Aeg ei loo silda üle unustuse jõe

Kaupo Meiel

Teet Kallas, Mälestused. II. Inimesed. Toimetanud Mari-Ann Kallas, kaanefoto teinud Aapo Pukk ja kaane kujundanud Endla Tuutma. Faatum, 2014. 384 lk.

Teet Kallas, Mälestused. II. Inimesed. Toimetanud Mari-Ann Kallas, kaanefoto teinud Aapo Pukk ja kaane kujundanud Endla Tuutma. Faatum, 2014. 384 lk.

Mälestusteraamatutest on meil mõndagi õppida. Näiteks seda, kuidas omaenda olevikku tähele panna, kuidas inimesed mäletavad või tõlgendavad sama sündmust vägagi erinevalt ja lõpuks sedagi, et vahest ei maksaks üldse mälestusteraamatuid kirjutada, sest sellest, mis hetkel eredalt põleb, saab aastate möödudes tuulde tuulatav tuhk.

Mälestusi, meenutusi ja klaarimist vajavaid vanu arveid lugejad ootavad, mis sellest, et enamasti ei ole need raamatud enamat kui pikemaks venitatud ja pretensioonikamasse vormi valatud lehelood, mida vahendab iga päev kogu elu-, elustiili, elujanu- ja surmahingus-publitsistika. Neisse ajakirjadesse jõuavad harva meenutuslood, mille on kirjutanud päris kirjanikud päris kirjandusena. Kirjanike meenutuste ja mälestuste õige koht on ainult raamatukaante vahel, kus siis veel. Kaks paari tänavuaastaseid kaasi vahendavad Teet Kallase ning Heino Kiige meenutusi, mälestusi, mõlgutusi ja fragmente unustusse vajuvatest päevadest.

Teised ja Teet Kallas

Teet Kallase mälestuste esimene köide alapealkirjaga „Aeg” jõudis lugejateni 2011. aastal ja tänavu sai see järje köitega „Inimesed”. Kas neid tuleb juurde, sest põhiline – aeg ja inimesed – on ju kirjas, teab ehk vaid Kallas ise, kui temagi. „Inimesedki” sündis autori sõnutsi nii, et kuigi ta „klassikalisi pärismälestusi” pole siiani alustanud, on ta mitmel põhjusel kirjutanud „üsna palju lugusid elus kohatud või ka niisama enda jaoks olulistest inimestest” (Kallas, lk 5).

30 erineva pikkusega loo keskmes on mõni Kallasele oluline inimene, keda tema kõrval nii maises kui abstraktses mõttes enam pole, ning ikka ja alati Kallas ise, sest õigupoolest saab lugeja küll kokkuvõtlikult aimu paljudest viljaka, teeneka ja lihtsalt väga hea kirjaniku, ajakirjaniku, stsenaristi kaasteelistest, kuid kogu raamatu kokkuvõttes palju enam kirjutajast endast.

Raamatu ülesehitus, lugude järgnevus, on lihtne: käsiteldavad reastuvad vastavalt sünniaastale, kõige vanem kõige ees. See on pretensioonitu ja omajagu kiretu, kuid lõpuni põhjendatud võte, mis maksab kätte ainult ühel juhul, kõige lõpus, kus võinuks jääda punktipanijaks pikem, siiras, kompositsiooniliselt ja kirjanduslikult väga tugev ning hinge kriipiv „Kakskümmend seitse hetke Mati Undiga”, mitte sellele järgnev visandlik „Lõpetamata lennud” Olav Neulandist. Seal tunnistab autor isegi, et „Tundub, et Olavi-jutud on mul veel ees” (lk 382). Mati Undi meenutamine päädib seevastu ilusa momendiga, kuidas selle loo kirjutamise aegu hakkas Kallast külastama üks ebaloomulikult suur kollane kass. Lugejana tundus pärast seda nii õige raamat kinni panna, aga ei saanud, sest see polnud läbi.

Kui vaadata autori seisukohast, pole vastav valik nii reljeefne, sest ilmselt olnuks Kallasele vastuvõetamatu jätta nende 30 loo seast välja üks selline, mis kõneleb tõesti väga lähedasest inimesest, kaudsest pereliikmest, nagu ta Neulandit iseloomustab, samal ajal kui mainimist ja meenutamist on leidnud inimesed, kellele järelehüüde kirjutamine pigem aukohus kui südame sund.

Enamik neist, keda Kallas meenutab, olid tuntud kunagi ja on tuntud ja tuttavad praegugi, mainigem siin kas või Lennart Merd, Debora Vaarandit, Ada Lundveri või Teedu venda Olimar Kallast. Kirjamees Endel Tennov, kunstnik Irina Brzeska, õpetaja Leo Villand tuntud (enam) pole ja mis me siin üldse Tennovist või Brzeskast räägime, isegi Rudolf Sirge – kellest kõneleb raamatu avameenutus – kunagine olemasolu kui selline on oksüdeerumas kut’ vana pronkskuju.

Kallas vahendab lahkunute elu ja tööd puhuti piisava põhjalikkuse, puhuti ebaõiglase fragmentaarsusega, kuid paljudel juhtudel, nendin siiras kurbuses, võibki tema kirjutatu jääda viimasemaks sähvatuseks, sest peagi, ülehomme, võib-olla juba homme, ei mäleta me enam ei Jaanus Orgulast, ei Andres Vanapat, ei Henno Käod, kelle kohta ütleb Kallas nii ilusasti: „Tema väärinuks juba ammu Üht Tõeliselt Ilusat Müüti” (lk 292). Müüt saab osaks vähestele, üksikutele, enamiku pärisosa on unustus.

Kallas meenutab mehi ja naisi, kellega on elus kokku puutunud ja kelle kohta on, mida öelda, võttes abiks kunagised juubeliartiklid (näiteks „Seal seisab laht” Uno Lahest) järelehüüded (näiteks „Päkapikkude kuninga lahkumine” Eno Rauast), intervjuud (näiteks „Inter­vjuu Beekmaniga teievormis” Vladimir Beekmanist) või isegi lõigu omaenda romaanist „Karje ja kaja” („Kuula, kuidas maa hingab” Einar Maasikust) neid kord vähem, kord rohkem täiendades, püüdes sageli põhjendada ja seletada varasemaid sõnu ning mõtteid, rõhutades seikade seletusel, et aeg ja ruum olid kunagi praegusega võrreldes hoopis teistsugused.

Vahelepõikena, selle „aegruumiga” oli raamatut lugedes päris häda käes, see mõiste muudkui kordus ja kordus. „Nii et „Neljakümne küünla” ilmumine oma aegruumis oli omamoodi ime” (lk 135). „Seega tuli tal loobuda Tallinna sissekirjutusest, mis oli tolles aegruumis väga riskantne või lausa pöördumatu tegu” (lk 145). „See toimus aegruumis, mil ühe maailmakuulsa filmitähe visiit kuulub lausa ulme valdkonda ja oli endastki mõista peaaegu salastatud” (lk 176). Ja nõnda edasi, edasi, edasi.

Jagades 30 lugu kenasti ühele kalendrikuule, eesmärgiks iga päev üks läbi lugeda, polnuks sellest hullu, aga järjest hakkas nii väga häirima, ja mitte ainult sõnakorduse tõttu, vaid selle tõttu, et mõtlev lugeja peaks ju aru saama, et see, mis praegu tavaline, oli nõukogude ajal ilmaime.

Või õigupoolest, mine tea, vahest ei saadagi sellest enam nii kerge vaevaga aru, inimene ju harjub, harjus väärastunud sotsialismiga, on harjunud väärastunud kapitalismiga, harjub järgmisegi riigikorraga, milleks on ilmselt jälle mingi väärastunud sotsialism.

Sellele, et elati siis ja elatakse praegu, juhib tähelepanu Kallas ka ise: „Lõpetuseks kinnitangi, et elati ju ennegi. See tähendab, ka nõukogude ajal. Kuhu me pääsesime” (lk 140) ja sellele tõdemusele järgneb liig tõsiseks kippunud meenutustele Raimond Kaugverist lustlik joomalugu sellest, kuidas Kallas ja Kaugver tina panid ning mäluaugus kiilasjääga kaetud Eestimaad viimase valge Volgaga läbi sõitsid.

Joomalugusid, kord naljakaid, kord kurbi, leidub raamatus veelgi ning autor ei jäta alatihti märkimata, et on juba aastaid täiskarsklane. Viin, konjak, hea vein ja halb vein andsid julgust ja aitasid põgeneda. Internetifolkloori, millest raamatu tegelased oma aegruumis muidugi veel undki ei võinud näha, kuulub aforism alkoholi toetuseks, mis sedastab, et mitte ükski põnev lugu ei alga sõnadega „ja siis me võtsime ühe salati”. Alkoholi kiitmata tuleb sellega nõustuda, et meie kirjandus- ja kultuurilugu poleks kuulsate ja kurikuulsate napsutamislugudeta pooltki nii haarav kui see on.

Lõbus, tõsine või filosofeeriv joomarlus kuulus nõukogude aja haritlaste juurde ilmselt samamoodi kui praegu (või on juba kokaiinile üle mindud, ei ole kursis). Kõik praegused klassikud olid noored ja tegid tükka. Suur osa neist on nüüd juba ammu kained, olgu siis siin- või sealpool elu ja surma terminaatorit. Kõige eksistentsiaalsem joomalugu tuleb esile Mati Unti meenutades ja puudutabki see rohkem Kallast ennast kui Unti. Kallas kirjeldab, kuidas võttis „maaliliselt jõledas ja räpases” Mustamäe vabaõhuõllekas hommikust õlut ja Unt astus läbi. Võttis Untki paar õlut ja lahkudes poetas midagi Kallase mantlitaskusse, hiljem leidis autor, et see oli kolmerublaline. „See lausa rabas. Nii kehvad olid mu lood siis … Või pigem: ole sa veel kord takkapihta tänatud, Mati, kus sa tegelikult ka ei oleks, kus su rahutu vaim ka ei hulguks” (lk 345). Väikese vahemõtiskluseni teemal „Unt ja alkohol” jõuab Kallas veidi hiljem leheküljel 367, kuid seda tuleks hoomata tervikuna, mistap jääb siinkohal tsitaadiga illustreerimata.

Need ja mitmed teised lõbusad või nukrad napsutamised annab autor edasi vähimagi võltsmoraalitsemise ja paatoseta, mis näib vahel karsklaseks pööranud napsivendasid tabavat. Kõik, mitte ainult joomine, vaid kogu vana elu kokku, on Kallase raamatus omale kohale asetunud ja inimliku ning sümpaatse kirjaväljundi leidnud. See on küll olnud, aga see elab siiani, kumab autori ilmavaade läbi, sundides siinkohal tsiteerima Kogujat: „Rõõmusta, noor mees, noores eas ja su süda tundku rõõmu su nooruspäevil! Käi oma südame teedel ja oma silmavaate järgi, aga tea, et Jumal viib sind kohtusse selle kõige pärast!” (Kg 11:9). Suuresti sellest Teet Kallase „Inimesed”, kui otsida 30 loo ühisjoont, kõnelebki ning see käib käsiteldavate ja, lausa eelkõige, käsitleja enda kohta.

Heino Kiik, Ei sure kirjanik. 1976–1979. Kolmeteistkümnes raamat. Illustreerinud Jüri Arrak. Ilmamaa, 2014. 248 lk.

Heino Kiik, Ei sure kirjanik. 1976–1979. Kolmeteistkümnes raamat. Illustreerinud Jüri Arrak. Ilmamaa, 2014. 248 lk.

Heino Kiik ja teised

„Kes ta oli, see nimekas eesti kirjanik? Mina olen selle peale mitmel põhjusel ja mitut puhku mõtelnud. Ja leidnud, et Kiik oli kindla peale üks tüüpiline Vargamäe mees. Aga! Kord oli ta Andres, siis jälle Pearu. Ja mõnikord mõlemat korraga. Sihuke vinge jändrik, et hoia alt! Paraku jäi vimmamees Pearu viimastel aegadel enamasti peale.” Nõnda meenutab Teet Kallas oma „Inimestes” 163. leheküljel Heino Kiike ja kui lugeda ühte või mõnda Kiige mälestusteraamatut, päevikut või dokumentaalromaani, ilmneb, et Kallas paneb sajaprotsendiliselt pihta.

Heino Kiik lahkus 2013. aasta küünlakuul. Hando Runnel ütles hüvastijätusõnades: „Veel hiljuti kõnelesid Heino Kiik ja Madis Kõiv omavahel telefonitsi. Kõiv ütles: kui millalgi külla tuled ja mind kodus ei ole, tuled mu hauale. Ei tule – ütles Kiik – mina olen ju vanem. Ja justkui jonni pärast pidaski sõna: ei tule, tulge teie” (Looming 2013, nr 3). Kõiv järgnes Kiigele 2014. aasta mihklikuul. Kõiv jõudis oma memuaaride ilmumise nime all „Koolipoisid ja füüsikud” ära oodata, Kiige kaks viimast mälestusteraamatut-dokumentaalromaani „Põgenikuna Moskvas” ja „Ei sure kirjanik” ilmusid autori lahkumise järel vastavalt 2013. ja 2014. aastal ning viimane jääbki kirjastuse saatesõna kohaselt viimaseks.

See on tõesti hämmastav hulk subjektiivseid ajadokumente, mis Kiigelt ilmunud. Aga kui Kallase lähtepunkt on eelkõige teised inimesed, siis Kiige teose keskmes on eelkõige tema ise. Mõneti mattuvadki tema ilukirjanduslikud teosed autori enda ülevaadete, laienduste, kirjelduste, fikseerimiste, kuidas ja millises ajas need raamatud sündisid, alla.

„Mind armastab jaapanlanna” ning „Maria Siberimaal” valmimisele on Kiik pühendanud eraldi teosed: avaldanud päevikud „„Jaapanlanna” kirjutamine” (1993) ja „„Maria” saamine” (1993) ning dokumentaalromaani „Maria” (2005). Paljugi mõlema romaani valmimisest, ka väikseimast vastukajast käsikirjadele, leiab kuupäevase täpsusega suurepärase pealkirjaga dokumentaalromaanist „Ei sure kirjanik”.

Muidugi võiks pikalt ja laialt siinkohal käsitleda seda, kuivõrd sirgjooneliselt ja asjalikult Kiik igapäeva- ja loomeelu üles tähendab, kuid see peaks juba ammu teada olema, pole uus köide märkimisväärselt parem ega halvem kui varasemad.

Palju paralleele annab tuua tänapäevaga, võtkem või lause: „Raske on mõtleva inimese elu meie ajal; kui täiel määral tajud seda võltsi silmakirjalikku ja lobisevat mentaliteeti, mida nagu olevat vaja sotsialistliku riigi tugevdamiseks” (Kiik, lk 27). Vahetagem „sotsialistlik riik” „vabariigi” vastu ja taaskasutagem.

Märkimisväärseid teraseid tsitaate nii Kiigelt endalt kui tema vahendusel teistelt leiab samuti, võtkem neist näiteks vaid ühe: „Seminaril kõlab Juhan Viidingu lause: „Jumala ees oleme kõik ajakirjanikud”” (lk 187). Jah, muidugi, oleme.

Osalt on Kiik täpne, osalt liialt salatsev, näiteks kui ta räägib kaks ja pool tundi Anton Hanseni lese Käthe Hanseniga, siis tahaks ju teada, millest nad kõnelesid, konstateeringust „Ajasime kaks ja pool tundi juttu” (lk 53) ei piisa, kuid võib-olla peitub see kõnelus täismahus mõnes neist sajast ja ühest Kiige päevaraamatust, dokumentaalromaanist või meenutusloost.

Kiik oli töökas mees vaieldamatult, tema töötunnid on üles loetud, puhkusetunnid ja rahamured samuti. Kuigi, kui autor kurdab halba elu ja kitsaid olusid, tundub tänases aegruumis kummaline kohe otsa lugeda tema autosõitudest, lubadusest tervelt kolm kuud puhata, kindlat palgatööd mitte vastu võtta või seda, millises Musta mere äärses loomemajas kõige mõnusam on peatuda, kuid seegi pole teab mis oluline tunnusjoon, rohkem minu subjektiivne ääremärkus.

Oluline, tõeliselt oluline, on see, kas seda suurt ja ränka tööd, kogu seda Kiige meeletut kogust dokumentalistikat on vaja? Kas need detailsed päevikulaadsed kirjutised unustusse vajunud päevadest, mil valmisid vaikselt unustusse vajuvad raamatud, on dokumendid või kirjandus, kas nad rahuldavad ajaloolase uudishimu või pakuvad esteetilist naudingut? Mõlemat? Ei kumbagi?
Võib-olla seda, võib-olla teist. Tõstan käed üles ja tunnistan, et ei tea vastust. Austus ei luba kuulutada Kiike ja tema dokumentaalromaane mõttetuks aja ja paberi raiskamiseks. Samal ajal ei suuda suu vormida silmakirjalikku soovitust neid raamatuid lugeda, sest mul puudub võimekus soovitust nii põhjendada, et ise uskuma jääksin. Kallase „Inimesi”, märgin vahelepõikena, soovitan küll.

Mulle tundub, tõesti ainult tundub ja ainult täna, ainult siin, et dokumentalistika osa Heino Kiige elutööst on unustusele püstitatud monument, kuigi peaks olema mälestusmärk mäletamisele. Suur, tugev, ühtaegu ajalik ja ajatu monument kuskil metsa servas vaikselt rohtu ja võssa kasvamas.

„Ka unustuse jõel aeg kord silla loob,” laulis post mortem taas kuulsaks saanud Jaak Joala. Hästi laulis, aga valesti laulis. Aeg ei loo silda üle unustuse jõe, seisku kaldail Kallas, Kiik või Kõiv, aeg mitte ainult ei mäända kõik purded, aeg kord kuivatab jõe endagi ja see unustatakse järgmisele kaardile kanda. Silla loovad raamatud, kuid need sillad on paraku sama haprad kui inimese elu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming