Abi on kahe otsaga mõõk

AILI KÜNSTLER

Juhuse tahtel 1980ndatel onu juurde Tallinnasse Balti laevaremonditehasesse tööle tulnud mäemari Valeri Alikov (luuletajanimega Valeri Mikor), kelle mari kirjanduse ülevaade nüüd siinsamas Sirbis üllitamist leidnud, on näiteks veendunud, et oma rahvast saab ta kõige paremini aidata Helsingi ja Tartu ülikoolis tegutsedes ja tõlkides (näiteks marikeelne Tammsaare on tema nägu). Talle oli üllatav, et kodus tema marikeelset luulet lugenud inimesed ütlesid talle: ?Meile meeldivad su mõtted, sa räägid meie nimel.? Poeet tunnetab nüüd vastutust oma kodumaa ees, ent küsimusele, kas ta läheb ka kunagi koju tagasi, jättis siiski vastamata. Vepsa Nikolai Abramov, esimene Shakespeare?i ja Pasternaki tõlkija vepsa keelde, tahab jällegi kõiges olla esimene ja aidata oma rahvast euroopaliku istutamisega nende meelde. Meeles mõlgub tal vepsakeelne ?Dekameron?, mille lugu jõudis temaga koos veedetud tunni jooksul muutuda vähemalt viis korda: viimane variant nägi ette vepsa meest, kel tuleb tegu 12 eri soome-ugri tõugu naisega; algselt pidid nad kõik olema vepsa ajakirjanikud. Ja tema oli nõus rääkima vaid enda nimel ? ammu teada kujuneva rahvuskirjanduse dilemma. Hea, et soome-ugri kirjamehed päris tülli ei pööranud ? mõlemad on kena iseloomuga mehed.

Mida me neile õieti pakume, millega neid aitame? Euroopalikku haridust, millega kaasneb paratamatult oma pärimuse musealiseerimine?

Kui Vene Föderatsioonis kavandatava administratiivse reformi tulemuseks on rahvuste sotsiaal-majandusliku tasalülitamise kõrval nende folkloriseerimine, siis kas on mõeldud sellele, milleni viib tegelikult Eesti humanitaarabi, suurimasse sihtriiki Venemaale suunatud kolme miljoni krooniga finantseeritud hõimurahvaste programm? Eks aidata sellega vähemad vennad euroopaliku hariduse otsa peale. Vaevalt saab aga kindel olla, et sellega ei kaasne samalaadne folkloriseerimine. Globaalprotsesside tõukel vohav turumajandus ootab Venemaa soome-ugri rahvaste elualade piiril nagu paisu taga. Demokraatia igasse ilmaotsa eksportiminegi lõhnab kaunikesti demagoogia järele: igaüks võib valida omale valitsemiskorra ise, eeldusel, et aktsepteeritaks demokraatlikke ühisväärtusi.

Mida me tegelikult oma abiga korda saadame? Näiteks 1999. aastal rajatud Tartu ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse kogemus on näidanud, et meie abi soome-ugri üliõpilaste kogu õppeaja kinnimaksmisel pole andnud häid tulemusi. Hõimuvelled tulevad Eestisse kakskeelsena, leiavad siin venekeelse kaasa, soetavad venekeelsed järeltulijad ega tahagi pärast euroopaliku elustandardi nuusutamist enam koju tagasi minna. Võib-olla Soome, keda IV soome-ugri maailmakongressil ridade vahelt tema potentsiaali arvesse võttes liig vähese toetuse pärast hurjutati, talitab ehk õigemini, kui koolitab ?vaeseid sugulasi? vaid aastakese? Viimane võiks käia juba ka eestlaste endi kohta.

Kongressil oli ka üllatus: on avastatud veel üks soome-ugri rahvas, mida küll Venemaa teaduste akadeemia toetusele vaatamata seekord kongressil osalenud rahvaste hulka ei arvatud. Arhangelski oblastis on avastatud iidne soome-ugri tðuudide kultuur ja pärand. Kohale tulnud filmikaameraga varustatud tðuud, vene ajakirjanduses ?unustatud rahva juhiks? tituleeritud Sergei Mihhailovitð Grigorjev on vastupidise arengusuuna ilmekas näide. Venemaa rahvusasjade ministeeriumis rahvus- ja migratsiooniküsimuste alal töötanud mees võttis ette aidata Siberi kolkas kiratsevaid rahvaid. Nüüdseks on mentor Njuhtðe külla rajanud tðuudide eluolu kajastava talurahvamuuseumi, loodud on ühendus, mees on kogu oma kogukonna rahvuskehandit üles ehitama pannud. Oma sõnade kohaselt on tal korda läinud oma ?pühal puhta vee ja õhuga maal? oma rahvale eneseusku sisendada, nad oma pärimust ja ajalugu uurima panna, sest nõukogude ajad, mil eided lennukiga rubla eest ühest külast teise lendasid, kitsed kaasas, on ammu möödas. Mees on uhke, sest sealsamas Arhangelski oblastis on 500 suurtest teedest kaugel ja eraldatud küla välja surnud. Folkloriseerimine? Musealiseerimine? Aga ? nad on oma ?valitsemisvormi? ju ise valinud. Muide, oma keelt nad alles otsivad.

Kas pärast meie abi ja turumajanduse pärimust tasalülitavaid pööristuuli juhtub mujalgi soomeugrilaste juures midagi sellist? Pealegi, sajandeid Euroopa teed sammunute seas on Eestiski neid, kes katsuvad omausu jälge üles võtta. Kas valik Euroopa tee ? Vene tee ongi enam ainult venelaste probleem? Ehk seisavad soomeugrilased sama küsimuse ees?

Kuigi juba 1999. aasta CSCE Kopenhaageni dokumendi kohaselt on rahvusvähemustel küll õigus jääda oma kultuuriidentiteedi juurde, ei maksa väite kõrval, mida soomeugrilased seni uhkusega kuulutavad, et vägisi, repressioonidest hoolimata, kedagi oma rahvusest loobuma ei sunni, unustada sedagi: vägisi ei sunni kedagi ka oma rahvuse juurde jääma. Ei Venemaal ega Eestiski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming