Agulitänava armastajad

ELLE-MARI TALIVEE

l23

Foto: Piia Ruber

Piia Ruber

Olev Remsu Supilinna sari on nüüd valmis. Aastatel 2012-2013 ilmus kolm mälestusromaani: „Supilinna poisid”, „Supilinna surmad” ning „Supilinna armastajad”. Triloogia kolmanda osa teise raamatuga lõpetab Remsu dokumentaalmuinasjutu, kus on jäädvustanud 1950. ja 1960. aastate esimese poole Supilinna ja Tartu teismelise poisi Nikolai maailma. Kolla kolib triloogia lõpuks Supilinnast ära, lapsepõlv saab otsa.

Remsu on kord enne Haapsalu lahte paigutanud Kohatu saare,1 mis on nii reaalne, et seda praamilt iga kord otsima peab. Samavõrd õnnestunud on ka Supilinna koloriit. Mida Remsu õieti teinud on, tundub ehk veel selgem ümber­öelduna. Otsid näiteks ennesõja linna olemust, vaatad vanu fotosid, mõtled, milline see küll võis välja näha, kogu aeg jääb midagi puudu. Ja siis äkki näed mõnd Johani või Triigi või Ormissoni Tartu vaadet: värvid, liikumine, õhu värelus, Emajões peegelduv aeg. Seesama tunne. Remsu Supilinnas ei ole midagi tardunut, sõnakasutus on niisama värvikas, rämeromantiline nagu agul ise. Romaanide keskpunkt ehk maja number 10 Marja tänaval seisab kesk aguli tuiksoont, kust Supilinna vanemal Krillil on ülejäänu nagu peopesal. Kõige kohal kõrgub ikka õlletehase torn, all läheb peatumata jõgi, mis kevadel tänavat pidi ülesmäge tõuseb ja keldrid uputab, luhal sööb mustlasest sibi valge hobu. Puutrepid nagisevad, kuuris röhib jõulusiga. Julgemad Supilinna mehed või poisid sõidavad kevaditi jäätükkidel ja kaitsevad rusikatega Supilinna tüdrukute au. Korterid räämas puumajades on nii pisikesed, et paratamatult on koduks – eriti lastel – ka tänav. Kõrvuti elavad endine majaomanik, pasportist, aednik, panga rahalugeja, samkompunniinsener-autojuht, voorimees-käruisand, aatomipommimaalt Semipalatinskist pärit sõjatehasetöölised, talvesõdalane-kunstnik, karjalasest vedurijuht, Krill-retsidivist, miilitsad Supinahk ja Supilontrus. Mingit kuidagigi pidi homogeenset eeslinna ei ole olemas, see on nagu linna filter: kes jääb ja kes läheb. Aimata on sõja jäljed kogu linnas, ühtlasi külma sõja märgid: poisid istumas Jaani kiriku punasel varemeveerel, kus asub vangla puuladu, isad on olnud rindel, Raadil asub sõjaväelennuväli, mida pole olemas.

Üksikasjalikkus on peaaegu etnograafiline; umbes nõnda on kujutanud Eduard Vilde Tallinna Sibulaküla, mis kadus sõja kurku. Tänapäeval kaovad paljud asjad aja kurku, ent agulitel on siiski südi hing. Remsu romaanides peegeldub Supilinnagi nõukogude aja allakäik, ühtlasi säilimise küsimus üldse. Ent võib-olla just sellistest asumitest hiljuti loodud ilukirjandus, seejuures Remsu romaanid, veenavad, et iseloomulik sundimatu uulitsapoisilikkus on midagi vääramatut ja jääb igal juhul alles. Linnakirjeldus on taotluslikult reaalne, triloogiat illustreerib selle aja venekeelne linnakaart.2

Supilinn on üks Tartu vanemaid asumeid ja ühtlasi üsna noor osa sellest linnast. Käsu Hansu Tartu huku talletus juulikuust 1708 tähistab eesti linnakirjanduse ja üleüldse eesti algupärase kirjanduse sündi. Umbes niisama vana on Supilinn, selle kelmikas nimi pärineb aga tõenäoliselt alles 1930. aastatest. See on Kollagi ajal veel nii uus, et vajab kogu aeg tõlgendusi. Taas kord on selge see, kui hea tegelane mingi keskkonna peegeldamiseks on just murdeealine nooruk: ise n-ö piiripealne, jätkub tal kõrgendatud tähelepanu kõige vastu, mis maailmas toimub. Ta topib oma nina igale poole ja tahab nähtut mõista, pealegi on tema tõlgendus sageli seotud tugeva tundevarjundiga. Kas vanemana enam niimoodi küsida osataksegi? Uudishimulikul poisil on Lutsu – Gogoli – raamatukogus oma laudki, kuhu võib jätta ööseks parasjagu huvi pakkuvad raamatud. Ehkki raamatuist, vähemalt neist, mis saadaval, kõigele vastust ei saa. Väljas annavad mitmepinnalisi vastuseid kohatud inimesed, puitagul, linnaosa kui paljurahvuseline, eriilmeline, kogu aeg podisev katel, mis ühtaegu toonitab väga huvitavaid niite selles kangas, mida muidu ei oskaks otsida – kas või näiteks Supilinna jehovistide kirjeldust. Muidugi tuleb kohati meelde Oskar Lutsu „Tagahoovis” – lutsulikkust on siin omajagu.

Kolla kaardistab tegelikult kogu Tartut, hulkudes mööda linna ja lisades koguteosest „Tartu” kopeeritud kaardile vahepeal tekkinud tänavaid ja maju, saunu, sildu, unistades Tartut suurlinnaks. Sõudjapoiss eesti koondise sinises dressis, kord Supilinnast mööda sõudes, kord ereda laiguna selle tänavatel seiklemas, seob ühtlasi kõik otsad kokku. Autor mäletab seejuures imehästi kasvava poisi klaasõrna hinge. See annab romaanitriloogiale veel ühe kihi, mis omakorda helendub üle kujutatud linna, nooruse kompromissituse oma. Eks Tartu olegi ilukirjanduslike kirjelduste tõttu noorusearmastuse linn. Kolla enda puhul on toredasti näha tema kasvamine läbi paari aasta, algul veel mitte-arusaamine (näiteks ei tea ta, mida võib koolikirjandis kirjutada ja mida mitte), seejärel nõukaaegse topeltmoraali omaksvõtmine sirgutud sentimeetritega.

Kolla on ju õigupoolest omamoodi Treffneri-poiss, Vargamäe Indreku pisut noorem järelkõndija. Tema keskkond on imelik asum maa ja linna piiril, tema muredki osalt needsamad, mis pidid kummitama rohkem kui pool sajandit varemgi: tühi kõht, mässumõtted maailma vastu, üksainus paar korralikke riideid ja ema soov poissi koolitada. Ikka see haridusjanu. Kolla ema Lille-Lilli kujus on sügavust, aimu sellest, kuidas nukker lapsepõlv teeb väliselt murelikuks ja karmiks. Tema headus läheb botaanikaaia punastele amarüllistele, parteiladviku lemmikutele; nende lillede vastu tekib triloogia lõpuks küll ületamatu vastumeelsus.

Muidugi on Tartu-kangasse peale botaanikaaia lõimitud kindlad tähtsad objektid linna maastikult või ajaloost. Need libisevad tekstist teksti ja neid ei oska ühe nimetaja alla koguda: vana Werner, Tartu tankitõrjekraav, isa Reini kuju Toomel,3 vana anatoomikum, õlletehase korsten, mis koos punuvad ikka seda ainuomast Tartu teksti, kordavad veel kord üle rahva ajaloomälu, näitavad ka selle kohatist kokkusulamist linnalegendidega ajaloosündmuste tõlgendamisel. Aga kõik ju niikuinii teavad, et piimakombinaadi töötajad võtsid öösiti piimavanne …

Remsu romaan on omamoodi hoiatusromaan nõukogudenostalgia vastu, see räägib igasuguse vabaduse allasurumiskatsest. Supilinn on aga allakäigu kiuste midagi nii allasurumatut, et mujalt linnast siia võimutsema tulnud nõukaametnikud jäävad enamasti hambutuks. Nõukogude Tartu on eriti triloogia viimastes osades üks põhiteema, iseasi, kas on tahtmist süveneda linna parteiladviku mõtteilma. Kas selleks on aga ikka kõigest võimu närusust vaja, et inimestes sellised jooned välja tuleksid? Igatahes on talletatud unustamatult tšekistid, kes tapavad naeratades; nende mälestuseks jääb „Supilinna surmadest” üle triloogia kumama punapäine rumalhea Panga-Siiri, kes sureb enda arusaamist mööda hoopis armastuse pärast oma elu ilusaimal suvel ja kummitab triloogia lõpuni aktimaalil, mille lõpuks hävitab raevunud jehovist Taeva-Friida Põrgova. Ent kaja sellest dekadentlikust meistriteosest, millel hiljem mahalastud naine on Eevana kujutatud Jaani surnuaial, jääbki lummama: „Uibokand oli leidnud selle, mida ta oli otsinud. Nüüd ühendas ta elu ja surma, pani puud ja Supilinna katused leekima nagu Siiri lipupunase puhmaspea, kujutas naise ihunahka koolnuvalgena lillakate usjate triipudena” (lk 273).

Olev Remsu on jäädvustanud kahtlemata inimesi, keda kunagi Supi­linnas küllap vägagi hästi tunti. Triloogia on aimatavalt autobiograafiline ning osalt sellele päris-varjundile võlgneb romaani­kolmik tugeva tunneterikka sisendusvõime isikute ja kohtade kirjeldamisel. Ent kuigi kõiki kolme (viimast kahes osas) köidet võib lugeda ka eraldi raamatuna – tegelaste lugu on tegelikult igas köites üle seletatud –, on koosmulje osasaamist väärt. Liiati seetõttu, et just nii tekib teravalt aimatav lahknemis­efekt Supilinna ja ajastu kirjelduse reaalsuse ja selle elanike irreaalsuse vahel. Ehkki reaalseil prototüüpidel põhinevad, on neis seda muinasjutulist ilukirjanduslikkust, mis nad eriti võluvalt ja siinkohal ikkagi pööraselt puulinna tänavaile tegutsema paneb.

Mis veel? Tahan öelda nõnda: niikaua kui on Supilinnas neid poisse ja tüdrukuid, kes üle Emajõe sõuavad-ujuvad, või neist kirjutajaid, on usku sellesse, et „Armastajad” peabki olema triloogia viimane köide, mitte „Surmad”.

1 Vt Olev Remsu, Haapsalu tragöödia. I osa: Erik Norrmani päevik. Virgela, 1998.

2 Vt ka Mart Hiob, Planeeringuline kujunemine. Supilinn 17. – 21. sajandi linnakaartidel ja -plaanidel. Rmt: Acta Architecturae Naturalis / Maastikuarhitektuurseid uurimusi, 2. vihik. Supilinn. Toimetanud Nele Nutt, Aliis Liin. Tallinna Tehnikaülikool, 2012, lk 51–76.

3 Mõeldud on 1880. aastatel Musumäe groti ette rajatud tiiki kaunistanud Saksamaa jõgede isa, Reini jõejumala skulptuuri. Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming