Aega veel on

Tõnu Õnnepalu

Mehis Heinsaare „Sügaval elu hämaras” on ajatu raamat, mis on selle tugevus ja ka nõrkus.    Mehis Heinsaare luuledebüüt „Sügaval elu hämaras” meenutab oma vormilt (ja mõneti ka sisult) juba eaka, mitu luuleraamatut avaldanud poeedi valikkogu. Hinnaline kõvaköide, kokkuvolditud kriitpaberist vahelehed, millele  trükitud Arne Maasiku fotosid saab avada just nagu altaritiibu, 111 lehekülge, üle 70 luuletuse … Lisaks veel eeltiitlile diskreetselt trükitud arvud 1992–2008.

Eks ta ole, ühes žanris tuntuna ja „juba” 37aastasena debüteerida teises – ega see pole naljaasi. Ja eks Heinsaare juttude armastajad, keda pole vähe, oota tema luulekogultki – nojah, Jumal ise teab, mida nad ootavad … Ja milline noor luuletaja ei unistaks salamahti, et  tema esiklapsuke ilmuks ilmarahva ette sama kaunilt rüütatuna. Ja üldse, milline autor ei tahaks seda alati riskantset sammu, milleks on raamatu avaldamine (ükskõik kui „klassik” sa juba ka pole!) igatepidi turvata, küll sisemiselt, küll välimiselt.

Kuigi – poleks vaja. Või õieti, ega neist turvameetmetest õieti mingit kasu pole. Lapsuke jääb lapsukeseks. Ja Heinsaar võib ju alustada valikkoguga, see jääb ikkagi debüüdiks. Ja  sellest pole ka midagi. See oleks tähelepanu vääriv debüüt ka siis, kui selle kaaned ja neile trükitud nimi oleksid vähem kõvad. Mis üldse iseloomustab debüüti ja mis head debüüti? Tegelikult alustavad kõik natuke epigoonidena. Keegi ei leiuta luulet algusest peale. Just naiivses usus, et pannakse kirja midagi enneolematut, torkab õpilaslikkus kõige rohkem silma. Sest sõnad on ju vanad, tunded on vanad, olukorrad on vanad. Ainult  inimene, kes neid kasutab, tunneb ja läbi elab, on uus. Talle on see uus. Ja tema uuestiavastamise värskuses võime meiegi neid kõiki uuesti avastada. Selleks ongi vaja debütante, uut luulet kogu tema naiivsuses – muidu piisaks klassikastki. Sest klassika häda on nimelt see, et me teda juba teame. Uutes autorites me avastame ta uuesti.

Ja tugev debüüt, mille kohta öeldakse „omanäoline” või midagi muud selletaolist, on  alati hästi klassikaline. Omanäolisus pole mingi eriline kvaliteet. Iga inimene on paratamatult omanäoline. Et see omanäolisus jõuaks aga loomingusse, peab traditsioon, ükskõik siis milline, hästi käpas olema, omastatud, endaks tehtud. Omanäolisust on kui tahes geniaalses loomingus vaid näputäis. Aga see peab olema nagu sool supis. Ja seda peabki olema just näputäis. Ülesoolamine ei aita. Sest ega me siis soola süüa taha! 

Ja Heinsaar debüteerib tõesti väga klassikaliselt. „Sügaval elu hämaras” on ajatu raamat. See on tema tugevus ja see on tema nõrkus ka. See ajatus on praeguse enamasti väga ajalise luule taustal mõneti Heinsaare isikupära. Ta torkab sellega silma. Ja paremates palades, mida leidub raamatus oma kümmekond (üldse mitte vähe ühe debüüdi kohta!), viib see ajatus meid tõesti ajatusse, välja sellest, mis on ja mis pole üldse oluline – ehk võib-olla  siis sellesse, mis ka on, aga on oluline? Teistpidi on see ajatus, mis avaldub esmalt juba vormi tasandil (haruldaselt regulaarne värss, kuigi harva päris riimis), teiseks kujundite ja motiivide valikus (kõik need ürgluulelised ööd, mered, linnud, Ilud, surmad jne), kolmandaks tähendamissõnalistes mõttekonstruktsioonides – see ajatus on paiguti juba selline, et need luuletused võiksid olla kirjutatud ka kolmekümne aasta eest, ka seitsmekümne  aasta eest, ja mine tea, võib-olla ka seitsmekümne aasta pärast.

Kuigi – mitte ükskõik kus. Sest seda raamatut lugedes oli mul ajuti tunne, nagu oleks selle kirjutanud mitte keegi inimene, vaid üks koht. Tartu linn. Sest nagu me teame, on Tartu linn vana, mitusada aastat vana luuletaja. Ja ta kirjutab ikka veel. Ta kirjutas mõistagi Alveri ja Talvikuna ja kõigi nende teistena, ta kirjutab endiselt Indrek Hirvena, ja nüüd siis on ta võtnud kirjutada Mehis  Heinsaarena. Vägev vanamees! See tunne on seda huvitavam (kuigi võimalik, et sündinud vaid Heinsaare isikulegendi seotusest Tartu ja Supilinnaga), et need luuletused ei torka silma mitte ainult oma ajalise, vaid ka kohalise määramatuse poolest. Samavõrd kui ükskõik millal, toimuvad need ükskõik kus.

Tõsi, kohamääratlusi on, aga vahel on need lihtsalt abstraktsed luulekujundid (Doonau), teinekord on neid sama abstraktselt kokku kuhjatud, nagu „Paha haiguse väljaajamise laulus” kõik need Eesti ja Läti kohanimed. Heal juhul võib sealt ju tuvastada paiga: Liivimaa, ühesõnaga, ikka Tartu … Aga jah, nimelt selles ajalises ja kohalises ebakonkreetsuses, isikupäratuses mõneti, avaldubki Heinsaare isikupära. Ta on muinasjutuvestja, ka luules. Sest muinasjutudki leiavad aset seitsme maa ja mere taga, paksus metsas ja kuningalinnas. 

Heinsaare luule-muinasjutud vestavad (nagu „päris” muinasjutudki muide) meile mõistagi ühest: inimhingest, tema raskustest ja kannatustest, armastuse kangelaslikust otsingust. Luuletajamina, keda me moodsas luules oleme harjunud tajuma pigem oma kaasaegsena, konkreetsetes oludes elava inimesena, astub Heinsaare luules meie ette taas muistse ja ajatu kangelasena. Ta kannatab tohutult. Aga  õieti mitte isiklikult, vaid kuidagi kollektiivselt, veidi eemalt, nii nagu muinasjutukangelased ikka. Tema elupaikadeks on Üksindus, Hirm ja Valu, tema tõotatud ja kättesaamatuks saareks mõistagi Armastus (võimalik, et sinna jõutakse kuskil järgmistes köidetes ka nii, et reetlikud tuuled kangelast sealt rannast kohe jälle eemale ei kanna!).

Ta paneb kaasa elama. Kas ka läbi? Aga kas me selliseid valusid ja hirme üldse tahaksime või suudaksime läbi elada? Ja  kas luuletaja on suutnud, või kas ta on julgenud? Ehk on see kaunite ja klassikaliste sõnadega muinasjutuvestmine talle omamoodi voodoo, nõidus nende eest pääsemiseks, või nõidusekatse … Muinasjuttudes on nii, et kangelane pääseb tegelikult väljapääsmatule olukorrale vastuastumise kaudu. Siis oht lihtsalt hajub, hirm osutub tondihirmuks. Kuid, jah, eks paista. Debüütkogus luuleminakangelast igatahes veel ei päästeta. 

Ta jääbki meist sinna – kannatama. („Meri on haige / meri on haige mu peas / kes temas küll elab – ei tea // valu on kummuli / valu on kummuli köögis / kahe käega ta hoiab enese peast …” jne.) Nagu öeldud, meenutab see kannatava inimhinge luule oma suurte sümbolitega mõneti Tartus 70 aastat tagasi kirjutatut, AlveritTalvikut ja teisi, kes omakorda muidugi meenutasid Pariisis 70 aastat enne neid kirjutatut, Baudelaire’i eelkõige, kuigi mitte muidugi päriselt … Ja väga baudelaire’lik luuletaja on ka Heinsaar. Kuni vaklade ja hauast tõusvate surnuteni välja. Kuid mõneti ta läheb sealt veel edasi, kuigi väga kitsast rada mööda, kust iga kõrvalekaldumine toob kaasa tõesti epigoonlikku igavust, mida kogus ka paraku leidub (aga millises debüütkogus ei leiduks!). Ja see ongi huvitav – see, et sealt veel kuhugi edasi minna annab,  et see luuletee polegi päriselt ammendatud ja veel vaid päris epigoonide pärusmaaks jäetud. Sest üks meeldejäävamaid pikki luuletusi kogus on nimelt too hauast välja roniva ja valguse käes kohkunult silmi pilgutava Laatsaruse lugu (välja kaevas ta sealt Armastus, sest on nii, et Armastusest unustatuna oleme me tuhmid ja tasased haua-Laatsarused).

See luuletus on pühendet Mariale. Tähendamissõnalikku-muinasjutulikku  jutustamisskeemi kohtab muidu päris mitmes pikemas palas. Heinsaare meelisvõtteks neis on varieeriv kordus (nii paraboolidele kui muinasjuttudele omane) laadis, „MA TUNNEN ÜHT NAI ST […] // Ma tunnen üht meest[…] // Ma tunnen üht last…” või siis näiteks mõistuloos, kus „kolm tungi” tahavad teeharust minna kes hüvale, kes kurale, kes tagasi („Ühel õhtusel teelahkmel”). See kordusevõte, seekord nelikkordusena,  saavutab mingi uue ja võib-olla eht-heinsaarliku kvaliteedi seal, kus muinasjutt muutub korraga ulmeks. See ootamatu ja värskendav ulmelisus ilmub ühes teises Mariale pühendatud palas, kus iga salm algab sõnadega „Lähevad aastad” ja lõpeb „Mõtlen ikka su peale, / jõua tagasi rutem…– Tõesti, vägev muusa, see Maria!

Jah, sellisest eepilis-ulmelisest laadist näeksin meelsasti üht Heinsaare teed edasi. Sest  debüütkogudele on tahes-tahtmata omane ka eri teeotste proovimine, katsetamine. Mõned neist osutuvad autori jaoks umbteedeks, teised viivad hiljem ehk kuhugi välja. Eks iga uue raamatu (ja just raamatu, mitte lihtsalt ajakirjas mõne luuletuse) avaldamine ole muuseas ka nende uute või vanade teede katsetamine, proovilepanek, kõrvaleheitmine. Ja kuigi avaldamine, väljatulek, võib olla riskantne ja ebamugav, pole miski muu nii õpetlik. 

Ja seda isegi mitte niivõrd teiste (lugejate, kriitikute) kuivõrd iseenda reaktsiooni pärast. Raamatuna muutub su kirjutatu teoks, omamoodi materialiseerub. Sa ühtaegu saad alles nüüd oma tehtuga silmitsi seista ja samas ta maha jätta, sealt edasi minna. Aga see valik, kas avaldada ja millal, on muidugi väga isiklik. Mehis Heinsaar tegi nii, et tuli oma luuletustega välja kolmekümneseitsmeselt, avaldades üheskoos ja muide ilma et  lugeja saaks teada, mis on mis, nii 19aastase kui 36aastase enda värsid. Nojah, siinkirjutajale hästi tuttav Fernando Pessoa näiteks ei jõudnudki elu jooksul õieti luuleraamatu avaldamiseni. Seegi on üks võimalus. Küpseda ja lasta „sellel” küpseda ainult või peaaegu ainult iseendas … Mitte just hõlbus võimalus kahtlemata. Vähem karastatutele soovitaksin siiski noorusluuletuste varasemat raamatuks koondamist, sest ega nad seistes paremaks lähe. Ja  kuidas sa kolmekümnekuueselt üldse mäletadki, mida sa üheksateistaastaselt nendega öelda tahtsid?

Selline pedagoogiline remark. Tähelepanuks, mitte tingimata järgimiseks. Sest, jah, eks see „areng” ühe autori luules ole üks väga küsitav asi. Mõni algmistest värssidest ei pruugi sugugi kehvem olla vahepealsetest, saati veel viimastest. Ometi, mingi selginemine iseendas loominguteel aset võib leida. Ja see on muuseas üks loomingu välistest,  mitte ainult sisemistest (autori enda jaoks) väärtustest: lugejatena me saame sellele kaasa elada, kaasa tunda ja mõelda. Oma debüüt-valikkogus on Heinsaar meid sellest võimalusest kahetsusväärselt ilma jätnud.

Nojah, võib ju aimata, ja mõnede palade puhul on üsna selge, millised on noorusaegsed, millised praegusaegsed värsid, aga lugejalt ei saa oodata seesugust äramõistatamist. Ilmselt autor siis ei ootagi ja on dateerimatusega tahtnud  just rõhutada enda üksolekut, samatarkolekut 19aastase endaga. Võib-olla … Aga muuseas pole 37 debüteerimiseks miski kõrge iga. Kohe tuleb muidugi meelde Aleksander Suuman, kes esimese raamatu ilmudes oli umbes täpselt sama vana. Ja eks ole, jõudis veel oi kui palju! Aga päris oma tee leidmine võttis ikka aega. Mõnes mõttes on debüüdi edasilükkamine (Suumani puhul oli see küll pigem hilja alustamine) ju ka päris kaval  võte. Sest esimese (luule)raamatu avaldamine on ikkagi, ükskõik kui „küpseks” sa seda ka ise ei pea, vaid teeleasumine. Ja kui astud selle esimese sammu nii-öelda keskea künnisel, siis on sul ju see tee, mis mõnel selleks ajaks juba käidud saab, kõik veel ees …… Tõesti, milline tore perspektiiv. Ilma mingi irooniata.

Nii et sellel autoril küll ei maksaks leinata kadund noorust ega tunda õudust keskea tumeduse ees, millele muuseas viitab, nagu  selgub samanimelisest luuletusest, Heinsaare esikkogu pealkiri „Sügaval elu hämaras”. Pole see veel miski teab mis sügavus ega hämarus! Sealt on veel edasi minna küll. Ja see esikkogu on igatahes päris lootusrikas. Sest lisaks neile mõnevõrra liiga klassikalistele (see algajate kartlikkus!) teeotstele, kogu sellele baudelaire’likkusele (mis on ju täitsa huvitav, aga …) leidub „Sügaval …” ka hoopis värskemaid ja võib-olla tõesti päris-heinsaarelikke  teeotsi. Üht sellist arvan nägevat raamatu ainsas dateeritud (4. september 2004) luuletuses, mis, ime küll, on ka vist ainus, mis leiab aset väga konkreetses, lausa aistitavas paigas.

Sügis sõidab
punase rattaga
Karistest Halliste poole,
viltkaabu peas
ja paigatud kummikud jalas.

Tuul kannab sõõrmeisse
mõrkjate põldude hõngu,
väsinud valgus
nokitseb kuuskede man.

Ratturgi peatub,
süütab odava suitsu
ja kuulatab.

Aega veel on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht