25+5

Kristjan M?maa

Võistlus „25 kaunimat Eesti raamatut” on tänaseks oma tõsiseltvõetavuse minetanud. Üritusest on saanud kitsa ringi ettevõtmine,

kus ühed ja samad keskpärased ja keskealised Eesti

raamatukujundajad kordamööda žüriisid moodustades üritavad

keskpärasest Eesti raamatukujundustoodangust 25 kandidaati

välja sõeluda. Selleks aga puudub nii asjalik toormaterjal kui

tegelikult ka kompetents. „Kujundusspetsialistid” istuvad oma

maitse-eelistustes tugevalt kinni möödunud või isegi ülemöödunud

sajandis. Neil ei ole piisavat silmaringi, kriitikameelt ja

kodanikujulgust jätmaks kunagiste koolikaaslaste kujundatud

pahn auhindamata.

Iseenesest võiks 25 raamatu valik olla asjade seisu kena sedastus

– olgu see siis parasjagu hiilgav või haletsusväärne. Tülgastav

on aga pidulik nägu, mida halva mängu juures üritatakse

teha: kõik need Kuldraamatud, diplomid, avamistseremooniad

ja tähtsad intervjuud päevalehtedele. Sõnum on alati üks: „Meil

on tohutult palju suurepäraseid raamatukujundajaid ning lasteraamatuillustraatoreid

ning keskmine tase tõuseb järjepidevalt.

Enamik võistlustöid on aga lihtsalt geniaalsed.”

Põhjalikumat analüüsi ei leia ei võistluste järelkajades, ei

omavahelistes vestlustes ega mu enda põgusat kogemust mööda

ka mitte žüriiruumis. Lihtsalt ei teata, millest peaks rääkima ja

milliste sõnadega. Tehnilisi vigureid ei sobi nagu kiita, aga mida

siis? Nii saadabki hindamisprotsessi (taas mu oma kogemuse põhjal)

peamiselt heakskiitev või halvakspanev mõmin. Üks kui teine

kord ollakse isiklikult solvunud: miks minu raamat kõrvale jäi?

Segaseks jääb võistluse toimemehhanism. Kuigi rahvusraamatukogu

kodulehelt leitud reglement sätestab, et info konkursi

toimumise kohta edastatakse korraldavate ühingute meililistidesse,

ei meenu, et see oleks paaril viimasel aastal niimoodi

olnud. Ehk jäi lihtsalt kahesilmavahele. 2003. aasta žüriis oli 12

liiget, sh 9 kujundajat, kellest 1 adekvaatne välisekspert. 2005.

aastaks oli žüriisse alles jäänud 8 liiget, sh 4 kujundajat, välisekspert

oli kaduma läinud. Millest sellised muudatused?

Kurioosne fakt: ehkki reglement ütleb selgelt, et „sama isik

ei või töös osaleda rohkem kui kahel järjestikusel aastal,” leiame

nii 2006. kui 2007. aastal komisjoninimekirjadest Jüri Dubovi,

Mai Eineri kui ka Mari Kaljuste nimed.

Ühesõnaga – jama. Minu ettepanek on, et loobutaks ülemäärasest

punnitamisest. Kui 25 raamatut kokku ei klapi, nimetagem

10. Žüriisse võetagu rohkem nooremaid liikmeid, kusjuures

disainerite osakaal peaks olema kindlasti suurem kui kõigil

neil trükiekspertidel ja rahvusraamatukogu töötajatel. Lõpuks

hinnatakse ju ikkagi kujundust. Kirjastajatel on niikuinii oma,

enim müüdud raamatute võistlus käimas. Konkursiinfo peaks

tõepoolest levima ning võimalusel tuleks teha eraldi pingutusi

leidmaks huvitavaid raamatuid ka neist kultuurikihi soppidest,

kuhu suurkirjastajate silm ei ulatu. Žürii peaks selja sirgu ajama

ning tunnistama lihtsat fakti: disain, mida annab hästi müüa, ei

pruugi olla kujunduslikult hästi tehtud ja vastupidi.

Ning kindlasti tuleks loobuda näiliselt demokraatlikust peitusemängust

pimepunktide lugemisega. Hindamist peaks saatma

elav arutelu, mille käigus vaetaks võistlustööde häid ja halbu

külgi. On ju rahvuseeposeski kirjas, et „esimesed heidetakse, tagumised

tapetakse, keskmised koju tulevad”. Täpselt nii juhtub

alati, kui hakatakse keskmisi hindeid arvestama.

Teen tulevikudiskussioonideks otsa lahti ja esitan järgnevatel

lehekülgedel omapoolse pingereana selleaastase 25 hulgast

10 paremat raamatut ning siis veel mõningad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming