asemel võiks olla mõni teine võrdlus. Niisugune tähendus ongi vabadus.
Sauter: Tundub, et üks su nõks on pikkida nimesid antiigist või mujalt läbisegi argisõnadega toast või aiast, meie ümbert. Omatehtud nimelisi tegelasi justkui polegi. Nende nimedega on tihti nii, et me oleme neist kuulnud, aga ei tule meelde, kes nood täpselt olid, või me pole neid autoreid õieti lugenud või kuulanud (muusikute puhul). Argimotiivid teevad asja kergesti söödavaks, kuulsad nimed tõstavad argielu kultuurikõrgusse, väärtustavad. Sul nagu polekski teisi sõpru, kellest rääkida, kui nood kuulsused, kes siis ongi su päris sõbrad ja kaaslased. (Meenub: „tõeliselt hästi tundsin ennast ainult suurte surnute juures”, no see oli Shaw ja tema ei puutu muidugi asjasse.) Olgu, erandlikult astuvad esile ka meemüüja Väino Nõmme turult ja Kalju Kruusa ja mõned nimetud emod ja muud tüübid.
Krull: Selleks et päris lähedale jõuda, peab päris kaugel ära käima. Selleks et kedagi tõesti tunda, peab ta kõigepealt olema tundmatu; selleks et kellessegi armuda, peab elama ilma armumiseta, teisest midagi teadmata, justkui teda polekski olemas. Selleks et vabaks saada, peab võib-olla olema vangis; ja selleks et viimaks ometi mõistusele tulla … hea küll, ma ei taha kedagi hirmutada.
Pärisnimi on keeruline struktuur. Seda ei saa hakata siin analüüsima, aga tõsi on see, et pärisnime nimetamine mõjub alati maagiliselt, see on midagi enamat kui lihtsalt sõna. Maagilises kontekstis hakkavad kõik nimed muutuma pärisnimedeks: siit ka ütlemine „kus hundist räägid, seal hunt on” ja muistne komme nimetada karu enne jahileminekut „otiks”. Nii tekitab pärisnimelisus kiiresti vajaduse eufemismide järele, tuleb otsida mahendavaid asendusnimesid, ja kohe lähebki luuletamiseks: hakatakse leiutama igasugu nippe ja kõrvalteid, et kuidagi ikkagi rääkida sellest, millest rääkida ei saa, sest ei tohi, sest muidu läheb jaht untsu, muidu astud iseenda pandud lõksu, muidu ei olegi varsti enam millestki rääkida.
Mulle meeldivad kauged, müütilised nimed, sest nad on rohkem päris, on ligemal ja puudutavad midagi väga olemuslikku, millest kuidagi teisiti rääkida ei saa. Tavalisi pärisnimesid kasutan ma väga ettevaatlikult: võin ju nimetada mõnda sõpra või töökaaslast, aga lugeja ei tunne teda, ja nii ma ei tea, mida see nimi tekstis teeb, milline on tema mõju, mida ta lugejas puudutab. Seevastu müütiline nimi võib jääda täiesti hämaraks, läbitungimatuks, ta on igal juhul ühtviisi kauge nii autorile kui ka lugejale, ja see teeb ta omaseks, lähedaseks. Oleme korraga samas paadis, või õigemini: sama jõe ääres, ja sellesse jõkke võib astuda kui tahes palju kordi, sinna võib kas või ujuma minna. Nii mõjuvad ka muud kultuurilised pärisnimed, mis on justkui ajast välja murtud. „Miles Davis” on teataval määral müütiline suurus, sõltumata sellest, kas tema trompeti hääl sinu kõrvus kajab või mitte.
Igapäevane tegelikkus pole vist niisama tõeline. Arvan nagu Mircea Eliade, et müüt on tõelisem kui tegelikkus, sest ta on tegelikkuse saladus, see, mida tegelikkus heaga välja rääkida ei julge. Ta on nagu laps, kes on pahandust teinud, abikaasa, kes on meest või naist petnud, ärimees, kes on partnerit tüssanud. Tuleb müüt, ja tegelikkus ei saa enam midagi varjata. Ta peab kuidagi muutuma, muidu vajuks ta häbi pärast maa alla.
Sauter: Teine nõks on ootamatud pöörded, üllatused, vahel sisulised, vahel tehnilised, grammatilised. Küllap see on orgaaniline ja sa ei murra pead, kuidas asja huvitavamaks ajada. Peaks arvama, et su mõttele meeldib teha hüppeid kord ühes ja siis hoopis teises suunas. Kui suhelda, oled sa rahulik jutuvestja ja stabiilne seltsiline. No mõni näide: „kaamelid hahetasid”, „tehes vahet sokkide ja hammaste vahel”, „viis / pluss viis teeb / viis / paari / pastlaid”, „päike / liugleb nagu lind”. Mäletan, kuidas kooliajal meeldis sulle Semperi luuletus „Lilled palavikus”. Ehk just pealkirja pärast? Mina ei saanud pihta, mis nende lilledega lahti on. Nüüd oled sa selliseid lilli palju teinud.
Krull: Üllatamine on iseenesest kõige tavalisem võte. Isegi kõige argisem jutuajamine sureb kiiresti välja, kui üllatusi ei ole, kui keegi nalja ei viska, kui kellegi keel ei väärata, kui ühtegi imelikku seost ei teki. Aga luuletekstis saab muidugi teha palju rohkemat. Luuletuses saab kiiresti ja tihedalt öelda asju, mida muidu öelda ei saaks, sest tugevasti määratud kontekstis (näiteks istume kohvikus) tekib liiga palju tähendusi, liiga palju seoseid: ma võin küll korra öelda „taamal hahetasid kaamelid”, aga kui ma samamoodi jätkan, satuvad vestluskaaslased segadusse ega suuda mind jälgida. Seevastu luuletuses luuakse keelele omamoodi puhas ruum, keel saab siin toimida abstraktses avaruses, must valgel, kõik seosed on lugeja enda loodud, lugeja ise vastutab enda eest. Luuletus on nagu metsik aed, kus kõik kasvab läbisegi, võiks arvata, et oled hoopis džunglis, ja siis kohe märkadki põõsa all tiigrit ja mõtled: ei tea, kas ta inimesi sööb? Muidugi sööb. Hetk hiljem oled järgmises universumis.
„Lilled palavikus” meeldis mulle ennekõike rütmi pärast. See rütm oli nii kummaliselt habisev, virvendav, kõikuv, ja ometi meeldejääv; pealkiri muidugi võimendas seda muljet. Tollal huvitasid mind ka igasugused riimimängud, ja esimese salmi lalisev homonüümriim on justkui nende karikatuur (lilled ei riimu eesti keeles ühegi teise sõnaga, välja arvatud konsonantriim lelled, mis sinna luuletusse ei sobiks). Mäletan, et jätsin meelde sadu riimipaare, mõeldes sellele, et kui kord sama riimi ise kasutan, teaksin kohe, millises seoses seda varem on tehtud; kirjutasin päris palju riimilisi tekste, sest Rein Raud oli ühes vestluses arvanud, et enne vabavärsini jõudmist peaks proovima mingeid rangemaid vorme. Hiljem taipasin, et lõpp­riim mõjub keele viljakusele hävitavalt, sest ta sunnib peale üsna primitiivse, ettearvatava loogika. Luuletaja peab lihtsalt olema lugejast pool sammu ees, et panna ta võidukalt hüüatama: „Ohhoo! Aga siin ma ju olen juba olnud! Ma ju teadsin seda!”. Selline peitusemäng tüütab ruttu ära.
Minu meelest on Eestis ainult paar luuletajat, kes riimi üle kavaldasid. Üks neist on Jüri Üdi. Üdi leiutas omaette tehnika, mis lülitab riimi korraga mitmesse seeriasse, ilma neid selgelt astendamata: võidurõõmu asemel tekib lugejal kõhedus, ta seisab ikka ja jälle ristteel, teadmata, kuhu ta peaks minema. Teine kavalpea on Uku Masing, kes lõi sellise rägastiku, et iga järgmine fraas justkui trumpaks eelmise üle: liialdus muutub siin normiks, lugeja ei imesta enam millegi üle ja riimid võivad olla täiesti hermeetilised. Vahel tundub mulle, et kolmanda meetodi on leidnud Kalju Kruusa, kuigi ta ei kasuta riimi liiga tihti. Aga mina selliseid lilli teinud ei ole, läksin õigel ajal hoopis teist teed ega ole seda kahetsenud.
Sauter: Veel üks nõks tundub olevat, kuigi, ehk ma eksin: mõne teise luuletaja tegemine, justkui rolli proovimine. Näiteks Andres Ehini „Hämarus lumeväljadel”, voogava sürri tehnika. „Lendurite” tsüklit lugedes kuulsin Andres Ehini häält. „Suur funktsionaalne ehitis kõikus. / Ämbrid kolisesid, kui neid visati aatriumist alla”. (Tõsi, Ehinil kolisesid ka ämbrid, sealt see tunne ehk.) On sel jutul sisu? Oled sa teinud teadlikult ja meelega Kaplinskit, Paul-Eerik Rummot, ehk Alliksaart, nagu pillimees proovib ajaviiteks mängida kellegi teise pillil või stiilis ja tehnilisi nõkse õppida?
Krull: Kajad võivad olla ka petlikud. Kui ma pole klassikalist muusikat eriti palju kuulanud, võib Bach meenutada Mozartit, vähemalt siis, kui neid võrrelda Jimi Hendrixiga. Aga praegu on sul ometi õigus. Olen tõepoolest tahtnud jätkata teatavat kuuekümnendate modernismi ettevõtet, kasutades vahendeid, mis tollal leiutati, ja liikudes siis veidi teises suunas. Meie romantismi-põhises kultuurimudelis ei saa otseselt järgida hiinalikku ettekirjutust: jäljendada vanu meistreid, nii nagu tahutakse kirvevart, hoides eeskuju oma käes. Aga kaudselt saab seda ikkagi teha, noppides üles võtteid, mis paistavad viljakad, pannes neile juurde midagi, mis minu meelest võiks veel olla, ja võttes maha selle, mis minu jaoks on ülearune. Originaalsusesse mina ei usugi, midagi uut saab tekkida ainult siis, kui eelkäijatega maksimaalselt samastuda; ja tõeliselt uus pole kunagi see, mida kiidetakse „originaalsuse” pärast, vaid hoopis see, mida ei tunta ära, mis aetakse millegi muuga segi, mida peetakse kohmakaks või edevaks või vanamoodsaks, või jäetakse üldse märkamata (viimane ongi kõige tavalisem). Keegi peab selle uue alles päriselt avastama ja seda ei saa teha teisiti kui peene jäljendamise kaudu. Esimene kirvevars saab kirvevarreks alles siis, kui on tehtud teine kirvevars, alles siis tuntakse kirvevars tõeliselt ära.
Seega on originaalsus ja uudsus minu silmis vastandid. Originaalsus kuulub kokku pigem individualismi, egoismi, intellektuaalse omandi, isekate geenide, alfaisaste ja alfaemaste ideoloogiaga – lühidalt, kõige sellega, mis tänapäeva Lääne tsivilisatsioonis on tõeliselt vastik. Originaalsus tähendab seda, et midagi ei juhtugi. Ainult uus on sündmus, ja seda uut tuleb võimendada, maksku mis maksab, isegi kui me ei oska seda nimetada. Seega pole jäljendamine mingi ajaviide, vaid poeetilise tehnika olemus. Kui ma alles hakkasin kirjutama, oli noorema luule kõige levinum eeskuju Jüri Üdi. Tegin samuti üdisid, aga veidi aja pärast taipasin, et see faas hakkab ära väsima, sest Üdi uudsus oli juba selgesti välja toodud. Leiutasin Max Harnooni, kes haakus hoopis Noor-Eesti ja Siuru-aegse luulekeelega: tundsin, et traditsiooni peab korraks tagasi kerima, kuni XIX sajandi sümbolismi ja estetismini. Alles pärast seda sain aru, et Üdi poeetikast peaks abstraheerima mõned olulised võtted ja kasutama neid teistmoodi, pannes üht-teist juurde ja võttes ka midagi vähemaks. Üheksakümnendate algul keegi sellest vist eriti aru ei saanud, aga Juhan Viiding taipas ja tuli mulle ütlema, et raamatus „Luuletused 1987–1991” oli talle „palju tuttavat”.
Kaplinskil ja Ehinil pole oma koolkonda, sellepärast tuli nende häält jätkata lihtsamalt ja otsesemalt. Sellisel toimingul on kaks otsa. Kõigepealt annab see võimaluse kasutada klassiku stiili omamoodi mootorina, sest lugeja aimab kohe midagi tuttavat, tal tekivad seosed kiiremini ja ta võtab korraga rohkem vastu. See on nagu suur laev, mis laaditakse salakaupa täis, ja kuigi seda pole kuskil deklareeritud, ongi just see kõige tähtsam laadung. Teisest küljest on see aga auavaldus oma lemmikutele, kelle oled teiste luuletajate seast välja valinud: nii saab nende stiili kirjandusruumis võimendada, neile avaramat ruumi luua, sest nende ainulaadsus joonistub nüüd paremini välja, nad muutuvad reljeefsemaks ja lugeja hakkab eristama detaile, mis varem sulasid suure pildiga kokku.
Sauter: Tulen nüüd korraks luule juurest esseede juurde. On kiusatus öelda, et Vanapagana ja triksteri samastamine on nagu uue, teadusliku muinasmaa loomine, genereerimine. Miks need kaks peab ühele liistule tõmbama? Tuleb meelde: „milleks lutsu hülgega / üleüldse võrrelda / luts on luts ja hüljes hüljes / ühest kui ka teisest küljest”. Kas esseetegemine algab mõttemängust, vastupandamatust mõttekiusatusest? Aga kui on mäng, siis pole ju mõeldudki tõena. (Ma ei taha öelda, et mänguprotsess poleks tõeline.)
Krull: Samastamine ja võrdlemine on kaks ise asja. Salm lutsust ja hülgest võrdleb neid ootamatult: pärast seda jääb ikka kummitama tunne, et neis on midagi sarnast, kuigi salm näis väitvat, et sarnasust ei ole. Aga samastada lutsu ja hüljest ei saa. Küll võib lutsu samastada kalaga: luts ongi kala, sellal kui hüljest saab kalaga üksnes võrrelda, mitte aga samastada.
Trikster on teatav üldmõiste. Punamütsikest võib küll triksteriga võrrelda, aga samastada teda ei saa; samal ajal võivad triksteri tüüpi tegelased olla väga erinevad, näiteks Reinuvader Rebane, koolipoiss Juku, mulla Nasreddin, Ämblikmees, Loll-Ivan, Odysseus jne. Nende tegelaste samastamine triksteriga ei võta nende erinevusi vähemaks, vaid vastupidi, toob neis esile ühe varjatud printsiibi. Mõnes võib seda printsiipi olla rohkem, mõnes vähem, aga nad kõik on selle taustal tugevasti kontrastsed.
Vanapagan on vaid üks pärisnimi. Sama tegelast võidakse nimetada ka Juudaks, Jeesuseks, Kalevipojaks, Tõlluks või lihtsalt vägimeheks, olenevalt jutustaja hoiakust. Veel olulisem on aga see, et Vanapaganaks võidakse nimetada täiesti erinevaid mütoloogilisi olendeid, umbes samamoodi nagu Peeter võib tähistada Peeter Sauterit, Peeter Esimest, Peeter Paani ja isegi püha Peetrust. Tundub, et ühe neist vanapaganatest noppisid XIX sajandil üles Faehlmann ja Kreutzwald: tänu sellele seostub „Kalevipoeg” nii tihedalt kohapärimusega, hoolimata sellest et eepose tegevus on kirjanduslik improvisatsioon. Võttis tükk aega, enne kui laiem publik selle hullu triki omaks võttis, sest Kreutzwaldi eepos pöörab paljud asjad pea peale. Kreutzwaldi mõtteviisi võiks lühidalt kokku võtta sõnadega: kui pärimuses midagi ei ole, siis seda halvem pärimusele! Nooreestlased taipasid seda ja asusid „Kalevipoega” kritiseerima, kõige paremate kavatsustega. XX sajandi keskel üritas Eduard Laugaste „Kalevipoega” jälle ära päästa, pannes koos abilistega kokku kolm massiivset hiiumuistendite kogumikku, ometi koorub sealt välja hoopis midagi muud. Siis tuleb 1990. aastatel Ülo Valk, kes ei tunne suuremat huvi ei hiidude ega eepiliste kangelaste vastu – teda köidab hoopis mütoloogia kuratlik, saatanlik, deemonlik aspekt, ja nii eraldab ta pärimusest ühe kihi, mille võtab hästi kokku tema raamatu pealkiri: „Allilma isand”.
Mina tahan välja kaevata ühe teise kihi, mis näib olevat deemonliku kihi all; ajuti puutuvad nad kokku, siis aga ujuvad vaikselt lahku, tekitades tunde, et tegu on hoopis teise müüdiga. Ehk täpsemalt, just seal all ongi müüt, loomislugu, alternatiivne kosmoloogia, sellal kui deemonlik kiht on lihtsalt folkloor, kristlike õpetuste toel kujunenud fantaasiapõiming. See ongi triksteri hüpotees. Millistel tingimustel seda saaks ümber lükata, ma praegu veel ei tea, aga see ei olegi minu jaoks nii oluline. Tähtis on see, et siit tuleb välja teistsugune müütiline kosmoloogia, kus keskne küsimus on loomise ambivalentsus, püsivus ja muutlikkus, evolutsiooniline varieeruvus … Kristliku rahvausundi alla see ei mahu, aga annab hoopis uue lähtepunkti, kuidas tõlgendada mõistatusi, laule, loitse ja vanasõnu. Võiks öelda, et mõistatus ongi triksteri keelemänguline vaste: painav keerukus ja imeline lihtsus langevad siin kokku. Trikster on müütiline filosoof, pärimuslik filosoof; ta teeb lihtsad asjad keeruliseks ja keerulised asjad lihtsaks. Peale selle on triksteri omadusi paljudel jumalatel, nagu Hermes või Krišna, ja misjonäride üllatuseks on mitmed rahvad ka Jeesuse samastanud triksteriga.
Aga et asi oleks selge, ütlen igaks juhuks otse välja: minu tegelik eesmärk on Laugastest ja Valgust küllaltki kaugel, Faehlmannile ja Kreutzwaldile aga väga lähedal. Seepärast ulatangi käe Gustav Schüdlöffelile, kes kujutas endast olulist alternatiivi. Schüdlöffel mõistis pärimust tunduvalt paremini kui Kreutzwald, aga tema hääl summutati, see ei mahtunud eesti kirjanduse suurde jutustusse. Nüüd on aeg talle uuesti sõna anda.
Sauter: Miks sa oled labürindi valvur? Mis see on? Mis labürint, miks valvata, kelle eest, kelle pärast? Kas mingi Minotauros on sees ja Ariadne tulemas või on see hoopis üks teine labürint. Labürint sinu sees ja sa kardad ise sinna sisse minna ja valvad, et ei läheks?
Krull: Inimese keha on labürint. Nii on igaüks labürindi valvur, oma labürindi valvur. Või oleks täpsem öelda: inimese meel on tema labürindi valvur. Siiski, sellest ei piisa. Labürint on ka inimese teadvus, labürint on tema alateadvus ja teadvustamatus – labürint on müsteeriumi sümbol. Labürint on ka see suur müsteerium, mida valvab elevandi peaga jumalus. On täiesti selge, et igaüht ei saa sinna ligi lasta. Aga labürindi valvur on ka see, kes annab su teejuhi hoolde, kui on õige aeg. See teejuht ongi Ariadne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht