Walter Benjamin ja lugemismõnu

Aija Sakova-Merivee

Tõlge ei tohiks kujundliku mõtleja keeleliselt nauditavate tekstide lugemise mõnu ära võtta.Walter Benjamin, Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku. Koostanud Marek Tamm, tõlkinud Mati Sirkel, toimetanud Anu Saluäär-Kall. Kujundanud Adam Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 9-11. 146 lk.

Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus sel aastal juba kolmas Walter Benjamini (1892–1940) eestindus. Varem on raamatutena ilmunud „Ühesuunaline tänav” (2007, tõlkinud ja järelsõnaga varustanud Katrin Kaugver) ja „Valik esseid” (2010, tõlkinud Mati Sirkel, Hasso Krull ja Tiiu Relve, koostanud ning järelsõna kirjutanud Marek Tamm). Üksikuid esseid on ilmunud ka Vikerkaares.
Walter Benjamin mõtlejana on leidnud põhjalikku tutvustust 2009. aastal ilmunud „20. sajandi mõttevooludes”, samuti on tema tekstidest ja mõttest saanud innustust nii mõnedki Eesti noorema põlvkonna uurijad (nt Jaak Tomberg, samuti mina). Tema puhul on tegemist akadeemilise ettevalmistuse saanud kriitilise mõtleja, (kirjandus)kriitiku, aga ka laiemalt kultuuri ja ühiskonna mõtestajaga (seda tahku kohtame ka näiteks Napoli ja Moskva, samuti Berliini seeriates). Tänapäeval tunneme ja väärtustame me teda eeskätt filosoofi, mõnikord isegi ajaloofilosoofina, kelle eripära seisnebki kujundlikus ja mõttepiltidena organiseeritud mõtlemises.
Äsja ilmunud raamatu „Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku” puhul on sarnaselt eelmise esseedevalimikuga tegemist mitmest eraldi pildiseeriast koosneva kogumikuga. Tegemist on just nimelt pildiseeriate või väiksemate esseedega, mis on enamasti valminud tellimustööna perioodilistele väljaannetele ning on seetõttu ka vastavalt komponeeritud. Need on kompaktsed ja terviklikud, lugemist võib alustada ükskõik millisest.
Ehkki Benjamin mõtleb ja kirjutab kujundlikult ning tema tekstid, isegi laused ei anna end lugejale kätte sugugi mitte esimesel, teisel ega sageli ka mitte kolmandal lugemisel, on tema kirjutiste sõnastus väga täpne, peensusteni lihvitud ning hoolikalt kaalutletud. Sedavõrd keerukam ja suurem väljakutse on Benjamini tekstide tõlkimine, mistõttu seda ei ole ka väga palju tehtud. Nõudlus eestinduste järele on aga ilmselgelt olemas.

Valikutest ja rõhuasetustest
Kõnealuses kogumikus kohtume 1920. ja 1930. aastate ehk mõnevõrra varasema Benjaminiga kui 2010. aastal eesti keeles ilmunud Benjamini esseedes. „Lapsepõlve Berliinis …” on koostaja Marek Tamm koondanud tekstid, mis on seotud Euroopa suurlinnade ja teiste geograafiliste paikadega Benjamini elus. Enamik, s.t kõik peale ühe eestikeelses kogumikus sisalduva teksti („Hispaania 1932”) pärineb Benjamini 1972. aastal ilmuma hakanud kogutud teoste sarja (koostajad Rolf Tiedemann ja Hermann Schweppenhäuser) IV osa esimesest köitest, nagu ka eesti keeles 2007. aastal ilmunud „Ühesuunaline tänav”. Ääremärkusena olgu lisatud, et 2008. aastast annavad Henri Lonitz ja Christoph Gödde välja uut, kokku 21-köitelisena planeeritud Benjamini kogutud teoste sarja.
Kui just inglise, prantsuse või mõnes muus keeles ei ole ilmunud analoogilist linnade esseede kogumikku (mida ei õnnestunud üle kontrollida), siis on äsja ilmunud eestinduse puhul tegemist originaalse valikuga, millel on kahtlemata oma põhjendus ja motiivid. Ehkki koostaja oma tekstivaliku põhimõtteid otsesõnu ei ava ega põhjenda, on valikuprintsiip aimatav, sest tekstid moodustavad tõepoolest kokku kõlava, aga ka vasturääkivusi ning vastandusi sisaldava terviku. Põhjus, miks ülepea peatuda tekstide valikul ja kogumiku koostamise printsiibil, on lihtne ja pragmaatiline. Kuna Benjamini elu jäi lühikeseks ning mitmed tekstid olude tõttu avaldamata, siis on suur osa tema pärandist ilmunud teiste koostatuna, mitte autori enda valikuna. Ka kõnealusest Berliini lapsepõlvest on mitmeid versioone, kus piltide järjekord on sootuks teine või osa pilte hoopis välja jäetud. See tuleneb asjaolust, et Benjamin kirjutas oma tekste korduvalt ümber. Nagu ka tema nn ajaloofilosoofilistest teesidest essees „Ajaloo mõistest” on mitmeid väljaandeid, nii ka Berliini lapsepõlvepiltidest. Seetõttu on tekstide esitamine ühtede kaante vahel Benjamini teoste puhul alati mõnevõrra meelevaldne ning kõrgete panustega ettevõtmine.
Kui tekstide valikuprintsiip küsimusi ei tekitagi, jääb siiski mõnevõrra kaugeks koostaja järelsõna sõnum, justkui oleks selle valiku puhul tegemist Benjamini autobiograafiliste tekstide paremikuga. Otsesõnu viimast küll järelsõnas ei väideta, kuid Benjamini avatakse ja mõtestatakse kui omaelulooliselt kirjutavat mõtlejat. Ehkki väga huvitav ja vajalik Benjamini mõttepiltide olemuse käsitlus, ei näi see antud kogumikku koondatud tekstivaliku puhul paika pidavat. Pigem võiks väita, et järelsõna avab kogumiku tekstide autobiograafilise tagamaa.
Kogumiku nimitekst „Lapsepõlv Berliinis …” ongi ilmselt selles valikus kõige autobiograafilisem teos, kus Benjamin avab meile oma lapsepõlveaegset Berliini konkreetsete esemete ja paikade kaudu. Autor ei usu nimelt lineaarselt koostatud autobiograafilisse jutustusse, vaid on ikka ja jälle oma tekstide kaudu rõhutanud mineviku ilmnemist just pildilise materjalina, sh meeleliste ajendite kaudu.
Nii ongi Berliini lapsepõlve tekstide või mõttepiltide keskmes kindlad meelelised elamused, nagu mõni lõhn, värvid või ka mõnes konkreetses paigas kogetu. Kui vaadata lähemalt näiteks Berliini lapsepõlve värvide pilti (lk 31), siis näeme, kuidas näiliselt üksteisest kes teab kui kaugel seisvad asjad ja nähtused (aiapaviljon, seebimullid, värvilised šokolaadipaberid) koonduvad kirjutaja peas ühe liitunud mälupildi alla ja aitavad tal sõnastada olulist, esialgu veel teadvustamata lapsepõlvekogemust, milleks on antud juhul värvide esteetilise mõõtme esmakordne tajumine.
Veel põnevam kui autobiograafilise mõõtme otsimine ja vaagimine on nende tekstide puhul näha ja tajuda 1920. aastate Moskva bolševistlikku või Napoli lõunamaist privaatse ruumita ühiskonda. Jälgida, kuidas need kaks paika on oma ühiskonnakorralduse poolest teineteisest nii lõpmatult kaugel, jagades samal ometi midagi, kas või privaatse sfääri puudumist. Tundes Benjamini seni kui marksistlikust mõtlemisest mõjutusi saanud filosoofi, on tema 1920. aastate Moskva pilte lugeda võrdlemisi värskendav ja jahmatav, teisisõnu sattuda otse kommunistliku ühiskonna (üsnagi kriitilisse) eksperimentaallaborisse ning lasta endale meelde tuletada kas või näiteks asjaolu, et lasteaia kui töölislaste ühise kasvatus- ja hoiuasutuse juured viivad sügavale kommunistlikku ühiskonnakorraldusse.

Tõlkest ja toimetamisest
Kirjutamine on Benjaminile mõtlemine. Iseäranis Moskva piltide puhul võime jälgida, kuidas autor viskab ühe väite õhku ja hakkab siis seda avama või tõestama. Kirjutades avarduvad seega ühe ja sama nähtuse eri tahud. Kuna mõtlemine leiab aset kirjutades (üleskirjutatut korrigeeritakse ja täiendatakse korduvalt), siis peab mõte leidma täpse, ent võimalikult lihtsa vormi. See omakorda ei tee Benjamini teksti tõlkimist sugugi lihtsamaks, vaid sunnib seda lugema korduvalt seni, kuni mõttepilt on end lugejale n-ö kätte andnud ja kõik selle tahud on saanud vaadeldavaks. Kui aga proovida tõlkida Benjamini kirjutatut kui tasapinnalist teksti ja sellest vaid n-ö üle libiseda, võib tulemus osutuda millekski ennenägematult kohmakaks ning kandiliseks.
Kahjuks on midagi sellesarnast juhtunud ka mitme kõnealuse kogumiku tekstiga. Parem on olukord Moskva ja Napoli tekstidega, mis on palju rohkem loostatud kui Berliini lapsepõlvepildid. Viimast lektüüri ei tahaks aga sugugi selles eestikeelses versioonis soovitada. Pigem võib see Benjamini lugemise isu sootuks pikaks ajaks ära võtta, rääkimata edasi lugema kutsumisest. Benjamini lugemine peaks olema tema mõtte keerukusest hoolimata nauding nii keeleliselt kui ka sisuliselt.
Samuti tuleb tõdeda, et tõlke puhul ei ole järgitud head tava seal, kus mõni mõiste juba on Benjamini eestikeelses tõlketraditsioonis kasutusel. Sellisel puhul oleks mõistlik kasutada sama mõistet või siis äärmisel juhul teha joonealune märkus teistsuguse kasutuse kohta (vt nt „Ringpanoraam” „Ühesuunalises tänavas” lk 16 ja „Keisripanoraam” „Lapsepõlves Berliinis …” lk 9, kusjuures esimese puhul on tõlkija andnud joone all ka selgituse, millega on tegemist).
Osaliselt ei ole eestikeelne Benjamin mõnus lugemine seetõttu, et lausestuses on palju saksa keelele iseloomulikku ja kohtab väljendeid, mida eesti keeles tuleks sõnastada muul viisil. Nii näiteks ei sobitu eesti keelega „mida päev minu jaoks valmis hoidis” (lk 17) või „need liiased minutid [—] seisavad mul praegugi veel silme ees” (lk 16). Ette tuleb ka kohti, kus eestikeelne tõlge on suisa ekslik. (Olen valmis oma tähelepanekuid vajaduse korral ka tekstianalüüsiga kinnitama.)
Mari Tarvas juhtis aprillikuu Keele ja Kirjanduse „Päevateema” rubriigis väga õigesti tähelepanu sellele, et Eestis ei osata hinnata ega väärtustada (teaduslikku) filoloogilist toimetajatööd. Kahjuks maksab see kurjalt kätte ka selle Walter Benjamini eestinduse puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming