22 mõtisklust luulest

Birk Rohelend

Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed. Koostanud Igor Kotjuh. Toimetajad: Peeter Helme, Kaia Sisask. Kujundaja Asko Künnap. Kite, 2011. 237 lk.        „Inimest on võimalik armastada, kui teda ei  tunta piisavalt hästi.” Charles Bukowski        Kuidas kirjutada luulest? Kuidas iseloomustada seda meeltes pakitsevat ängi, mis tahab pääseda siia maailma, saada verbaalseks reaalsuseks ning võidelda endale kätte isiklik eluõigus?  Seda vaeva ja valu, milles see ime sünnib, neid unetuid öid ja keelel edasi-tagasi rullitud sõnu? Või seda võrreldamatut kergusetunnet, kui luule meid üles leiab, põues heliseb ja justkui iseenesest kõlama lööb, kui mõtleme elule ja vahest ka millelegi muule? See kõlab kui võimatu ülesanne. Kakskümmend üks luuletajat on seda sellegipoolest teinud Igor Kotjuhi koostatud kogumikus „Kius olla julge”.         

1.       

„Tõeline luule kõnetab meid enne, kui me seda mõistame,” on öelnud T. S. Eliot. Selle äratundmise põhjustab justkui omamoodi  maagia. Miks on nii, et nii mõnedki luuletused talletuvad meelde enne, kui me neist päriselt arugi saame? Kuidas saab olla, et tõeliselt head luuletused muutuvad ajas meiega kaasa, kõnetades meis üha uusi ja sügavamaid registreid, omandades üha uusi tähendusi? Ja kes on see müstiline autor, kes on loonud selle perpetuum mobile, mis põkkub meie sisemise mehhanismiga, ületades kõik aja ja ruumi piirid? Tõesti, mida enam me luule üle arutame, seda enam  on luule juba muutunud, avardunud ning valmis pakkuma midagi uut, nagu ütleb Igor Kotjuh oma avasõnas. Luule on kummaliselt sõltumatu, olles iseeneses sageli suurem oma autorist. Sestap ei tea luuletaja mõnikord isegi, kuidas kirjeldada oma sisemuses tekkivat sundust ja sellele järgnevat protsessi. „Tekstid on sageli oma autorist targemad ja sügavamad,” kirjutab P. I. Filimonov. „Luuletaja on inimene, kelle sisemuses on kummaline sõel või filter,  millesse jäävad kinni inimestest ärauhutud mäluosakesed, millest inimestel endil pole enam aimugi, kuid ometi puudutab nende osakeste märkamine või nendega taaskohtumine sügavalt,” kirjutab Valdur Mikita. „Luuletaja korjab killud kokku ja ulatab meile tagasi meie enda mälu, millest oleme kogu elu oma väikese rahulolematusega läbi jooksnud, ilma selle olemasolu üle eriliselt pead vaevamata.” Või nagu sõnastab Paavo Piik: „Luuletaja pigistab  justkui mõne nähtuse kokku ja vahendab selle lugejale äratundmisena.” Suur nauding on lugeda esseesid, kus kirjutaja filosoofia on vormistatud luulelikult nõtkelt ja tabavalt. On põnev, kui arutlusest on saanud omamoodi mäng. Asko Künnapi essee ei ole essee, aga see puudutab sügavuti luule olemust. Erkki Luuk ei kirjuta, millal ja kus ja miks temast luuletaja sai, aga ometi tekib tema kirjutist lugedes kõikidest teksti tagant kumavatest vastustest  peaaegu kehaline taju. On tõepoolest ergastav lugemiskogemus, kui luuletaja balansseerib osavalt intiimsuse ja objektiivsuse piiril ning valitseb kindlalt oma essee sisu ja vormi. 

2.   

„Loominguinimesed on nagu edevad jumalad,  kes loovad oma maailma,” on Maarja Kangro siin tabavalt sõnastanud. Õigus luua on vastuvaidlematu, vabadus endast rääkida on absoluutne. Sellest tulebki, et esseekogu deduktiivsete maailmade mõõtkavad kõiguvad universumist pingini köögilaua taga. Igor Kotjuhi poolt välja pakutud küsimused mitte ainult ei abista, vaid ahistavad nii mõndagi kirjutist. Võib-olla on probleem selles, et iga kirjutaja näeb oma lugejat erinevalt. Väljendid  stiilis „kirjanduse lembus ja kirjanikuks saamise soov oli olemas juba varasest lapsepõlvest” sobiksid ehk elulooraamatu alustuseks, aga kahjustavad kogumiku üldist stiili. Sõnastused „luuletajahingest andis märku” ja „luulemänge olen mänginud lausa massidega” mõjuvad pateetiliselt ja õõnsalt, soovitused esseekirjutaja enda teoseid lugeda, et luule olemusest paremini aru saada, pigem ahendavad silmaringi. Ja mida arvata seletusest: 

„(luule) tekib siis, kui mu peas „juhtub” midagi” – kahtlemata tekib, aga millist teadmisväärtust see lause lugejale sisaldab? Kuidagi kurvaks tegid need kohad, kus kirjutaja enesekesksus kippus lugeja huvile saatuslikuks saama. Seda enam, et järjest lugedes võis iga pettumuse järel oodata uus kirgastumine. Heakene küll, vox poetica, vox dei. Aga nagu ütles John Keats: „Luule peaks rabama lugejat kui tema enese parimate mõtete sõnastus, ja  mõjuma peaaegu mälestusena.” Tõepoolest, viinajoomise mälestusi on paljudel, aga kas nende heietamine on siinkohal asendamatult vajalik ja annab kogumikule midagi juurde?       

3.       

„Kõik, mis on kaunis ja stiilne, on põhjendamise ja arvestamise tulemus,” on öelnud Baudelaire. „Selleks, et tekst saaks eemalduda autorist, on  tal vaja struktuuri,” on sama mõtte siin sõnastanud Paavo Piik. Asko Künnapi soliidne kujundus hoiab koos sisu, mida oleks võinud paremini komponeerida. „Kius olla julge” puhul on tegu just nimelt kvantitatiivse valikuga, hoolimata sellest, et kirjutajateks on tuntud ja tunnustatud luuletajad. Kotjuh on lähenenud ülesandele kui dokumentalist, kes piirdub kättesattunud materjali talletamisega. Õigustuseks võiks ju öelda, et ega hea poeet ei peagi  ühtlasi olema hea esseist, need kaks oskust käivad teineteisest täiesti lahus. Jah, essee on subjektiivne ja isiklik vorm. Kas see tähendab, et rääkida tuleb ainult iseendast? Kas lugeja peab rahuldama poeedi vajadust öelda ja saada kuulatud, saamata midagi vastutasuks? „Kui aus olla, siis mind kirjandus niiväga ei huvitagi. Ma ei viitsi mahtuda kellegi olemise kuvandisse, vaid teen seda, mille tegemise isu mul on,” kirjutab Triin Tasuja. Aus küsimus oleks – miks  peaks keegi viitsima mahtuda sellise kirjutise lugeja kuvandisse?   

„Luuletus on nagu väike läbilõige inimese psüühikamaastikust,” kirjutab Maarja Kangro. Luuletuse kõrval on essee üpris mahlane viilakas, esseekogumikku võiks käsitleda juba sotsioloogilise uurimusena. Kotjuh usub, et luulet  (ja arutlusi luulest) on võimalik vaadelda vastandpaaride kaudu. Paraku kahjustub ebavõrdsetes paarides ikka tugevam pool. Eks ole see ju igasuguse rühmitamise paratamatu tagajärg, et kõige paremale ja kõige halvemale saab osaks ühesugune hinnang. Tegelik vastutus aga lasub koostaja ja toimetajate õlul. Kotjuh ise ütleb: „Üks asi on lihtsalt kirjutada luuletusi ja teine asi mõista nende luuletuste asukohta ja seost teiste autorite loominguga.” Selle viimase  mõtte teostust oleks võinud kogumikus veel lihvida. Mõnes kohas on sisse jäänud isegi trükivigu. Näiteks laiutavad ühel lehel „stereotüüpid” ja teises kohas komberdavad üle paberi koguni „ütlemata jäänused”. Kotjuh ise ütleb eessõnas nii: „Kuna Eesti luule seis on praegu erakordselt väljendusrikas, mis viitab tema julgusele, soovisin, et oma arusaamu luulest jagaks võimalikult lai autorkond, ent samas, et raamat mõjuks läbimõeldud tervikteosena”. Selles lauses on kaks terminit, „arusaamad luulest” ja „tervikteos”, mis on omavahel parandamatult konfliktsed. „Arusaamad luulest” ei eelda kirjutajalt midagi peale seisukohavõtu, mis võib olla (ja kohati ongi) vormistatud kui tahes kärsitu sulega. Esseelt ootaks ikkagi enamat: teatavat liigendatust, argumenteeritust, keelelist lihvitust. Nende tingimuste mööndusteta täitmine kõikide kirjutajate poolt oleks vajalik nauditava  tervikteose moodustumiseks. See on kahjuks jäänud tegemata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming