Aado Lintropi sõnaline maailm

Brita Melts

Aado Lintrop, Annapurna. Toimetanud Siiri Ombler. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2010. 128 lk. Aado Lintrop, Õhtud sõidavad õue. Toimetanud Siiri Ombler. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2011. 136 lk.  Avaldamise põhjal ei ole Aado Lintrop olnud  luuletajana kuigi produktiivne, vaid ennekõike vaikselt taustal kaikuv, mitte keskmes ja suurte seas hõikav, jättes oma luulekogude vahele ikka pikki hingetõmbepause. Debüütkogule „Asuja” (1985) järgnes teine luulekogu suisa viisteist aastat hiljem, kui 2000. aastal ilmus „Sõnaristi”. Vaikus enne kolmandat luuleraamatut kestis tibake vähem, aga siiski alles 2010. aastal ilmus nimeka pealkirjaga „Annapurna”. Sestap on päris üllatav, et tänavu jõudis trükki  järjekorras juba neljas kogu Lintropi luuletusi, pealkirjaks „Õhtud sõidavad õue”. Sedapuhku ei kestnud paus raamatute vahel ühte aastatki – viimane ja sugugi mitte õbluke kogu ongi kirjutatud vaid ühe, möödunud aasta jooksul.   

Kaks aastat tagasi võttis Lintrop ette matka Annapurnale, mis on Himaalaja mäemassiiv,  kõrgeima tipuga üle kaheksa tuhande meetri, ning avaldas sellenimelise luulekogu. „Annapurna” nimitsükkel markeerib omamoodi rännuluule avaldusi, andes sissevaate kõrgusi sihtival teekonnal tehtud tähelepanekuisse, hingeseisundeisse, mõtisklusisse, samuti ümbruskonda ja võõrasse kultuuri, luuletaja tunnetusse, kui „silmade ees on selged / valusalt valged tipud” (lk 97) ning õhk üha hõreneb. Rännak on oluline, et selgineksid mõtteringid  või et suuta endasse süüvida vahest ehedamalt kui tuttavlikkuses paigal olles: see pole üksnes füüsiline liikumine, vaid ka eriline vaimne, teatud laadi eneseavastuslik teekond („sina kuid astud üha / edasi Šambala teed / sügavamale endasse / mõtetest kõrgemale / selleks peabki su süda / reisima mägede taha”, lk 81). Mõtisklused olemise ja elu tähenduste üle saadavad luuletaja rännusamme vältimatult. Ärevalt tuiklev minekuiha ilmnes Lintropi loomingus  juba varakult, kui „Asuja” alguslehekülgedel hõisati: „Oh, et rännakut igatseb / hing!”. Kui tookord aimati võõraid paiku läbi nägemuspiltide, siis nüüd on äraminekuid igatseva luuletaja hing saanud tunda reaalseid kaugusi ja kõrgusi, selle toel jõudnud ehk ka mõninga elulise selguseni, igatahes nii mõnelgi juhul korrastatud teadvuseni: „kõndimine korrastab teadvust / hingad sisse ja välja / tõstad jala jala ette / mõtled mõtte mõtte järel / lihtsatest  asjadest [—] maailm on lõhnav ja helisev tervik / praegu ja siin” (lk 73). Ja huvitaval kombel on vahest just seeläbi kasvanud Lintropi luule ajapikku vaimsemaks.   

Luulekogu nimitsükkel on küll pikim ja raamatu pealkirigi toob esiplaanile just rännuluule, kuid see ei jää siiski valdavaks. Mõndade luuletuste dateeringuid arvestades koondab „Annapurna” kogunisti kolmekümne aasta vältel loodu, sestap leiab siit erisugust luulet, mis terviku taustal on küll varjundirohkem kui pisut sisuvaeseks jääv „Õhtud sõidavad õue”, kuid seejuures ebaühtlasem – ja ikkagi huvitavam. „Annapurna” on mitmetasandiline ja see ei sihi  üksnes mägede kõrgusi, vaid ka mentaalseid avarusi. Poeedile on endistviisi oluline unede nägemine ja elu varjuniitide põimimine, meile peegeldatakse ühtaegu variilmasid ja mõtestatud argihetki, samuti ei puudu siit filosoofilised kaemused, ennemaltki Lintropi loomingus vilksatanud uudishimuliku elukunstniku hingelaadi ilmingud või hoopis folkloorsed motiivid. Läbi loomingu ringlevad ikka sarnased mõtted ning korduvad tundmused, sest kuigi „Sõnaristis”  kuulutas luuletaja, „et mida kogen, see on kordumatu”, siis sõnad ei ole kordumatud, sõnalisena omandavad erilaadsed kogemused ikka sarnase varjundi – ja mitte tingimata varjutava, vaid antud juhul enamjaolt täiendava, mis ühendab temaatilised äärmused huvitavaks tervikuks.         

Kogu „Õhtud sõidavad õue” esimene tsükkel algab tuisuse talve liikumisega kevade poole ja raamat lõpeb talve tulekuga, vahepeale jäävad kevade, suve ja sügise jälgimised ühenduses luuletaja hingega, niisiis on sel puhul mõtisklused ja seisundid looduses kinni rohkem kui varem. Mõneski mõttes meenutab see luulepäevikut, umbes nagu Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja”, kuid ilma säärase pessimismita. Lintrop ei ole küll selles raamatus  varustanud oma luuletusi (välja arvatud üks) kuupäevadega, ent need kõik paigutuvad selgelt aastaringi raamistikku, looduse muutumised on täpseisse ning tundlikesse sõnadesse püütud.       

Lehekülgede edenedes süvenevad mõtted ning luuletustes hakkavad kajama isikliku elufilosoofia ja erinevate tundehetkede avaldused, mis põhinevad paljuski looduskuvandeil, ent sisaldavad ometi krüptilisi tähendusi, küll sisse  põimitud mütoloogilise ainestiku toel, küll isiklike mäluküsimuste, aastaajati erinevate meeleolupiltide või empiiria põhjal. On oluline, et aastaringi jäädvustus väljendub enamgi just enesevaatlusis, isikliku maailma tähendustamises ja täitmises sõnadega („ja mina täidan uute sõnadega / algava päeva pilvedealust”, lk 50). Sõnade jõul saab tähenduslikuks kestvus, kui luuletaja seab mitmeti sõnadesse aega kui sellist, samuti iseenda ning ümbritseva võimalikku  pidevust.     

Samuti väljenduvad siin poeedi sisemised kõhklused ja eneseotsingud, süvamõtisklused elu ja ilma üle, läbitunnetatud kaemused jne. Esikkogus „Asuja” tunnetati inimelu ühes joobumuse ning põlemiserõõmuga – nii joobumus kui luuletaja sisimas hõõguv tuli on kuskil küll alles, aga valdavaks on saanud vaikne omaette mõtiskelu kesk loodusavarusi. Seejuures ei ole  „Õhtud sõidavad õue” hillitsetus midagi häirivat, lihtsalt üllatusteta, ilmse pürgimuseta, isegi pisut eesmärgitu vaikne kulgemine. Ja siiski ei olda siin päris ilma püüeteta: „hetke püüdma minnes tunned kuis lahustud selles” (lk 74). Luuletaja igatahes tabab väärt hetki ja püüab neid lahustumisi, neid tunnetusi ja tabamisi sõnadesse panna, püüdleb mingisugusegi selguse poole, jätkuvalt ning teadlikult („aga vältigem tihedat võsa / eneste ümber ja  sees”, lk 104), ja selles võib abi olla just nimelt millegi sõnastamisest.   

Üheks luuletamise ajendiks tundub Lintropi puhul olevat sõnade jõu/väe piiride kompamine – kui paljuks tegelikult sõnastused võimelised on, kas nad mõjuvad ja kuvandavad elamusi adekvaatselt, kas nad suudavad (taas) elustada sõnadesse püütud hetki. „Sõnaristis” on luuletaja välja hõiganud tõdemuse: tema puhul ei saa mitte sõna lihaks, vaid „liha saab sõnaks”. Säärasel luuletajal, „kelle jaoks argipäevgi  on luule” („Annapurna”, lk 12), on võime sõnastada kogu maailm ja olemine, kirjutada kõik nähtu ja kogetud hetked sõnaliseks – see on keele vägi, sõnamaagia. Lintropi sõna on elav, see võib olla osa loodusest, ja sõnade vaba voog selgindab maailma, määratleb eksistentsi, muudab isegi abstraktse elavaks. Ja ei ole varjul hoitud, et luuletajal ongi justkui kontrollimatu sõnastamistarvidus (nt „raske on ennast tagasi hoida / kui metafoorid tuikavad  soontes / ning elu jooksul kogutud sõnad / koputavad nõudlikult lausete uksele”, „Annapurna”, lk 26). Lintrop on luuletaja, kel „sõnad sügelevad suus” („Õhtud sõidavad õue”, lk 45) ja kes on jõudnud arusaamisele, et „päris vaiki olla ka ei jaksa / kui loomus köidetud on kinni emakeelde / must mõttekaaren nokkimas käib sõnamaksa / ja värsid kuramused jäävad magadeski meelde” („Õhtud sõidavad õue”, lk 121). Juba „Asujas” oletas luuletaja: „Hakkaksin  uskuma sõnade jõusse” – see usk kinnistus „Sõnaristis” ning on edasises üha hoogustunud, olles enam mitte pelk uskumine, vaid omapärane ja vältimatu olemisviis, sõnaline kestus. Kuigi alati jääb nii mõndagi, mis tunnistatakse sõnul seletamatuks, või jäävad sõnad ise häguseks („ma sõnu näen kuid justkui läbi hägu”, „Õhtud sõidavad õue”, lk 16), ja paradoksina jäävad siin-seal välgatama ka kõhklused sõnade kaalu üle („paraku pole terves ilmas  ühtki sobiva kaaluga sõna / millega kõnetada armunu vaimusilmi”, „Õhtud sõidavad õue”, lk 87), võib sõnastamine – ja luuletamine – siiski midagi (klaarimaks) teha. Kirjapandus püsib möödunud aegade sade elusana, uned täidavad tõeluse ning oleviku nägemused talletuvad tuleva tarvis, selles kooskõlastuvad elu tähendused ning pidevus, oluline on sõnaline olemine – ning olemise tunnetamises eos olev sõnum, mitte alati pelgalt isiklik.  Mitmes mõttes on tegemist väga luulega, mis paiguti argiselt otseütlev ja lihtne, paiguti lüüriliselt unelev, kindlasti tugevalt kujundiküllane ning mõnikord mõttehämar, ent poeetiliselt rikas ja kõrgehaardeline – silma hakkab erakordselt hea rütmitaju, epiteedi- ja metafooriküllus, puhas riimistatus ja vormirangus, mille kõrval lookleb samavõrd mõjus vabavärss. Poeetiliselt on siin hea tasakaal. Aado Lintrop on luuletaja, kellele on oluline sügav  eksistentsiaalne mõtiskelu ja sellest lüüriliste sõnade seadmine, sõnastuste abil maailmas ja eneses mõistetavuse, pidevuse otsimine. Luuletusist kumab kirjutaja hing, luuletamisest muutub see hing üha rikkamaks.