Aino Kallase kirjutamata suurromaanist

Maimu Berg

Aino ja Oskar Kallas Hiiumaal oma maja trepil. Aeg-ajalt mõnel järjekordsel Aino Kallase teemalisel üritusel osaledes, ennast taas kuskil sõna otseses ja kaudses mõttes „Soomes ja saares” temast kõnelemas leides või aeg-ajalt kelleltki kas Aino Kallase Seltsi asutamise või tema mõne uue retseptsiooni kohta teavet saades – viimati stsenaristina tuntud soomlannalt Eriikka Rahikaiselt, kes andis teada, et on kirjutanud Aino Kallase teemalise sõjanäidendi – jah, ka selleks pakub Kallas ainest, imestan ikka ja jälle, kuidas püsib üks autor nii kaua tähelepanu keskmes, mis on aidanud tal jääda üle aegade.

Usun, et neid tegureid on mitu. Tema huvitav ja erandlik, paljus traagiline elukäik võiks olla (ja ongi olnud) inspiratsiooniks mitmetele uutele kunstiteostele. Ta on elanud keerulistel üleminekuaegadel ja ikka sündmuste keskmes või läheduses ning olnud seotud paljude oma aja oluliste tegelastega. Ta on kirjutanud mitu meisterlikku ja tavapärasest erinevat, meeldejäävat novelli ja jutustust. Ta on kätt aja pulsil hoides pressis sõna võtnud ja ikka uuega kaasas käinud. Ta on põhjustanud skandaale nii oma loomingu kui ka olemusega. Ta on pidanud avameelseid ja lugema kutsuvaid päevikuid. Ta on olnud soome ja eesti kirjanduse ning miks mitte riikidegi tutvustaja ja propageerija maailmas. Ja talle on osaks saanud suur õnn leida endale imelised austajad, mõistjad ja seletajad kirjandusteadlase professor Kai Laitise, kelle juhuslikult Aino Kallase teemaliseks saanud kursusetööst kasvas välja elutöö, ja oma minia Riitta Kallase näol, kes pole kolme naise kirjavahetuse avaldamisel pidanud paljuks vaeva varustada see suurepäraste ja põhjalike kommentaaridega ning on Aino Kallast ja tema loomingut propageerinud nii Soomes kui ka näiteks Eestis. Siia ritta asetub ka kadunud Aila Gothoni, soome ja eesti kultuuri väsimatu propageerija saksa keeleruumis, kellele tänu Aino Kallase triloogia „Surmav Eros” Saksamaal 70aastase vaheaja järel sajandi lõpus taas päevakorda tõusis.

Nii pole midagi imestada, et Tartus ollakse jälle kord Aino Kallase tähe all kokku tulnud – nagu seda on juhtunud mitmeti varemgi. Sedapuhku küll ka ümmarguse tähtpäeva märgi all. Ja loodame kohtuda vana tuttava Aino Kallasega ning leida temast, ta loomingust uusi jooni, mis sest, et nii üks kui teine on süvitsi ja tundub, et otsekui lõpuni käsitletud. Kuid kirjandusteadus vaatab ju oma tõlgendused korduvalt üle, nimetades vanu asju ümber ja mõeldes välja uusi. Nii on uutmoodi tõlgendused alati võimalikud ja neid peaks nii intrigeeriv tegelane nagu Aino Kallas pakkuma igale huviliste põlvkonnale ohtrasti. Või siis ehitab iga uus uurijate vahetus oma Aino Kallast, kunagi olnud ja kirjutanud naisest juba võõrandudes ja kaugenedes, ent ometi tema andest inspireerituna. Ju see ongi Aino Kallase fenomen.

Aino Kallas on elus täitnud mitmeid rolle. Rahvusromantilisest ja küllaltki keerulisest kodust, mitmemustrilisest suguvõsast sirgunud juugendlik kaunitar oma esimeste armumiste ja värsiridadega seisab tee algul tuhandete temaga sarnaste luuleliste tütarlastega ja ometi erineb tema elukaar kõigi teiste omast. Ikka ja jälle on tema puhul põhjust kasutada maagilist sõna „saatus”, et lõpuks tõdeda: Aino Kallase elukäik ei koosne saatusest ja juhustest (kuigi ka seda), pigem pidigi tema lugu just selline saama, nagu see ka lõpuks sai.

Kujutlegem jahmunud ja kõhklevat noorikut, kes koduse Soome kirjandussalongidest oma armastatud mehe järel satub Saaremaa kolkasse ja otse leinameeleoludesse. Kõik pannakse proovile, ka armastus – aga Aino Kallase päevikute tähelepanelik lugeja kahtleb: vahest see polnudki armastus, vaid kogenematu neiu ootamatu armumine, kiindumus, kiire vastus imetlusele ja ootustele, mida Oskar Kallas noores Aino Krohnis äratas ja, mis peaasi, toitis?

Nii või teisiti – elu tähtsaim, pöördelisim otsus oli langetatud ja sündinud kirjanik Aino Kallas just sellisena, nagu teda tunneme. Autoreist üks väheseid (kui mitte ainuke), kes on ära tabanud eestlasele omase müstifikatsiooni: teise, ebareaalse, miks mitte kurjagi maailma olemasolu meie mõtteis ja fantaasiais, vastukaaluks igapäevase elu tumedale raskusele või kättemaksuks ülekohtule. Teiselt poolt – kõik või peaaegu kõik Aino Kallase novellid on otsekui autori enda tahkude, tema enda loo müütidesse, legendidesse või vanasse keelerütmi mähitud jutustused, sellesama loo, mis algas tema ja Oskar Kallase esimese kohtumisega Soomes ning jätkus läbi Saare- ja Hiiumaa, üle Peterburi, Tartu, Tallinna, Londoni, Stockholmi ja Helsingi, et kogu selle kireva, hiilgava, vastuolulise, õnnetu kaare läbi teinuna taas Soomes hääbuda. Aino Kallase loomingut lugedes meenub Doménicos Theotokópoulus, keda tunneme El Greco nime all, oma rännakutel läbi Veneetsia ja Hispaania lõpuks Toledosse pidama jäänud kreetalane, kes maalis kõikidesse oma madonnadesse ja portreedesse enda mornkitsaid näojooni ja kelle kogu loomingut läbivad nukrad tumedad toonid ning maalidesse kätketud müstika ja fanatism. Mis on ju ehk mingit pidi hispaanialik, aga mitte näiteks murillolik või velázquezlik. Selles on hispaanlastele ka midagi võõrast, „hispaania asja” kõrvalt vaatavat.

Aino Kallast on peetud ka surmalaulikuks; Johannes Aavik luges kunagi üles kõik õnnetud surmad Kallase loomingus ja sai neid kokku üle saja. Kodus voodis loomulikku surma ei ole surnud peaaegu ükski Kallase tegelane. Ent vägivaldne surm puudutas Ainot ennastki väga, liiga lähedalt, sekkudes selle naise ühte, võib-olla kõige olulisemasse rolli – ema omasse. Tema neljast täiskasvanuks saanud lapsest suri kolm enne ema, neist kaks õnnetult. Ema ja abikaasa roll sundis Aino Kallase rahutu ja otsiva ning tõelist armastuskirge igatseva hinge ajastu ettekirjutatud raamidesse, kuid pakkus tegelikult turvalisust ja rahulolu – kindlasti rohkem, kui Aino Kallas seda mõnel eluetapil endale tunnistada tihkas. Abielu, mis aja jooksul, kõikide tormide järel oli kujunenud kahe inimese sõbralikuks ja teineteisega arvestavaks mõistusekooseluks, aitas avada Aino Kallasele uksi läänemaailma, teha temast seal tunnustatud autori, aga ka oma päritolumaade kultuurisaadiku ja siitkandi vist ainsa mondääni, kelle elegantne olemus andis 1930. aastate provintslikule Tallinnale suurlinlikku sära.

Nii elus kui ka kirjanduses võime me uskuda kõiki Ainosid: Saaremaa õuemurul oma pesamuna imetavat ema, erudeeritud „naist, kellel olid ajud”, kirglikust armumisest joobunud poetessi, töökat ja oma loomemaailma sukeldunud kirjanikku, kroonika rütmidest lummatud loojat, õnnetut mater dolorosa’t, salongi pidavat saadikuprouat, Kassari või Maroko loodust imetlevat rändajat, mööda maailma loengutega ringlevat lektorit, aga ka ajakirjanikku, sõbratari, õde ja tütart… Ja samavõrra võiksime ka teda uskumata olla, kõigile tema näiliselt puhtsüdamlikele enesepaljastustele vaatamata, sest kirjaniku raamatuturule toodud päevikud on tegelikult laias laastus samasugune belletristika nagu tema muugi looming.

Mõnikord tunnen ma Aino Kallase puhul tüdimust (jälle kord Aino Kallas, mitmed teised ajamerre kadunud autorid on ju vähemalt sama põnevad, miks neist nii palju ei räägita), teinekord trotsi ja tahtmist protesteerida tema hoiakute, stiili, liiga enesestmõistetavate hinnangute vastu. Ta ununeb, aga varem või hiljem on märksõna „Aino Kallas” taas kuskil kõlanud ja jälle kogunevad mõnes Soome või Eesti, aga teinekord mujalgi maailma nurgas kokku inimesed, et vaadata selle omapärase naise kaunist nägu ning mõistatada, mida tegelikult varjas ta rasketest tumedatest juustest piiratud laup. Siis on ääretult kahju, et ta kirjanduslik looming elu varjus nii napiks jäi ning tegelikku suurromaani ei sündinudki. Ju on siis Aino Kallas ise oma suurromaan, mille ikka ja jälle kätte võtame, kas lehitsemiseks, lugemiseks või järsu liigutusega kõrvale heitmiseks.

Sissejuhatavad sõnad Tartus 3. oktoobril peetud konverentsile „Aino Kallas kõnetamas oma aega”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming